Pangasaladus. Teksti Autor Eero Epner. Koomiksi Autor Joonas Sildre

siin. Kaheksa aastat varem oli ta olnud üks Hansapanga asutajatest: vaikne, häbelik, peaaegu autistlik, on mõni tema sõber tema kohta öelnud. Ta rääkis toona üldse vähe, tema käitu-mismaneerid olid kaugel avatud sotsiaalsusest, kellegagi kohtumine näis vahel olevat tema jaoks piin. „Ma ei suudaks olla tegevjuht,“ ütleb ta ise enda kohta veel praegugi. See pole tema asi − juhtida inimesi, käia ja istuda kabinetilaudadel ning ajada mõnusat loba, motiveerida, anda juhtimiskoolitusi, hallata masinavärki.

       Tema stiihia oli kusagil mujal. Sest ta oli geenius. See on suureline sõna, kuid just nii on mõni tavaliselt mitte liialdustesse laskuv kolleeg tema kohta öel-nud. Mida see tähendab? „Lõhmusel olid ees samad andmed, mis meil kõigil,“ ütleb üks tema kunagine kolleeg pika pausi järel, „tal ei olnud teistsugust infot kui meil, ta vaatas otsa sellelesamale, millele me kõik. Aga ta nägi sellest läbi.“ Lõhmuse silma võrkkestalt jõudis teave ajju ja seal toimus midagi. Arvud hak-kasid võtma teistsugust kuju, kaose sees hakkas kumama mingi selgus, mingi läbikäik, nagu oleksid arvud, hüperboolid ja tõusukõverad muutunud vähem valvsaks ning hakanud näitama seda, mida nad tegelikult peidavad.

       „Lõhmus nägi asjade taha,“ ütleb too kolleeg, „ja kui ta siis tuli välja mõne lahendusega, mõne ideega, siis ei olnud see geniaalne mitte tänu sellele, et oleks põ-hinenud millelgi täiesti erakordsel, vaid ta näitas meile uusi võimalusi selle sees, kus me olime ka ise viibinud.“ Rohkem kui üks kord kostis Hansapanga algusaegadel trading floor’il või Hansapank Marketsis (mille juht Lõhmus oli) heledaid laksatusi, kui treiderid endale käega vastu laupa lõid − kuidas nad küll ise selle peale ei olnud tulnud! Muidugi, nii lihtne, nii selge, see oli kogu aeg olnud nende nina all.

       Lõhmuse legend kasvas. Ta tassis Hansapanka kasumit ja andis Hansa-pangale selle cool’i kuvandi, mis panka sel 1998. aastal veel saatis, sest Lõhmus ei käinud kunagi Magda jutul, vaid tegi ägedat, ootamatut ja riskivat pangandust. Tema oli see, kes pani linna vibreerima ja pulseerima. Ja nüüd oli tal kõrini. Mitte kellelegi ei sobinud Swedbanki vaikne küpsiste, toalillede ja teepakkidega tehtav pangandus vähem kui Lõhmusele. Ta oli olnud Hansapanga asutaja, ta oli

      15

      selle suurim eraisikust aktsionär, tema DNA oli kattunud Hansapanga DNA-ga rohkem kui võib-olla ükskõik kellel teisel − ja ometi tundis ta nüüd, et on aeg lahkuda. Muutunud oli pank, aga muutunud oli ka tema ise.

       Kunagisest poolhäbenedes inimestega vestelnud pankurist oli saanud kehasse istuvate ülikondadega seltskonnahing, kes sõbrustas popmuusikute ja popkirjanikega ning kuuldavasti oli ühel Londoni-reisil ostnud ära ühe plaadi-poe peaaegu kogu vinüülivaliku, ning nende vinüülide peal ei mänginud mitte Rahmaninov või Wagner, vaid Moodymann ja Basement Jaxx. Ta hakkas mängi-ma sette ning ühel underground-peol tõmbas ta järjest selga avangardseid T-särke ja astus pöörase moe-show ajal modellina lavale. See oli Rain Lõhmus 1990ndate lõpul, öösel kõndimas liibuva ja riivatu särgiga mööda improviseeritud catwalk’i ning päeval otsimas võimalusi, kuidas pangandus võiks olla taas midagi äkilist. Ent ta teadis hästi, et ükski mees ei ole saar ja ükski pank ei ole ühe mehe tehtud.

      1991. aasta suvel istus Andres Viisemann ühes kabinetis ja vaatas õue. Akende taga paistsid vanalinna punased katused, nende taga algas meri, mere taga al-gas veel midagi. Õhk oli erakordselt soe, see õhkus isegi läbi vanalinna paksude majaseinte ja väreles õrnalt akna taga. Tema ees laua taga istusid mõned kesk-ealised mehed ja siis laua nurga juures üks peaaegu et temavanune, silma järgi otsustades kahekümnendate eluaastate keskel olev pikemat kasvu mees.

       „Mida tähendab fikseeritud kurss?“ küsis korraga üks keskealistest ja Andres Viisemann keeras pilgu tema poole. See küsimus oleks 1991. aasta suvel võinud nii mõnegi rivist välja viia, kuid mitte teda. Tema suu avanes ja vormis õigeid vastuseid ning juba kirjutasid keskealiste pastakad midagi paberile, too pikemat kasvu lauanurga juures aga vaatas veidi äraoleval pilgul aknast välja, nagu oleks ta seal näinud midagi, mida keegi teine ei näinud. See oli esimene kord, kui Andres Viisemann nägi Rain Lõhmust, ja mõnes mõttes võiks just tol-lesse palavasse suvepäeva asetada LHV ajaloo esimese täpikese.

       Raske on kirjeldada kahte erinevamat inimest kui Viisemann ja Lõhmus. Filmis moodustaksid nad ideaalse dünaamilise duo: Viisemann ilmuks ekraanile rahuliku, harva žestikuleeriva ja analüütilisena, kes kannab ainult konservatiiv-se lõikega pintsakuid, kuid tähelepanelikum vaataja märkaks, kuidas tähelepanu on pööratud isegi siseõmblustel kasutatava niidi toonile. Aeg-ajalt kohendaks ta ninal istuvaid perfektse disainiga prille ja asetaks seejärel mõne argise kaose taas süsteemi. Teda huvitab vaidlemine argumentidega. Kõigis vaidlusstseenides

      16

      istuks ta vaikivalt ja kuulaks teist inimest rahulikult, sekkudes siin-seal faktide, analüüsi või arvudega. Lõhmus seevastu vehiks kätega, tema roosa triiksärgi ülemine nööp oleks lahti, ta pillaks aforisme ja kujundeid nii poliitika kui ka majanduse kohta ning räägiks võib-olla tavalisest veidi valjema häälega, sest nurgast kostab elektroonilise underground’i kummaline kriipiv heli.

       Kui Viisemann ütleb enda kohta häbenemata, et ta on konservatiiv, siis Lõhmus lausub ühes intervjuus rahulikult, et maanteedel võiks kaotada kiirus-piirangud ja enamiku liiklusmärkidest maha võtta, sest reeglid ainult ahistavad. Ent need erinevused on suuresti näilised, seisnedes pigem pakendite värvis kui tegelikus sisus. „Ma vihkan, kui keegi annab litsentse, määrab tööeeskirju või teeb ravijuhendeid,“ ütleb Viisemann. Jah, Viisemann, mitte Lõhmus. „Mulle tundub, et las inimesed kukuvad läbi, las katsetavad, sest selline süsteem on palju tugevam kui see, et regulaator arvab, et ta on jumal, ja kirjutab ette, kuidas sa käituma pead. Ettekirjutatu kukub suurema tõenäosusega läbi.“ Lõhmuse sõnad ei erine sellest palju. „Ma mängisin noorena reeglite järgi, mis mulle ette olid an-tud,“ mäletab ta. „Kuid siis sain aru, et kui järgid kellegi teise reegleid, oled poole juba kaotanud.“ Tähendab: sa pead ise reeglid valima ja oma mängu tegema.

       Nad võivad ju vaadata maailma natuke eri perspektiivist, kuid nii Viisemannile kui ka Lõhmusele tundub, et progress ei seisne mitte selles, kui olemasolev muutub järjest paremaks, vaid kui olemasolev hääbub ja tekib midagi täiesti uut. „Uus aga tekib seepärast, et keegi kõrvalt näeb midagi, mida teised ei näe,“ ütleb Lõhmus, ja mulle meenub taas see, mida tema endised kolleegid tema enese kohta olid öelnud. „Algus võib muidugi väga kohmakas olla, aga ajapikku võib see muutuda millekski oluliseks.“

       See aga tähendab, et tuleb mõelda a) kiiresti, b) kaugele ja c) suurelt. Just see neid kahte ühendabki, märgib üks fondijuht. Ja midagi veel − isikuomadused. „Nad teavad, et nad on tegelikult väga erinevad inimesed väga erinevate vaade-tega, aga nad aktsepteerivad seda,“ ütleb teine. „Viisemannilt tuleb tasakaalukus ja põhimõttekindlus,“ lisab kolmas. Viisemann tahab investeerida pikalt, kaitsta kapitali, „Viisemanni iseloomustab see, et ta on maailma asjade suhtes peaaegu sama murelik kui tema ema,“ ütleb üks ta sõpru. Kuid Lõhmus eelistab analüüsile tegutsemist. Ta pole kunagi sallinud koosolekuid ja nämmutamist, tema trump on visioon, Viisemannil aga kaine meel. Nii ongi nende kahe vahel mingi side, mingi teineteise täiendamine, mingisugune sarnase tonaalsusega kirg sarnaste asjade vastu. Ja see sai alguse 1990ndate alguses Eesti Pangas.

      17

       Lõhmus juhatas seal välisosakonda ja temast paar aastat noorem Viise-mann tuli sinna praktikale. Sellega oligi välisosakond moodustunud. Kahekesi kummardusid nad Toompeal ühes kabinetis vahel hommikuti värske Financial Timesi kohale ja kopeerisid sealt hoolikalt millimeeterpaberi peale valuutakurs-se. Hariliku pliiatsi terav tipp märkis sakilise kujuga telje erinevad otsad, vedas seda natuke ülespoole või kiskus millimeetri võrra alla − nii käis tollal ühe riigi välisrahanduse juhtimine.

       Ent see muutus kiiresti. Kaks meest, kes alles seitse-kaheksa aastat va-rem olid hakanud habet ajama, hakkasid korraga ehitama eimiskist üles Eesti Panga valuutaosakonda. Riigis, kus valuutaga tegelemine oli siiani tähendanud Viru tänaval rublade vahetamist Soome markade ja liibuva lumipesu vastu, haka-ti järsku koguma müstilisi „makroandmeid“ ning korraldama valuutaoksjoneid.

       „Me olime