Pangasaladus. Teksti Autor Eero Epner. Koomiksi Autor Joonas Sildre

Jah, Hansapank ei kehtestanud mitte ainult uutmoodi pangandust, vaid mõjutas kogu riiki. Pole liialdus väita, et Eesti 1990ndate areng oleks liikunud ilma hansapankuriteta hoopis teise suunda.

       Kuid 1999. aasta veebruariks oli palju muutunud. Hansapank oli endiselt Hansapank, ikka veel tehti igas kvartalis mahu- ja kasumirekordeid, juba ammu oli mindud börsile ning ehitatud uus mitmekorruseline peahoone Tallinna tuik-soonele. Mitte ainult omanikud, vaid ka hulk töötajaid olid lühikese ajaga saanud miljonärideks. Ent säärane pank ja säärased suundumused ei olnud jäänud tähele-panuta ka mujal Euroopas.

      11

       Juba algusest peale tunti aeg-ajalt huvi Hansapanga ostmise vastu, uuriti ja küsiti. Pärast Hansapanga börsileminekut ei olnud vaja enam kellegi käest kü-sida ja nii hakkaski Rootsi hoiukassadest kokku õmmeldud Swedbank 1990ndate lõpul Hansapanga aktsiaid kokku ostma. Pedaal vajutati põhja just 1998. aastal, nii et ühel hommikul ärkasid Hansapanga omanikud üles ja said aru, et ena-musosalus ei ole enam nende käes. Pank, mida nad olid aastaid vedanud, kuulus nüüd kellelegi teisele. Kuigi nad proovisid selle vastu võidelda, tõmmata niite, et kui neid juba ostetakse, siis võiks osta keegi teine − keegi, keda ei huvitaks mitte ainult arvud, vaid ka panga iseloom, tema DNA, keegi, kes tahaks edasi teha natukenegi samasugust cool’i, piisavalt riskivat ja omaenese vagu rajavat panka −, siis see ei õnnestunud.

       „1998. aasta suvel oli jupphaaval näha, et Swedbank võttis järjest rohkem kontrolli ka panga igapäevajuhtimise üle,“ ütleb üks toona sündmuste epitsentri lähedal viibinud inimene. „Meile hakkas tunduma, et meie loovust hakatakse pärssima.“ Jah, ta kasutas just nimelt seda sõna − loovus. Kui sageli seostate teie panka loovusega? Hansapankurid seostasid. Nende jaoks oli pangandus täpselt sama loov tegevus nagu lapse joonistamine või kellegi viiulimäng. Pangandus ei tähendanud nende jaoks mitte seniste võimaluste kasutamist, vaid uute loomist, mitte turvalise kasumi saamist tänu reeglite täpsele järgimisele, vaid reeglite pidevat uuendamist vastavalt oludele. See ei tähendanud mitte stabiilsust, vaid dünaamikat, mitte tiksumist, vaid riske, mitte igavust, vaid elu. Ja seda enam Hansapangas ei olnud.

       On võib-olla raske kirjeldada, mida tähendab elu panganduses. Meile on raamatutes, filmides ja, mis seal salata, ka igapäevase kogemuse järgi loodud kujutlus pangast kui asutusest, kus hallide betoonmüüride vahel liiguvad täpseks viilitud ülikondadega mehed ja range lõikega pükskostüümides naised. Neil on käes ajatu lõikega portfellid või ristkülikukujulised mapid, kust nad võtavad aeg-ajalt välja hunnikute viisi standardseid A4-sid, millel olev tekst on joondatud täpselt mõlema serva järgi ning mida mitte keegi peale nende näha ei tohi, sest pangandus on ju saladus. Paraku on ta ka kõige igavam saladus, mille inimkond on suutnud aastatuhandete jooksul välja mõelda.

       See kujutlus võib teatud määral isegi tõele vastata. Ülikondi kantakse ja neutraalne seinavärv näib pankadele alati paremini sobivat kui ükssarvikutega tapeet või maalid, millel peategelased vigastavad oma genitaale. Ent on siiski ka pankasid, kus normide, fikseeritud käsuahelate või sinu ette töölauale asetatud

      12

      hallitavate servadega tegutsemismustrite asemel on olnud − või on − oluline hoopis midagi muud. Kõige lühemalt võiks selle midagi muud kokku võtta sõ-naga ise. Sa teed ise. Sa mõtled ise. Sa käitud ise. Sa võtad isegi otsuseid vastu ise, mitte ei haara telefonitoru ega helista kaugvalimiskoodiga kuhugi sadade kilomeetrite taha, et anonüümse hääle käest üle küsida, mis suunast sa kontori nurgas olevat rippsõnajalga kastma peaksid − või õigemini, kasta tohiksid, sest see kastmissuund on ka enam-vähem ainuke, millega sul veel on õnn hommikust õhtuni tegeleda.

       Umbes säärases suunas oli Hansapank hakanud 1998. aastal liikuma. On raske kujutleda nukramat arengut inimeste jaoks, kes olid lühikese ajaga jõudnud kehtestada ja seejärel ära harjuda, et pangandus tähendab midagi, mida tehakse ise: vabalt, loominguliselt, loovalt. Muutus oli nende jaoks võrreldav sellega, kui suvevaheajal pikalt vabaduse, värske õhu ja pideva liikumisega har-junud laps avastab end ühel hommikul hallide betoonseintega klassiruumist. Ta istub natuke liiga kitsas pingis ja vaatab klassi ees seisvat ranges pükskostüümis naisterahvast, kes, joonlaud käes, parandab tema käte sentimeetrist nihkumist laual ning kelle käest tuleb isegi pissile minekuks luba küsida.

       Hansapanga veel mõni hetk tagasi igavesena tundunud suvi hakkas 1998. aasta sügisel otsa saama. Inimesed ei jooksnud kohe Hansapangast mine-ma. Nad olid rahulolematud, kuid rahulolematus võtab (nagu rõõmgi) erinevaid varjundeid. Oli neid, kes langesid peaaegu et letargiasse, olles liiga kurvad või liiga väsinud, et edasi võidelda. Oli neid, kes tõmbusid eemale. Oli neid, kes töötasid aktiivselt edasi, proovides sel moel päästa, mis päästa annab. Ja siis oli seltskond inimesi, kes ühel päeval kõndisid uue emapanga esindajate juurde ja tegid ettepaneku, et nad ostavad Hansapank Marketsi ära. Mitte kogu ettevõtte, esialgu kolmandiku. Ülejäänud kaks kolmandikku las jääda joonlauaga inimes-tele, kuid, ütlesid nad, see võiks olla kasulik tehing mõlemale.

       Swedbank on ju välja kasvanud hoiukassadest, see ongi hoiukassa, see on tema DNA ja kutsumus: koguda rahva käest pisikesi ümmargusi krooninut-sakaid ning hoiustada need turvaliselt sügaval keldrites asuvates jaheda õhuga seifides. Hansapank Markets seda ei teinud. Hansapank Markets ei käinud kusa-gil väikeste pügatud hekkidega Rootsi eeslinnas elava Magda käest küsimas, kas ta ei tahaks osakese oma pensionist tema kätte hoiule anda. Hansapank Markets investeeris. Ta võttis sisse miljoneid ja otsis neile parima koha, kus miljonitest saaksid uued miljonid.

      13

       Säärasena kirjutatult ei tundu see üleliia keeruline, kuid kasvatada mil-jonitest uusi miljoneid tähendab, et sa käitud nagu hoolas aednik, kes ei loobi kevade hakul seemneid suvalises suunas laiali, vaid läheb igal varahommikul aeda ja hakkab hoolikalt otsima, kus oleks seemnetele kasvamiseks parim koht. Need kohad ei ole igal aastal samad. Need ei ole isegi igal nädalal samad. Sa pead arvesse võtma muutunud mullakooslust, valguse liikumise nurka ja varjude langemise asupaika, sa jälgid päevas mitu korda ilmateadet ning vajaduse korral kaevad juba külvatud seemned üles ja paned nad uude paika.

       Investeerida ei saa jaheda õhuga seifi, investeerida saab ainult sinna, kus käib pidev elu ja kasvamine, ning selliste kohtade leidmiseks peab sul olema nutti, julgust ja loovust. „Meil on seda,“ ütlesid need inimesed, jättes viisakalt üt-lemata lause teise poole, mis oleks enne punktini jõudmist öelnud, et Swedbanki prioriteet on Magda juures, ja miks ka mitte. Kuid Swedbank keeldus. Nad ei tahtnud midagi kuulda sellest, et mingid eestlased ostavad osaluse nende inves-teerimispanganduses. Nad olid alles äsja kohale ratsutanud.

       On raske väita midagi vastu neile, kelle sõnul tundsid rootslased end siin nagu unustatud tolmusesse väikelinna tulnud audiitorid, kes löövad korra majja ja hakkavad korralikku pangandust tegema, märkamata, et see linn võis ju olla väike, kuid ta polnud ei unustatud ega tolmune. See linn vibreeris ja pulseeris ning siin ei tehtud tõepoolest korralikku pangandust, küll aga tehti pangan-dust, mis mõjutas ja mis muutis ja mis oli tehtud ise. Ja ise otsustati nüüd ka Hansapangast lahkuda.

       Me ei tea, kus, millal ja kelle seas täpselt see otsus sündis. Puuduvad kirjeldused läbirääkimiste kohta Hansapangaga: milline oli see ruum, kes ütles mida, kes vaikis millal. Me teame, et laua ühes otsas oli igatahes Hansapanga uus juht Indrek Neivelt. Ta istus Liivalaia tänava kabineti ristkülikukujulise laua ühe serva taga. Tema vastas olid inimesed, kes veel eile olid olnud tema kolleegid, kuid nüüd teatasid, et nad seda enam olla ei taha − nad tahavad minema. Vaevalt looritas tookord vestlust mingi eriline sentimentaalsus, pigem oldi asjalikud, kirjutati alla lepingutele, fikseeriti, milliseid diile tohivad lahkujad oma uue in-vesteerimisühinguga teha ja milliseid mitte.

       Need olid pealtnäha täiesti tavalised kiretud finantssektori läbirääkimi-sed, see oli tüüpiline oma turupositsioonide kaitsmine, ja teiselt poolt oli see katse leida siiski mingeid väikeseid ukseavasid, kuhu suruda näpud, et neist mit-te ilma jääda. Kuid selle pealtnäha all olid kindlasti ka emotsioonid. See polnud

      14

      lihtsalt mõne inimese eraldumine suurkorporatsioonist, killukese äralöömine hiiglaslikust puupakust, vaid need inimesed,