Doktor Živago. Борис Пастернак

Aga nüüd on need faunid ja vesilobeeliad, efeebid ja „olgem nagu päikene”. Lööge või maha, mitte ei usu. Et arukas inimene, kellel on huumorimeelt ja kes nii hästi tunneb rahvast ... Olge nüüd ikka, palun teid ... Või olen ma äkki tunginud ... On see midagi südamele väga kallist?”

      „Miks mõtlematult ehku peale sõnu loopida? Mille üle me vaidleme? Te ei tea minu mõtteid.”

      „Venemaa vajab koole ja haiglaid, aga mitte faune ja vesilobeeliaid.”

      „Selle vastu ei vaidle keegi.”

      „Talumees käib alasti ringi ja paistetab näljast ...”

      Säherduste jõnksudega see jutuajamine käis. Juba ette mõistes oma katsete kasutust, hakkas Nikolai Nikolajevitš seletama, mis teda lähendab mõnele sümbolistist kirjanikule, siis aga viis jutu Tolstoile.

      „Teatud piirini olen ma teiega nõus. Kuid Lev Nikolajevitš ütleb, et mida rohkem andub inimene ilule, seda rohkem eemaldub ta headusest.”

      „Kas teie arvates on siis vastupidi? Et maailma päästab ilu, müsteeriumid ja muu sarnane värk, Rozanov ja Dostojevski?”

      „Oodake nüüd, ma ütlen teile, mida ma mõtlen. Ma arvan, et kui inimeses uinuvat looma oleks võimalik peatada ähvardustega, ükskõik kas on see siis arestikamber või tasu hauataguses elus, oleks inimkonna kõrgeimaks embleemiks tsirkuse loomataltsutaja, piits käes, ja mitte ennastohverdav jutlustaja. Kuid asi on selles, et inimest on sajandeid loomast ülemaks upitanud ja kõrgustesse kandnud mitte malakas, vaid muusika: relvitu tõe vastupandamatus, selle eeskuju veetlus. Seniajani on arvatud, et evangeeliumides on kõige tähtsamad kõlbelised õpetused ja reeglid, mis peituvad käskudes, minule on aga kõige tähtsam see, et Kristus räägib mõistujutte igapäevaelust endast, seletab tõde igapäevaelu valguses. Selle aluseks on mõte, et läbikäimine surelike vahel on surematu ja et elu on sümboolne, sest ta on tähendusrikas.”

      „Ma ei saanud midagi aru. Te peaksite selle kohta raamatu kirjutama.”

      Kui Võvolotšnov lahkus, haaras Nikolai Nikolajevitši kohutav pahameel. Ta oli enda peale tige, et lobises puupea Võvolotšnovile välja osa oma salajasi mõtteid ega avaldanud talle kõige vähematki muljet. Nagu vahel juhtub, võttis Nikolai Nikolajevitši pahameel ootamatult teise suuna. Ta unustas Võvolotšnovi sootuks, otsekui poleks seda meest kunagi olemas olnudki. Talle tuli meelde üks teine juhtum. Ta ei pidanud päevikut, kuid kord või paar aastas pani ta paksu kaustikusse kirja teda kõige rohkem hämmastanud mõtted. Ta otsis kaustiku välja ja hakkas kirjutama suure selge käekirjaga. Ta kirjutas järgmist.

      „Ma olen kogu päeva endast väljas selle rumala naise Šlesingeri pärast. Ta tuli kohe hommikul, istus lõunani ning tüütas mind kaks pikka tundi selle jaburuse ettelugemisega. Sümbolist A. luulevormis tekst helilooja B. kosmogoonilise sümfoonia juurde, planeetide vaimud, nelja stiihia hääled ja muudkui samas vaimus edasi. Ma talusin seda tükk aega, siis ei pidanud enam vastu ja anusin, et säästke mind sellest, kauem ei suuda ma seda kuulata.

      Äkki sain ma kõigest aru. Ma sain aru, miks on see alati nii tapvalt talumatu ja võlts koguni Faustis. See on teeseldud, mitte tõeline huvi. Tänapäeva inimene ei vaja seda. Kui teda vaevavad universumi mõistatused, süveneb ta füüsikasse ja mitte Hesiodose heksameetritesse.

      Kuid asi ei ole ainult selles, et need vormid on vananenud, et nad on anakronism. Asi ei ole selles, et need tule ja vee vaimud ajavad taas häguselt sassi selle, mille teadus on nii kirkalt selgeks teinud. Asi on selles, et see žanr on vastuolus kogu tänapäeva kunsti vaimuga, selle olemusega, seda innustavate motiividega.

      Need kosmogooniad olid loomulikud vanal ajal, kui maa oli inimestega asustatud nii hõredalt, et nad ei varjanud veel ära loodust. Seal hulkusid alles mammutid ning mälestused dinosaurustest ja draakonitest olid alles haljad. Loodus torkas inimesele nii selgesti silma, haaras tal nii kiskjalikult ja tuntavalt kuklast kinni, et võib-olla olid tõesti kõik kohad veel jumalaid täis. Need on inimkonna kroonika kõige esimesed leheküljed, see oli alles algamas.

      Selle muistse maailma lõpp jõudis kätte ülerahvastatud Roomas.

      Rooma oli laenatud jumalate ja alistatud rahvaste segapuder, surve oli kahekordne, nii maa peal kui ka taevas, see oli sigadus, mis oli kolmes sõlmes iseenda ümber keerdus nagu soolesulgus. Daaklased, herulid, sküüdid, sarmaadid, hüperborealased, rasked, ilma kodarateta rattad, rasvavoltidesse uppuvad silmad, sodoomia, kahekordsed lõualotid, kalade söötmine haritud orjade lihaga, kirjaoskamatud imperaatorid. Inimesi oli maailmas rohkem kui kunagi hiljem ning nad olid surutud Colosseumi käikudesse ja kannatasid.

      Ning sellesse marmorist ja kullast maitsetuste lasusse tuli see kerge ja helendusse rüütatud, rõhutatult inimlik, tahtlikult provintslik galilealane, ja sellest hetkest peale lõppesid rahvad ja jumalad ära ning algas inimene, inimene-puusepp, inimene-kündja, inimene-karjane keset lambakarja loojuvas päikeses, inimene, mis ei kõla karvavõrdki uhkelt, inimene, keda on tänulikult ülistanud kõikide emade hällilauludes ja kõigis maailma maaligaleriides.”

      11.

      Petrovka kaubatänav Moskvas jättis mulje, nagu oleks see tükike Peterburi. Ühesugused hooned mõlemal pool tänavat, maitsekalt kujundatud paraaduksed, raamatukauplus, lugemistuba, kartograafiaasutus, väga korralik tubakapood, väga korralik restoran ja restorani ees massiivsete konsoolide küljes rippuvad ümmargused mattklaasist gaasilaternad.

      Talvel näis see koht morn ja süngelt ligipääsmatu. Siin elasid tõsised, endast lugupidavad ja hästi teenivad vabakutselised inimesed.

      Siin üüris uhket poissmehekorterit teisel korrusel, kuhu viis laiade tammiste käsipuudega avar trepp, Viktor Ippolitovitš Komarovski. Kõige eest hoolitsev ja samal ajal mitte millessegi sekkuv Emma Ernestovna, tema majapidajanna, ei, tema vaikse pelgupaiga vardja, korraldas kuulmatuna ja nähtamatuna kogu majapidamist ning tema vastas rüütelliku tänutundega, mis oli niisuguse džentelmeni puhul loomulik, ega sallinud korteris külalisi ja külastajannasid, kes ei sobinud majapidajanna häirimatusse vanapiigalikku maailma. Siin valitses mungakloostri rahu: kardinad olid alla lastud, ei ainsatki tolmukübet ega plekikest, kõik oli nagu operatsioonisaalis.

      Pühapäeviti oli Viktor Ippolitovitšil komme lüüa enne lõunat aega surnuks, jalutades oma buldogiga Petrovkal ja Kuznetski Mostil, ning ühel tänavanurgal tuli majast välja ja ühines nendega Konstantin Illarionovitš Satanidi, näitleja ja kirglik kaardimängija.

      Nad jätkasid koos kõnniteeplaatide kulutamist, lõbustades teineteist mõne lühikese anekdoodiga, ja vahetasid vastastikku katkendlikke mõtteid, nii tühiseid ja nii põlglikke kõige vastu maailmas, et nad oleksid võinud vähimatki kahju kannatamata asendada need sõnad lihtsa urisemisega, peaasi, et Kuznetski Mosti mõlemad kõnniteed kõmiseksid nende valjudest, häbitult hingeldavatest ja otsekui iseenda vibreerimise kätte lämbuvatest bassihäältest.

      12.

      Ilm oli muutusevaevas. Kop-kop-kop trummeldasid tilgad vastu vihmaveetorude ja karniiside plekki. Katused vahetasid nende koputuste abil omavahel mõtteid nagu kevadel. Oli sula.

      Kogu tee kõndis ta otsekui süüdimatu ja alles siis, kui ta koju jõudis, sai ta aru, mis oli juhtunud.

      Kodus magasid kõik. Ta langes taas tardumusse ja istus midagi mõtlemata ema tualettlaua ette, seljas helelilla, peaaegu valge kleit, mis oli kaunistatud pitside ja pika looriga, kleit oli võetud üheks õhtuks õmblustöökojast otsekui maskeraadile minekuks. Ta istus oma peegelpildi ees ega näinud midagi. Siis pani ta ristatud käed tualettlauale ja ta pea langes kätele.

      Kui ema saab teada, lööb ema ta maha. Tapab tema ja teeb endale otsa peale.

      Kuidas see juhtus? Kuidas see võis juhtuda? Nüüd oli juba hilja. Oleks pidanud varem mõtlema.

      Nüüd on ta – kuidas seda öeldakse – nüüd on ta langenud naine. Ta on nagu naine prantsuse romaanis,