Doktor Živago. Борис Пастернак

hobust ning jõudis paari-kolme hüppega nende sekka.

      Lõhesse surutud inimesed pudenesid laiali. Paša, kes oli varem kartnud häält teha, jooksis vanaema juurde.

      Nad läksid koju. Marfa Gavrilovna porises kogu tee:

      „Neetud kõrilõikajad, nurjatud timukad! Inimestel on rõõm, keiser kinkis vabaduse, aga nemad pole rahul. Nemad on valmis kõik ära reostama, iga sõna pahupidi pöörama.”

      Ta oli pahane tragunite peale, kogu maailma peale ja sel hetkel koguni oma poja peale. Ägedushoos näis talle, et kõik praegu toimuv on Kupriku kaaslaste tegu, keda ta nimetas tuuletallajateks ja targutajateks.

      „Mürgised maod! Mida neil hulludel veel vaja on? Pole neil mõistuse raasugi! Et pääseks ainult kraaklema ja tüli norima. Aga see sõnademulistaja, Pašenka? Näita, kullake, näita, kuidas sa teda tegid. Oi, sure või maha, oi, sure või maha! No nagu kaks tilka vett. Phe-he, phe-hehee. Oh sind naasklit, hobuse unenägu!”

      Kodus heitis ta pojale ette, et tema, vana naine, pole enam selles eas, et rõugearmiline salkus juustega tolvan võiks talle hobuse seljast nuudiga vastu tagumikku õpetust jagada.

      „Tule jumal appi, mis juttu te ajate, ema! Otsekui oleksin mina tõepoolest mingi kasakate sotnik või sandarmite šeik.”

      9.

      Nikolai Nikolajevitš seisis akna all, kui uulitsale ilmusid jooksvad inimesed. Ta sai aru, et nad tulevad demonstratsioonilt, ja vaatas mõnda aega kaugusse, et kas ta ei näe nende hulgas Jurat või veel kedagi. Kuid tuttavaid ei olnud, ainult korraks näis talle, et mööda kiirustas see pöörane (Nikolai Nikolajevitš oli tema nime unustanud) Dudorovi poeg, kellel oli alles hiljuti vasakust õlast kuul välja võetud ja kes jälle hulkus kes teab kus.

      Nikolai Nikolajevitš oli tulnud siia sügisel Peterburist. Moskvas tal oma elamist ei olnud ja võõrastemajja ta minna ei tahtnud. Ta peatus oma kaugete sugulaste Sventitskite juures. Nad andsid tema käsutusse nurkmise kabineti ärklikorrusel.

      Seda kahekorruselist kõrvalhoonet, mis oli Sventitskite abielupaari jaoks liiga suur, olid kadunud vanad Sventitskid teab mis ajast üürinud vürstidelt Dolgorukidelt. Dolgorukide valdused, kus oli kolm õue, aed ja hulk krundil läbisegi paiknevaid eri stiilis hooneid, külgnesid kolme uulitsaga ja seda kõike hüüti vana tava järgi Jahulinnaks.

      Kuigi kabinetil oli neli akent, oli ruum hämar, see oli täis tuubitud raamatuid, pabereid, vaipu ja gravüüre. Väljastpoolt külgnes kabinetiga poolringina maja nurka ümbritsev rõdu. Kahekordne klaasitud uks rõdule oli talveks kinni kleebitud.

      Kabineti kahest aknast ja rõduuksest avanes vaade piki uulitsat: kaugusse kaduv saanitee, väikesed kõnniteest eri kaugusel asuvad majad ja viltused tarad.

      Aiast ulatusid kabinetti lillakad varjud. Puud vaatasid tuppa sellise moega, nagu tahaksid nad laotada põrandale oma paksult härmas oksad, mis meenutasid sirelikarva steariini tardunud niresid.

      Nikolai Nikolajevitš vaatas põikuulitsat ja talle tuli meelde möödunud talv Peterburis, Gapon, Gorki, Witte külastamine ning noored moodsad kirjanikud. Selle märuli eest oli ta põgenenud siia, esimese pealinna vaikusesse ja rahusse, kirjutama kavandatud raamatut. Aga kus sa sellega! Ta oli sattunud vihma käest räästa alla. Iga päev loengud ja ettekanded, tal ei lastud hingegi tõmmata. Kas siis Naiste Kõrgematel Kursustel, Usulis-Filosoofilises Ühingus, Punases Ristis või Streigikomitee Fondis. Kui saaks sõita ära Šveitsi, mõne metsarikka kantoni kolkasse. Kus oleks rahu ja päikesepaiste järve kohal, taevas ja mäed ning helisev, kõigele valvsalt vastu kajav õhk.

      Nikolai Nikolajevitš tuli akna alt ära. Ta oleks tahtnud kellelegi külla minna või lihtsalt mööda uulitsat sihitult hulkuda. Kuid talle tuli meelde, et tema juurde pidi mingis asjas tulema tolstoilane Võvolotšnov, nii et kodunt lahkuda ei saanud. Ta käis mööda tuba edasi-tagasi. Ja jäi mõtlema õepoja peale.

      Kui Nikolai Nikolajevitš oli kolinud Volga-äärsest kolkast Peterburi, oli ta toonud Jura Moskvasse oma sugulaste Vedenjapinite, Ostromõslenskite, Seljavinite, Mihaeliste, Sventitskite ja Gromekode ringi. Alguses oli Jura pandud elama narriohtu vana lobamoka Ostromõslenski juurde, keda sugulased kutsusid lihtsalt Fedkaks. Fedka elas salaja kokku oma kasvandiku Motjaga ning pidas end seetõttu alussammaste õõnestajaks ja ideede eestvõitlejaks. Ta ei olnud usaldust õigustanud ning osutus koguni suliks, sest kasutas oma huvides raha, mis oli jäetud Jura ülalpidamiseks. Jura viidi üle Gromeko professoriperesse, kus ta elas seniajani.

      Gromeko juures elas Jura kadestusväärselt heas õhkkonnas.

      „Neil on seal omamoodi triumviraat,” mõtles Nikolai Nikolajevitš: Jura, tema sõber ja klassivend gümnasist Gordon ning pererahva tütar Tonja Gromeko. See kolmikliit oli innukalt lugenud „Armastuse mõtet” ja „Kreutzeri sonaati” ning propageeris ummisjalu vooruslikkust.

      Noorukiiga peab läbi tegema kõik hingelise puhtuse sõgedused. Kuid nad soolavad üle, nad ei oska piiri pidada.

      Nad on kohutavad veidrikud ja lapsed. Meelelise valdkonda, mis neid nii väga erutab, nimetavad nad miskipärast „labaseks” ning kasutavad seda väljendit täiesti valimatult. Väga ebaõnnestunud sõnavalik! „Labasus” – see on nende meelest nii instinkti kutse, pornograafiline kirjandus ja naiste ekspluateerimine ning peaaegu et kogu füüsiline elu. Nad punastavad ja kahvatavad, kui nad seda sõna välja ütlevad!

      „Kui ma oleksin olnud Moskvas,” mõtles Nikolai Nikolajevitš, „ei oleks ma lasknud asjal nii kaugele minna. Häbelikkus on vajalik ja teatud piirides ...”

      „Ahaa, Nil Feoktistovitš! Palun astuge sisse,” hüüatas ta ja läks külalisele vastu.

      10.

      Tuppa astus tüse mees, kel oli seljas laia rihmaga kinni tõmmatud hall särk. Jalas olid tal vildid, püksid põlvede kohalt punnis. Ta jättis heasüdamliku pilvedes hõljuva mehe mulje. Tema ninal hüplesid õelalt väikesed laia musta paelaga näpitsprillid.

      Esikus lahti riietudes ei olnud ta asja lõpule viinud. Ta polnud võtnud kaelast salli, mille ots lohises põrandal, ja kätte oli talle jäänud ümmargune viltmüts. Need esemed tegid Võvolotšnovi liigutused kohmakaks ja takistasid teda Nikolai Nikolajevitši kätt surumast ning koguni teretades tervitussõnu kuuldavale toomast.

      „E... mm,” mõmises ta hajameelselt mööda nurki ringi vahtides.

      „Pange käest ära, kuhu aga tahate,” ütles Nikolai Nikolajevitš, taastades sellega Võvolotšnovi kõnevõime ja enesevalitsemise.

      Võvolotšnov oli üks neid Lev Nikolajevitš Tolstoi järgijaid, kelle peas selle alati rahutu geeniuse mõtted olid pikaks ajaks häirimatut puhkust nautima jäänud ja lootusetult pisenenud.

      Võvolotšnov oli tulnud Nikolai Nikolajevitši paluma, et ta esineks mingis koolis poliitiliste väljasaadetute heaks.

      „Ma pidasin seal juba ühe loengu.”

      „Poliitiliste heaks?”

      „Jah.”

      „Tuleb teine loeng veel pidada.”

      Nikolai Nikolajevitš ajas alguses vastu, siis aga jäi nõusse.

      Külastuse eesmärk oli saavutatud. Nikolai Nikolajevitš ei pidanud Nil Feoktistovitši kinni. Too oleks võinud tõusta ja lahkuda. Kuid Võvolotšnovi arvates ei sobinud nii kiiresti ära minna. Lahkumise eel oli vaja öelda midagi südamlikku ja sundimatut. Sugenes kunstlik ja ebameeldiv vestlus.

      „Mängite dekadenti? Olete langenud müstikasse?”

      „Miks te seda arvate?”

      „Inimene on hukas. Mäletate semstvot?”

      „Aga muidugi. Me ajasime ju koos valimiste asja.”

      „Võitlesite külakoolide ja