Doktor Živago. Борис Пастернак

elas ta kahekümne kolmandas numbris, kahekümne neljandas elas aga numbritubade asutamisest saadik tšellist Tõškevitš, ohtrasti higistav ja kiilaspäine parukaga mehike, kes pani peopesad nagu palvuseks kokku ja surus siis vastu rinda, kui ta tahtis kedagi milleski veenda, ning heitis pea kuklasse ja tõstis silmad hingestatult taevasse, kui ta mängis mingile seltskonnale või esines kontserdil. Ta oli harva kodus, ta kadus terveks päevaks Suurde Teatrisse või konservatooriumi. Naabrid tutvusid. Vastastikku osutatud väikesed teened lähendasid neid teineteisele.

      Kuna laste juuresolek pani Amalia Karlovna vahel Komarovski külaskäikude ajal piinlikku olukorda, jättis Tõškevitš lahkudes talle oma numbritoa võtme, et naine saaks seal oma sõpra vastu võtta. Peagi harjus madam Guichard tšellisti eneseohverdusega niivõrd, et koputas nii mõnigi kord nuttes tema uksele, paludes end kaitsta oma heasoovija eest.

      3.

      Maja oli ühekorruseline, üsna Tverskaja nurga lähedal. Oli tunda Bresti raudtee lähedust. Naabruses olid raudtee valdused, teenistujate ametikorterid, veduridepoo ja laod.

      Selles majas elas Olja Djomina, tark tüdruk, Moskva kaubajaama ühe teenistuja vennatütar.

      Olja oli andekas õpilane. Teda oli tähele pannud endine omanik ja nüüd tahtis ka uus omanik teda oma lähikonnas näha. Olja Djominale meeldis väga Lara.

      Kõik oli jäänud nii, nagu Levitskaja ajal. Nagu pöörased tärisesid õmblusmasinad väsinud õmblejannade tallavate jalgade või vehklevate käte sunnil. Mõni õmbles vaikselt, istudes laual ning sirutades nõela ja pika niidiga käe kaugele eemale. Põrand oli riidetükke täis. Rääkima pidi valjusti, et karjuda üle õmblusmasinate tärinast ja kanaarilinnu Kirill Modestovitši trilleritest, lind oli aknaorva riputatud puuris, tema nime saladuse oli endine perenaine endaga koos hauda viinud.

      Tellimistetoas olid daamid värvika rühmana laua ümber, millel lebasid moeajakirjad. Nad seisid, istusid ja nõjatusid lauale neis poosides, mida nad piltidel nägid, ning pidasid joonistusi uurides nõu tegumoodide üle. Teise laua taga istus direktori kohal Amalia Karlovna abiline vanemjuurdelõikaja Faina Silantjevna Fetissova, kondine naine, kelle närtsinud põskede voltides olid käsnad.

      Tal oli luust pits paberossiga kollakate hammaste vahel, ta pilutas kollaka silmavalgega silmi, puhus suust ja ninast välja kollakat suitsu, kirjutas vihikusse üles mõõdud, kviitungite numbrid ning sagivate tellijate soovid.

      Amalia Karlovna oli õmblustöökojas uus ja kogenematu inimene. Ta ei tundnud end siin täieõigusliku perenaisena. Kuid töötajad olid ausad, Fetissova peale võis kindel olla. Kummatigi oli aeg väga ärev. Amalia Karlovna kartis tulevikule mõelda. Teda valdas meeleheide. Tema käes ei laabunud miski.

      Komarovski käis neid sageli külastamas. Kui Viktor Ippolitovitš läks läbi töökoja perenaise poole peale, ehmatades ümberriietuvaid moedaame, kes tema ilmumisel pugesid sirmide taha peitu ja pareerisid sealt mängeldes mehe siivutuid nalju, sosistasid õmblejannad talle pahaselt ja pilkavalt järele: „Saabus”, „Suksutaja”, „Amalia kallim”, „Pühvel”, „Naistehukutaja.”

      Veelgi suuremat viha äratas Komarovski buldog Jack, kelle ta mõnikord rihma otsas kaasa tõi ning kes vedas peremeest nii järskude tõmmetega enda järel, et Komarovskil läks samm segi, ta tormas ettepoole ja liikus koera kannul, käed ette sirutatud, nagu pime oma talutaja sabas.

      Ükskord kevadel lõi Jack hambad Larale säärde ja rebis tema suka katki.

      „Ma surman selle kurivaimu ära,” kähistas Olja Djomina lapselikult Larale kõrva.

      „See on tõesti vastik koer. Aga kuidas sa rumaluke seda teed?”

      „Tasem, ära karju, ma õpetan teid. On ju olemas lihavõttemunad, mis on kivist ... Noh, nagu need teie mamma kummutil ...”

      „On küll, marmorist ja kristallmunad.”

      „No näed. Kummarda allapoole, ma ütlen sulle otse kõrva sisse. Tuleb võtta niisugune muna, kasta rasva sisse, rasv jääb külge, see räpane koer neelab alla, topib, saatan, kere täis, ja ongi kõik! Ajab käpad püsti! Klaas!”

      Lara naeris ja mõtles kadedalt: tüdruk elab vaesuses, peab tööd tegema. Lihtrahva lapsed arenevad kiiresti. Aga ometi, kui palju on temas veel rikkumatust, lapselikkust. Munad, Jack – kust see kõik tulnud on? „Mispärast peab minu saatus niisugune olema,” mõtles Lara, „et ma näen kõike ja kõik teeb mulle haiget?”

      4.

      „Ema on ju tema – kuidas seda öeldakse ... Ta on ju ema see ... Need on vastikud sõnad, ma ei taha neid suhu võtta. Miks ta siis vaatab mind niisuguse pilguga? Ma olen ju ema tütar.”

      Ta oli veidi üle kuueteistkümne aasta vana, kuid oli täiesti väljakujunenud neiu. Teda peeti kaheksateistkümneaastaseks ja veelgi vanemaks. Tal oli selge mõistus ja hea iseloom. Ta oli väga nägus.

      Tema ja Rodja mõistsid, et neil tuleb elus kõik endale kätte võidelda. Erinevalt jõude ja jõukalt elavatest inimestest ei olnud neil mahti enneaegu ning salamahti ja teoreetiliselt välja nuuskida asju, mis tegelikult neid veel ei puudutanud. Ainult üleliigne määrib. Lara oli kõige puhtam olevus maailmas.

      Vend ja õde teadsid kõige hinda ja pidasid lugu saavutatust. Selleks et läbi lüüa, tuli olla heas kirjas. Lara õppis hästi mitte abstraktsest huvist teadmiste vastu, vaid sellepärast, et õppemaksust vabastuse saamiseks pidi olema hea õpilane, selleks aga oli vaja hästi õppida. Niisama hästi kui Lara õppis, oli tal kerge ka nõusid pesta, töökojas abiks olla ja käia emalt saadud ülesandeid täitmas. Lara liikus hääletult ja sujuvalt ning kõik – liigutuste märkamatu kärmus, kasv, hääl, hallid silmad ja heledad juuksed – oli temas igati kooskõlas.

      Oli pühapäev, juulikuu keskpaik. Pühapäeva puhul võis hommikul kauem voodis mõnuleda. Lara lamas selili, ta oli tõstnud käed üle pea, peopesad kukla all

      Töökojas oli harjumatult vaikne. Tänavapoolne aken oli lahti. Lara kuulis, kuidas eemal mürisev vanker keeras munakividelt hoburaudtee rööbastele ja räme kolin asendus ratta sujuva libisemisega otsekui mööda õli. „Peaks veel natuke magama,” mõtles Lara. Linnakära uinutas nagu hällilaul.

      Oma kasvu ja asendit voodis tunnetas Lara praegu kahe punktiga: vasaku õlanuki ja parema jala suure varbaga. Need olid õlg ja jalg, aga kõik ülejäänu oli enam-vähem tema ise, tema hing või olemus, mis oli kenasti sobitatud oma piirjoontesse ning püüdles avalalt tulevikku.

      „Peab magama jääma,” mõtles Lara ning kutsus oma kujutluses esile Karetnõi Rjadi päikesepoolse külje sel tunnil, tõllakuurid, puhtaks pühitud põrandal müügiks tohutud reisivankrid, tõllalaternate rihvitud klaasid, karutopised – rikas elu. Kui veidi allapoole tulla – kujutles Lara mõttes –, siis näed tragunite õppust Znamenski kasarmutes, väärikad kenitlevad hobused liiguvad ringis, hoovõtt ja hüpe sadulasse, hobused käivad sammu, traavivad, galopeerivad. Lapsehoidjad, lapsed ja ammed, suud ammuli, on ridamisi surunud end vastu kasarmute tara. Veelgi allpool, mõtles Lara, on Petrovka, Petrovka kaubatänav.

      „Mis te nüüd, Lara! Kuidas te võite nii mõelda? Ma tahan kõigest näidata teile oma korterit. See on siinsamas kõrval.”

      Karetnõi Rjadis oli Komarovski tuttavatel väike tütar Olga, peeti tema nimepäeva. Sel puhul lõbutsesid täiskasvanud, tantsiti ja joodi šampanjat. Komarovski kutsus kaasa ema, aga ema ei saanud minna, ta oli tõbine. Ema ütles: „Võtke Lara kaasa. Te olete mind aina hoiatanud: „Amalia, hoidke Larat.” Nüüd siis hoidkegi teda.” Ja ta hoidiski, pole midagi öelda! Ha-ha-haa!

      Milline meeletu tants on valss! Keerled ja keerled ega mõtle millestki. Kuni muusika mängib, möödub terve igavik, nagu elu romaanides. Aga kui muusika vaikib, tekib skandaali tunne, sind oleks otsekui külma veega üle valatud või tabatud riieteta. Pealegi lubad sa neid vabadusi teistele selleks, et kiidelda, kui suur sa juba oled.

      Lara