Doktor Živago. Борис Пастернак

need rumalused maha jätta. Ükskord ja igaveseks. Lakata mängimast lihtsameelset, heita kõrvale härdameelsus, jätta see häbelik silmade mahalöömine. Kunagi lõpeb see halvasti. Kohutav piir on siinsamas kõrval. Teed sammu ja langed silmapilk kuristikku. Unustada tantsimine. See on kurja juur. Ei tohi häbeneda keelduda. Mõelda välja, et ei ole õppinud tantsima või et oled jalaluu murdnud.

      5.

      Sügisel olid Moskva sõlmjaama raudteedel rahutused. Streikis Moskva-Kaasani raudtee. Sellega pidi ühinema Moskva-Bresti raudtee. Otsus streikima hakata oli vastu võetud, kuid komitees ei jõutud kuidagi kokkuleppele, millal see välja kuulutada. Streigist teadsid raudteel kõik, oli vaja ainult mingit välist tõuget, et see puhkeks iseenesest.

      Oli oktoobrikuu külm hämar hommik. Sel päeval pidi raudteel palka makstama. Tükk aega ei tulnud arvestusosakonnast andmeid. Siis tuli kontorisse poisike tabeli, väljamakselehe ja suure paki trahvimiseks ära korjatud tööraamatutega. Hakati palka välja maksma. Piki lõputut ehitustest vaba siilu, mis lahutas vaksalit, töökodasid, veduridepood, ladusid ja rööbasteid juhatuse puumajadest, läksid palga järele vagunisaatjad, pöörmeseadjad, lukksepad ja nende abilised ning vagunipargi põrandapesijad naised.

      Lõhnas linnatalve alguse, jalge alla tallatud vahtralehtede, sulalume, vedurisuitsu ja sooja rukkileiva järele, leiba küpsetati vaksali puhveti keldris ja see oli just ahjust välja võetud. Saabusid ja lahkusid rongid. Neid koostati ja võeti koost lahti, vehkides kokkurullitud või lahtikeeratud lipukestega. Valvurite signaalsarved, haakijate viled ja vedurite madalad huiked kaikusid mitmehäälselt õhus. Suitsusambad tõusid lõpmatute treppidena taeva poole. Sisseköetud vedurid seisid, valmis sõitu minema, nende kõrvetavad aurupahvakud põletasid külmi talviseid pilvi.

      Raudteetammi serval kõndisid edasi ja tagasi distantsiülem raudteeinsener Fuflõgin ja jaamapiirkonna teemeister Pavel Ferapontovitš Antipov. Antipov tüütas remonditeenistust kaebustega materjali peale, mida talle anti rööbaste väljavahetamiseks. Teras ei olnud küllalt sitke. Katsetamisel paindusid ja murdusid rööpad liiga kergesti ning Antipovi arvamuse kohaselt pidid need rööpad pakase puhul lõhki lööma. Raudteevalitsus suhtus Pavel Ferapontovitši kaebustesse ükskõikselt. Keegi lõikas sellest kasu.

      Fuflõginil oli seljas kinni nööpimata kallis raudteevormi kantidega kasukas ja selle all uus ševiotist tsiviilülikond. Ta sammus ettevaatlikult mööda raudteetammi, nautides pintsakuhõlmade üldist joont, püksiviikide sirgust ja oma jalatsite üllast kuju.

      Antipovi sõnad lendasid tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Fuflõgin mõtles mingit oma mõtet, ta võttis alatasa uuri välja ja vaatas seda, ta kiirustas kuhugi.

      „Kõik on õige, õige, kulla mees,” katkestas ta kannatamatult Antipovit, „kuid seda võib juhtuda ainult kuskil peateel või lõigul, kus on tihe liiklus. Sa mõtle parem, mis sinul seal on. Mingid tagavarateed ja tupikud, takjad ja nõgesed, äärmisel juhul tühjade vagunite sorteerimine ja väikese manöövriveduri loksumine. Aga sina pole rahul! Sa oled peast põrunud! Siin pole rauast rööpaid vajagi, siin käiksid puust rööpad küll ja küll.”

      Fuflõgin vaatas jälle uuri, klõpsatas kaane kinni ja jäi vaatama kaugusse, kus maantee lähenes raudteele. Teekäänakul tuli nähtavale kaless. See oli Fuflõgini isiklik sõiduk. Naine tuli talle järele. Kutsar peatas hobused peaaegu raudteetammi ääres ja tpruutas neid peenikese eidehäälega, nagu teeb lapsehoidja vingus lastele, sest hobused kartsid raudteed. Kalessi nurgas istus hooletult patjadele nõjatudes ilus naine.

      „Noh, vennas, eks mõni teine kord räägime edasi,” ütles distantsiülem ja lõi käega, et mul, näe, pole mahti sinu rööbastega tegelda. On palju tähtsamaid asju.

      Abielupaar sõitis minema.

      6.

      Kolm või neli tundi hiljem, kui hakkas juba hämarduma, kasvasid raudteest kaugemal lagendikul otsekui maa seest välja kaks inimkogu, keda varem maapinnal näha ei olnud, nad vaatasid sagedasti selja taha ja eemaldusid kiiresti. Need olid Antipov ja Tiverzin.

      „Lähme kiiremini,” ütles Tiverzin. „Ma ei karda nuhke, et need võivad jälje üles võtta, aga see lobisemine seal lõpeb kohe, nad ronivad muldonnist välja ja jõuavad meile järele. Mina jälle ei taha neid nähagi. Kui aina niimoodi venitada, siis pole mõtet asjaga üldse algust teha. Ja siis pole vaja ka komiteed, pole vaja tulega mängida ja maa alla pugeda! Sina oled kah tore mees, toetad seda Nikolai raudtee käpardit.”

      „Minu Darjal on kõhutüüfus. Ma pean ta haiglasse viima. Kuni ma seda teinud ei ole, ei mahu mulle ükski teine mõte pähe.”

      „Räägitakse, et täna makstakse palka. Lähen käin kontoris ära. Kui ei oleks palgapäev, siis, jumala tõsi, ma sülitaksin teie peale ja teeksin sellele venitamisele minutitki aega raiskamata omapäi lõpu peale.”

      „Luba küsida, et kuidasmoodi siis?”

      „Väga lihtsalt. Läheksin katlamajja, annaksin vilet ja pidu olekski läbi.”

      Nad jätsid hüvasti ja kumbki läks oma teed.

      Tiverzin kõndis mööda raudteed linna poole. Talle tulid vastu inimesed, kes olid kontoris palga järel käinud. Neid oli väga palju. Silma järgi otsustades oli jaama territooriumil peaaegu kõigile palk välja makstud.

      Hakkas pimenema. Väikesel platsil kontori ees sagisid laternate valgusel tööst vabad mehed. Platsi sissesõidutee otsas seisis Fuflõgini kaless. Fuflõgina istus selles endises poosis, nagu poleks ta sõidukist hommikust peale välja astunudki. Ta ootas oma meest, kes oli kontorisse palga järele läinud.

      Äkitselt hakkas sadama vihmasegust märga lund. Kutsar ronis pukist maha ja hakkas nahkkummi üles tõmbama. Sellal kui ta jalga vastu kalessi tagaosa toetades tihkelt käivaid tugesid sikutas, imetles Fuflõgina lume ja veetilkade hõbedaselt sätendavat mängu kontorilaternate valgusvihus. Ta heitis üle sagivate tööliste peade liikumatu unistava pilgu, näol niisugune ilme, et vajaduse korral oleks see pilk võinud kellelegi kahju tegemata minna läbi meeste nagu läbi udu või pihuvihma.

      Tiverzin märkas juhuslikult seda pilku. See pani ta nördima. Ta läks Fuflõginale kummardust tegemata mööda ja otsustas minna palga järele hiljem, et ei peaks kontoris tema mehega kokku puutuma. Ta läks edasi töökodade poole, seal oli valgustust vähem ja mustendas vedurite pöördering, mille juurest hargnesid teeharud veduridepoosse.

      „Tiverzin! Kuprik!” hüüdis teda pimeduses mitu häält. Töökodade ees seisis rühm inimesi. Hoone sees karjus keegi ja oli kuulda lapse nuttu. „Kiprijan Saveljevitš, astuge poisi kaitseks välja,” ütles keegi naine rahva seast.

      Vana meister Pjotr Hudolejev nüpeldas harjunud kombel oma ohvrit, alaealist õpilast Jussupkat.

      Hudolejev ei olnud sugugi alati olnud oma käealuste piinaja, joodik ja raske rusikaga kakleja. Kunagi olid uljale töömehele pilku heitnud Moskva-lähedaste tööstusalevite kaupmeeste ja pappide tütred. Aga kui ta läks kosja Tiverzini emale, kes tollal oli lõpetamas kirikukooli, sai ta korvi, neiu läks mehele tema sõbrale, vedurijuht Saveli Nikititš Tiverzinile.

      Kui Tiverzini ema pidas pärast Saveli Nikititši kohutavat surma (ta põles ära 1888. aastal ühes tol ajal suurt tähelepanu äratanud rongiõnnetuses) kuuendat aastat lesepõlve, hakkas Pjotr Petrovitš taas lähenemiskatseid tegema ja taas andis Marfa Gavrilovna talle korvi. Sellest ajast peale hakkas Hudolejev jooma ja mürgeldama, õiendama arveid kogu maailmaga, kes tema kindlat veendumust mööda oli süüdi tema praeguses ebaõnnes.

      Jussupka oli kojamees Gimazetdini poeg Tiverziniga ühe õue pealt. Tiverzin oli töökodades poisi eestkostja. See õhutas Hudolejevi viha poisi vastu.

      „Kuidas sa viili käes hoiad, asiaat,” karjus Hudolejev, tirides Jussupkat juustest ja virutades talle vastu kaela. „Kas siis sedamoodi valandit puhastatakse? Ma küsin sult, Kassimovi pruut, allahi mulla pilusilm,