Doktor Živago. Борис Пастернак

sugulane. See, kes praegu loeb.”

      „Ah ta räägib sellest salmilauljast. Tiverzinite sugulasest. Tss! Ole vait. Palun ära sega mind.”

      Nad olid jõudnud jumalateenistuse alguseks. Lauldi psalmi: „Õnnista, mu hing, Jehoovat, ja kõik, mis mu sees, tema püha nime!”

      Kirik oli tühjavõitu ja kajas.Ainult päris ees oli tihe rühm palvetajaid. Kirik oli ehitatud üsna hiljuti. Akna tavalised klaasid ei lisanud värvi hallile lumisele põikuulitsale ning inimestele ja sõidukitele, mis seal mööda sõelusid. Selle akna juures seisis kirikuvanem ning manitses valjusti, jumalateenistusest välja tegemata ja üle kogu kiriku kostva häälega, kurdivõitu kerjusemutti ja ka tema hääl oli kuidagi kroonulikult igapäevane nagu aken ja põikuulits.

      Kuni Lara aeglaselt palvetajate vahelt ukse poole läks, pihus vaskkopikad, et osta endale ja Oljale küünalt, ning tuli niisama ettevaatlikult, et kedagi mitte riivata, tagasi, oli ProvAfanasjevitš jõudnud üheksa „õndsad on” maha vuristada nagu asja, mis ilma tematagi on kõigile hästi teada.

      Õndsad on need, kes vaimust vaesed ... Õndsad on kurvad ... Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele ...

      Lara astus edasi, võpatas ja jäi seisma. See käis tema kohta. Ta ütleb: kadestusväärne on põrmutallatute saatus. Neil on, mida endast rääkida. Neil seisab kõik veel ees. Nii ta arvas. Nii nägi seda Kristus.

      18.

      Olid Presnja päevad. Ülestõus haaras ka nende kandi. Paari sammu kaugusel neist ehitati Tverskajal barrikaadi. Seda oli võõrastetoa aknast näha. Nende õuelt tassiti sinna ämbritega vett ja valati barrikaad üle, et siduda jääkoorikuga kivid ja vanaraud, millest barrikaad oli kokku kantud.

      Kõrvalõues oli malevlaste kogunemispunkt, midagi arstipunkti või toitlustuskoha taolist.

      Seal käisid kaks poissi. Lara tundis mõlemaid. Üks neist oli Nika Dudorov, ta sõbrustas Nadjaga, kelle pool Lara oligi poisiga tuttavaks saanud. Ta oli nagu Lara – sirge seljaga, uhke ja sõnaaher. Ta sarnanes Laraga ega pakkunud seepärast huvi.

      Teine oli realist Antipov, kes elas Tiverzini vanamuti, Olja Djomina vanaema juures. Marfa Gavrilovnat külastades märkas Lara, missugune mõju tal poisile oli. Paša Antipov oli alles nii lapselikult lihtsameelne, et ei varjanud õndsustunnet, mida temas kutsusid esile Lara külaskäigud, Lara oli tema jaoks otsekui mingi koolivaheaja kasesalu, kus oli puhas rohi ja pilved taevas ning kus võis takistamatult avaldada oma vasikavaimustust selle üle, kartmata sattuda naerualuseks.

      Niipea kui Lara märkas, millist mõju ta poisile avaldab, hakkas ta seda alateadlikult ära kasutama. Muuseas, selle pehme ja järeleandliku iseloomu tõsisema taltsutamisega hakkas Lara tegelema alles aastate pärast, nende sõpruse hoopis hilisemas järgus, mil Patulja juba teadis, et armastab Larat meeletult ja et muud valikut tal elus enam ei ole.

      Poisid mängisid kõige kohutavamat ja kõige täiskasvanumat mängu, sõda, kusjuures niisugust, milles osalemise eest poodi võlla ja saadeti asumisele. Kuid nende paslikute paelad olid selja taga kinni seotud viisil, mis andis tunnistust, et nad olid lapsed ning alles isa-ema hoole all. Lara vaatas neid, nagu vaatab lapsi täiskasvanu. Nende ohtlikus ajaviites oli tunda süütuse hõngu. See kandus neilt üle kõigele muule. Pakaselisele õhtule, mil sagrine härmatis oli nii paks, et näis oma tiheduse tõttu mitte valge, vaid must. Sinkjale õuele. Majale üle tee, kuhu poisid kadusid. Ja mis kõige, kõige tähtsam – revolvrilaskudele, mis sealtpoolt kogu aeg kostsid. „Poisid tulistavad,” mõtles Lara. See mõte ei käinud Nika ja Patulja kohta, vaid kogu tulistava linna kohta. „Nad on head ja ausad poisid,” mõtles ta. „Sellepärast nad tulistavadki, et nad on head.”

      19.

      Saadi teada, et barrikaadi pihta võidakse tulistada suurtükist ja et nende maja on ohus. Sellele, et otsida pelgupaika tuttavate juurest mõnes teises Moskva kandis, oli juba hilja mõelda, nende rajoon oli ümber piiratud. Oli vaja leida varjulisem nurgake kuskil lähemal, ringi sees. Meenus „Tšernogooria”.

      Selgus, et nad ei olnud esimesed. Kõik toad olid juba hõivatud. Paljud olid sattunud samasugusesse olukorda nagu nemad. Vana tutvuse poolest lubati nad paigutada pesulattu.

      Kõige vajalikum seoti kokku kolme kompsu, et kohvritega mitte tähelepanu äratada, ja lükati võõrastemajja kolimist päevast päeva edasi.

      Kuigi oli streik, jätkati õmblustöökojas seal valitsevate patriarhaalsete tavade tõttu tööd kuni viimase ajani. Siis aga anti ühe külma ja igava päeva õhtuhämaruses ukse taga kella. Keegi tuli rahulolematust avaldama ja etteheiteid tegema. Nõuti, et uksele tuleks perenaine. Esikusse läks kirgi maha jahutama Faina Silantjevna.

      „Tüdrukud, tulge siia!” kutsus ta varsti õmblejannad esikusse ja tutvustas neid sisse astunud mehele järjestikku.

      Mees teretas igaühte tundeküllaselt ja kohmakalt kättpidi ning läks ära, leppides enne Fetissovaga milleski kokku.

      Tulnud töökotta tagasi, sidusid õmblejannad sallid kaela ja ajasid käed pea kohale püsti, et toppida neid kitsukeste kasukate varrukatesse.

      „Mis lahti?” küsis sinna jõudnud Amalia Karlovna.

      „Meid võetakse töölt ära, madam. Me streigime.”

      „Kas ma siis ... Mida ma teile kurja olen teinud?” Madam Guichard puhkes nutma.

      „Ärge muretsege, Amalia Karlovna. Ega me teie peale viha ei kanna, me oleme teile väga tänulikud. Aga jutt ei ole teist ja meist. Nii on nüüd igal pool, kogu maailmas. Kas siis meie selle vastu saame?”

      Viimane kui üks läks ära, koguni Olja Djomina ja Faina Silantjevna, kes hüvastijätuks sosistas perenaisele, et ta etendab seda streiki omaniku ja töökoja kasu pärast. Kuid madam oli lohutamatu.

      „Missugune must tänamatus! Mõelda vaid, kuidas võib inimestes eksida! See tüdruk, kelle peale ma olen nii palju hingejõudu kulutanud! Noh, heakene küll, tema on ju alles laps. Aga see vana nõid!”

      „Ema kallis, saage aru, et nad ei saa teile erandit teha,” lohutas teda Lara. „Keegi ei ole teie peale vihane. Otse vastupidi. Kõike seda, mis praegu ümberringi toimub, tehakse inimese pärast, nõrkade kaitseks, naiste ja laste heaks. Jah, just, ilmaasjata te vangutate nii kahtlustavalt pead. Selle kõige tõttu on kunagi parem nii minul kui ka teil.”

      Kuid ema ei saanud mitte millestki aru.

      „Nii on see alati,” ütles ta nuuksudes. „Kui mõtted on niigi umbe jooksnud, siis tuled sina ja lajatad midagi niisugust, et võtab hinge kinni. Mulle pasandatakse otse pähe, aga tuleb välja, et seda tehakse minu enda heaks. Ei, mina ei saa küll enam mitte kui millestki aru.”

      Rodja oli kadetikorpuses. Lara ja ema uitasid üksinda tühjas majas ringi. Tühjade silmaaukudega vaatas pime uulits tubadesse. Toad vastasid samasuguse pilguga.

      „Lähme numbritubadesse, ema kallis, kuni väljas veel pime ei ole. Kas kuulete, ema? Kohe praegu, aega viitmata.”

      „Filat, Filat!” hüüdis ta kojameest. „Filat, kulla mees, saada meid „Tšernogooriasse”.”

      „Kuulan, proua.”

      „Võta kompsud ühes, ja siis veel, Filat, palun hoia siin silm peal, kuni asjad selgemaks saavad. Ära unusta Kirill Modestovitšile teri ja vett anda. Kõik uksed keera lukku. Ja palun käi ka meid seal vaatamas.”

      „Kuulan, proua.”

      „Aitäh, Filat. Olgu jumal sulle armuline. Noh, istume korraks enne lahkumist, ja siis jumala abiga teele.”

      Nad tulid välja uulitsale, siinne õhk oli neile täiesti võõras nagu pärast pikka haigust. Pakaseline, otsekui tuliseks köetud õhk veeretas hõlpsasti igasse kanti ümmargusi ja siledaid, nagu treitud hääli. Kogupaugud ja lasud matsusid, latsusid