Doktor Živago. Борис Пастернак

ei ole spindlit puutunud, pai onu, ausõna, ei ole puutunud.”

      „Misasja sa poissi kiusad?” küsis Tiverzin, trügides inimeste vahelt läbi.„Kui omad koerad kisuvad, siis hoidku võõrad eemale,” kähvas Hudolejev.

      „Ma küsin sult, et misasja sa poissi kiusad?”

      „Ja mina ütlen sulle, et mine jumala rahus oma teed, sotsiaalkamandaja. Ta oleks paras maha lüüa, närukael sihuke, ta oleks mul äärepealt spindli kihva keeranud. Suudelgu mu kätt, et ta veel elus on, pilusilmne kurat, sai ainult vastu kõrvu ja õpetuseks sakutada.”

      „Onu Hudolei, kas sa siis arvad, et tal tuleks sellepärast pea otsast ära kiskuda? Häbene ometigi. Sa oled kogenud meistrimees, juuksedki juba hallid peas, aga aru pole pähe tulnud.”

      „Mine aga mine oma teed, kuni sa veel elus ja terve oled, ütlen ma sulle. Ma peksan sinust, koeraraibe, selle õpetamise kombe välja. Sind tehti rööbaste vahel valmis, sa tuim kalaveri, otse su isa nina all. Sinu sabakeerutajat ema tunnen ma läbi ja lõhki, seda niru kassi, läbitõmmatud seelikualust!”

      Kõik järgnev juhtus vähem kui minuti jooksul. Mõlemad haarasid pihku esimese tööpinkidel lebava eseme, seal aga oli nii raskeid tööriistu kui ka rauatükke, ning oleksid teineteise maha löönud, kui inimesed ei oleks samal hetkel summas tormanud neid lahutama. Hudolejev ja Tiverzin seisid, lõug rinnale surutud, otsmikud peaaegu vastamisi, näod kahvatud ja silmad verd täis. Ärritusest ei suutnud kumbki neist sõnagi öelda. Neid hoiti selja tagant kõvasti kätest kinni. Mõnel hetkel võtsid nad jõu kokku ja püüdsid end lahti rabelda, vääneldes kogu kehaga ja vedides enda järel neid kinni hoidvaid töökaaslasi. Nende rõivaste haagid ja nööbid lendasid eest, kuued ja särgid libisesid paljastunud õlgadelt maha. Ärev sõnakõmin nende ümber ei vaibunud.

      „Meisel! Võta tal meisel käest – sellega võib pea lõhki lüüa.” – „Tasem, tasem, onu Pjotr, me võime sul niimoodi käe välja väänata!” – „Mässa nüüd nendega sedasi kogu aeg! Tirime nad lahku ja paneme luku taha – ongi rahu majas.”

      Äkki raputas Tiverzin üleinimliku jõupingutusega teda kinni hoidvad mehed endast lahti, rabeles nende käest minema ja oli paari jooksusammuga ukse juures. Teda taheti püüdma tormata, aga kui nähti, et tal on midagi hoopis muud meeles, jäeti ta rahule. Tiverzin läks välja, lõi ukse pauguga kinni ja tormas tagasi vaatamata otse edasi. Tema ümber olid sügise rõskus, öö ja pimedus.

      „Sa püüad heaga, aga nemad tulevad noaga,” torises ta, taipamata, kuhu ja milleks ta läheb.

      Seda alatuse võltsi maailma, kus täissöönud proua julgeb niisuguse pilguga vaadata tohmanitest tööloomi ning niisuguse elukorralduse joomahaige ohver tunneb mõnu endasuguste mõnitamisest, seda maailma vihkas ta praegu rohkem kui kunagi varem. Ta kõndis kiiresti, otsekui võiks tema kiirustamine tuua lähemale seda aega, kui kõik maailmas on ükskord mõistlik ja hästi korraldatud, nagu see oli praegu tema mäslevas peas. Ta teadis, et nende püüdlused viimastel päevadel, korratused raudteel, kõned koosolekutel ja otsus streikima hakata, mis ei olnud veel teoks tehtud, kuid polnud ka ära muudetud – kõik need on üksikud lõigud sellel pikal teel, mis tuleb veel läbi käia. Kuid praegu oli ta nii pinevil, et tundis kärsitut tahtmist joosta see tee läbi otsekohe ja kordagi hinge tõmbamata. Ta ei taibanud, kuhupoole ta pikal sammul läks, kuid jalad teadsid väga hästi, kuhu nad teda kandsid.

      Tiverzin ei teadnud hulk aega arvatagi, et pärast seda, kui tema ja Antipov olid muldonnist lahkunud, võttis koosolek vastu otsuse alustada streiki juba selsamal õhtul. Komitee liikmed jagasid samas omavahel ära, kes kuhu läheb ja kus kelle maha võtab. Kui veduriremonditöökoja korstnast tungis otsekui Tiverzini südame põhjast välja alguses kähisev, siis aga selgemaks ja ühtlasemaks muutuv vile, liikus sissesõidusemafori juurest linna poole juba depoo ja kaubajaama rahvas, ühinedes uue rahvahulgaga, kes oli jätnud töö katlamajast antud Tiverzini vile peale.

      Tiverzin arvas aastaid, et tema üksi oli olnud see, kes peatas sel ööl töö ja liikumise raudteel. Alles hilisemad protsessid, kus tema üle mõisteti kohut koos teistega ja teda ei süüdistatud otsesõnu streigi õhutamises, aitasid tal sellest eksiarvamusest vabaneda.

      Inimesed jooksid välja ja küsisid: „Milleks rahvast kokku kutsutakse?” Pimedusest vastati: „Ega sa ise ka kurt ei ole. Kuuled ju, et häire. Tulekahju kustutama.” – „Aga kus põleb?” – „Ju siis põleb, kui vilet antakse.”

      Uksed paukusid, üha rohkem inimesi tuli välja. Kostsid teised hääled: „Kah mul jutt, et tulekahju! Oled sina alles maamats! Ärge kuulake lolli juttu. Selle kohta öeldakse, et pillid kotti, said aru? Säh sulle look ja rangid, vea end ise, kui soovid. Lähme kodudesse laiali, mehed.”

      Rahvast tuli järjest juurde. Raudteel oli alanud streik.

      7.

      Tiverzin tuli koju kolmandal päeval, ta oli läbi külmunud, magamata ja habetunud. Eelmisel ööl oli ilm läinud selle aastaaja kohta enneolematult külmaks, Tiverzinil aga olid seljas sügisriided. Väravas sai ta kokku kojamees Gimazetdiniga.

      „Palju tänu, härra Tiverzin,” hakkas ta kohe seletama. „Aitasite Jussupi hädast, panite mind eluaeg jumalat paluma.”

      „Kas sa oled peast segaseks läinud või, Gimazetdin, mis härra ma sulle olen? Palun jäta see härratamine. Räägi kähku, kangesti külm on.”

      „Mispärast külm, sinul soe on, Saveljevitš. Eile päev sinu ema Marfa Gavrilovnale vedasime Moskva kaubajaamast kuuri puud täis, puhas kask, hea puu, kuiv puu.”

      „Aitäh, Gimazetdin. Sa tahad veel midagi öelda, tee, palun, kiiresti, kas tead, mul on väga külm.”

      „Tahtsin öelda, kodus mitte magama, Saveljevitš, peitu pugema. Vahimees küsis, jaoskonnast küsis, kes, küsisid, siin käima. Mina räägin, keegi ei käima. Räägin, et abi käima, veduribrigaad käima, raudtee käima. Aga keegi võõras ei käima üldse!”

      Maja, kus vallaline Tiverzin elas koos ema ja abielus noorema vennaga, kuulus läheduses asuvale Püha Kolmainu kirikule. Majas elasid mõned selle koguduse vaimulikud, kaks köögivilja- ja lihamüüjate artelli, kes pakkusid oma kaupa linnas kandelaudadelt, ning peamiselt Moskva-Bresti raudtee väikeametnikud.

      See oli puust galeriidega kivimaja. Galeriid jooksid ümber kogu sillutamata porise õue. Galeriidele viisid räpased ja libedad puutrepid. Siin lõhnas kasside ja hapukapsa järele. Mademetel olid kemmerguputkad ja panipaigad, mille ees rippusid tabalukud.

      Tiverzini vend oli võetud reamehena sõtta ja oli Vafangou all haavata saanud. Ta oli ravil Krasnojarski hospidalis, kuhu tema naine koos kahe tütrega oli sõitnud temaga kohtuma ja teda ära tooma. Tiverzinid olid põlised raudteelased, nad olid harjunud reisima ning sõitsid priipiletitega mööda kogu Venemaad ringi. Praegu oli korter vaikne ja tühi. Siin elasid ainult poeg ja ema.

      Korter oli teisel korrusel. Galeriil ukse kõrval seisis tünn, mida veevedaja käis täitmas. Kui Kiprijan Saveljevitš oma korrusele jõudis, avastas ta, et tünni kaas on kõrvale nihutatud ja plekk-kruus vett katva jääserva külge külmunud.

      „Kes see muu võis olla kui Prov,” mõtles Tiverzin muiates. „Ei tema, pagana janu saa kunagi täis, nagu kõrbeks tal sisikond sees.”

      Prov Afanasjevitš Sokolov, kiriku salmilaulja, ilus noorepoolne mees, oli Marfa Gavrilovna kauge sugulane.

      Kiprijan Saveljevitš tõmbas kruusi jää küljest lahti, lükkas tünnile kaane peale ja tõmbas uksekellukese käepidet. Elamise lõhna ja mõnusa auru pilv lõi talle näkku.

      „Olete toa palavaks kütnud, ema. Siin on nii soe ja hea.”

      Ema langes talle kaela, kallistas teda ja puhkes nutma. Poeg silitas tema juukseid, ootas pisut aega ja lükkas ema hellalt eemale.

      „Julgus võidab võõra väe, ema,”