Bancrofti strateegia. Robert Ludlum

tiivarapsatus.

      Ta keeras end näoga turvameeste poole, nagu üritaks uuesti vestlust alustada, teeseldes, et ei vaata, kuhu astub. Vaip oli kenasti polsterdatud alusmatiga, mis vonkles mööda trepiastmeid – sellest on abi. Neljas aste, viies aste, kuues aste. Belknap komistas nii veenvalt kui suutis, teeseldes, et astus trepiastmest mööda. Nüüd viskus ta pehmelt ettepoole, maandudes lõdval vasakul õlal, peatades samal ajal salaja parema käega kukkumist. „Kurat!” klähvatas Belknap, mängides jahmatust, samal ajal kui ta veel mõne astme jagu alla veeres.

      „Vigilanza fuori!” pomises kogenum turvamees, kes end Yusefiks nimetas, oma partnerile. Turvameestel oli vaid mõni sekund aega otsustamaks, kuidas reageerida: vangil on väärtus – info, mida ta saab anda. Tema tapmine ebasobival momendil võis tähendada hilisemaid süüdistusi. Ent nõnda tulistamine, et vang surma ei saaks, nõudis väga hoolikat sihtimist, eriti kui sihtmärk ei seisnud paigal.

      Ja paigal Belknap ei seisnud, vaid ajas end kägarast sirgeks ja põrkas trepiastmelt üles nagu oleks see stardipakk, hüples mööda ülejäänud treppi allapoole, pahkluud nagu tihedasti kokkukeerdunud vedrud, ja sööstis Palladio stiilis ukse poole. Aga uks ise ei olnudki sihiks – ka see oli lukustunud automaatselt koos teiste väljapääsudega.

      Belknap põikas järsult uksest kõrvale – 60 cm laiuse vitraažakna poole, mis oli samamoodi Palladio stiilile omase kujuga, lihtsalt kitsam. Rooma linnavalitsus ei lubanud villa fassaadi nähtavaid muudatusi teha ja see keeld hõlmas ka vitraažaknapaneeli ukse kõrval. Projekt nägi ette, et see asendatakse täpselt samasuguse vitraažiga kuulikindlast ja purunematust metakrülaatvaigust, aga enne, kui selline koopia, mille valmistamiseks pidid koostööd tegema kunstnikud ja insenerid, valmis saab, pidi kuluma veel kuid. Nüüd viskus ta kogu kehaga paneelakna poole, puus ees ja nägu kõrvale pööratud, et seda mitte ära lõhkuda ja…

      Aken andis järele, paiskus valjuhäälselt raamist välja ning purunes õuekividel. Elementaarne füüsika: liikumisenergia on võrdelises seoses massi kiiruse ruudu korrutisega.

      Belknap tõusis kärmelt püsti ja tormas mööda kiviteed villa ees. Jälitajad olid vaid sekundite kaugusel. Ta kuulis nende samme – ja siis püssituld. Ta tegi korrapäratuid haake, püüdes muuta lasuga pihtasaamise võimalikult keeruliseks, samal ajal kui laskude sähvatused tungisid väljas valitsevasse pimedusse, nagu tekiksid sinna tähed. Belknap kuulis, kuidas kuulid põrkasid tagasi raidkujudelt, mis kaunistasid villaesist. Püüdes tema poole sihitud valangute eest ära põigelda, palvetas ta, et ükski kuul rikošetiga teda üles ei leia. Õhku ahmides, liiga meeletuna, et oma vigastusi tähele panna, pööras ta vasakule, spurtis tellismüüri poole, mis tähistas valduste piiri, ning hüppas käega aiale toetudes sellest üle. Žilettidega tunnelokastraat lõikus tema riietesse, ta jättis selle külge pool särki. Sukeldudes läbi naabruskonna konsulaatide ja väikeste muuseumide aedade Via Angelo Masinal teadis ta, et vasak pahkluu hakkab varsti saatma valusööstusid mööda jalga üles, et lihased ja liigesed hakkavad lõpuks kuritarvitamise vastu protestima. Sellel hetkel oli aga adrenaliin tema kehas valu vooluringi välja lülitanud. Ta oli selle eest tänulik. Ja ühe asja eest oli ta veel tänulik.

      Ta oli elus.

      Beirut

      Koosolekuruumi õhk oli paks lehast, mida levitasid oma sisu paljastanud augustatud kehad: vanu münte meenutav vere lehk, mis segunes seedekulgla ja väljaheidete aroomidega. See oli tapamaja hais, rünnak haistmismeelele. Valged seinad, hoolitsetud nahk, hinnalised kangad – kõik olid veretustamisprotseduuril tekkinud siirupist läbi vettinud.

      Ameeriklase turvameestest lühem tundis kõrvetavat valu levimas mööda rinna ülaosa – kuul oli tabanud teda õlga ja võimalik, et läbistanud kopsu. Aga ta oli teadvusel. Veidi avatud laugude vahelt silmitses ta tapatalguid, turbanitesse mähitud mõrtsukate kohutavat ärplemist. Meest, kes nimetas end Ross McKibbiniks, ei olnud ainukesena tulistatud ja ta jõllitas õudusest silmanähtavalt halvatuna enda ette, suutmata uskuda juhtunut, kuni püssimehed tõmbasid talle pähe mudakarva riidest koti. Siis viisid nad jahmunud ameeriklase minema, parveldes trepist alla.

      Turvamees, kes ahmis õhku, samal ajal kui tema popeliinpintsak muutus vähehaaval verest aina punasemaks, kuulis kaubikumootori madalat möiret. Aknast nägi ta silmapilguks viimast korda ameeriklast, kelle käed olid nüüd kokku seotud, kui too jõhkralt kaubiku tagumisest uksest sisse lükati. Siis kadus kaubiku mürin tolmusesse öhe.

      Popeliini riietatud turvamees võttis peidetud sisetaskust pisikese mobiiltelefoni. See oli töövahend, mida tohtis kasutada ainult hädaolukorras – tema sideisik konsulaaroperatsioonides oli seda rõhutanud. Paksud sõrmed arteriaalsest verest libedad, vajutas mees järjestikku ühtteist numbrit.

      „Harrisoni keemiline puhastus,” vastas igavleva tooniga hääl teises toru otsas.

      Mees ahmis korraks õhku, püüdes enne rääkima hakkamist täita vigastatud kopse. „Pollux võeti vangi.”

      „Kuidas palun?” ütles hääl. Ameerika luureteenistusel oli vaja, et ta kordaks sõnumit, võib-olla häältuvastuse jaoks, ja popeliinülikonnas teenistuja tegigi seda. Aega ega kohta täpsustada polnud tarvis – telefon sisaldas sõjaväe kriteeriumitele vastavat GPS-seadet, mis edastas lisaks elektroonsele kuupäeva- ja kellaajatemplile ka asukohatemplit tasapinnalise täpsusega kolm meetrit. Niisiis teadsid nad, kus Pollux oli olnud.

      Aga kuhu ta viiakse?

      Washington, DC

      „Kurat ja põrgu!” möirgas operatsioonide juht, kaelalihased silmanähtavate sõlmedena esile tungimas.

      Teate oli vastu võtnud INRi, USA välisministeeriumi luure- ja uurimisbüroo üks harukontor ja see anti mööda operatsioonide organiseerimise redelit tippu välja kuuekümne sekundiga. Konsulaaroperatsioonides oldi uhked asutuse sujuva toimimise üle, see oli kaugel suuremate luureagentuuride pikaldasest ja logisevast süsteemist. Ja KonsOpi juhid olid selgesti väljendanud, et Polluxi töö on kõrge prioriteediga.

      Operatsioonide juhi kabineti ukselävel seisev operatsioonide nooremametnik – piimakohvi värvi naha ja mustade laineliste juustega, mis olid kasvanud tihedaks, peadligi ja allapoole – kohkus tagasi, nagu oleks tema endaga sõideldud.

      „Persse!” röökis operatsioonide juht ja virutas rusikaga lauale. Siis lükkas ta tooli tahapoole ja tõusis püsti. Tema meelekohal tuksles veresoon. Tema nimi oli Gareth Drucker ja kuigi ta jõllitas ukseavas seisvat nooremametnikku, ei näinud ta tegelikult teda. Mitte veel. Lõpuks koondus tema pilk siiski tõmmule noorele töötajale.

      „Millised on parameetrid?” küsis ta nagu kiirabiarst, kes soovib kinnitust pulsi- ja vererõhunäitajate kohta.

      „Teave jõudis just praegu meieni.”

      „Mida tähendab „just praegu”?”

      „Umbes poolteist minutit tagasi. Kõne võttis üks meie värvatu, kes on ise üsna kehvas seisus. Arvasime, et te soovite teada nii kiiresti, kui võimalik.”

      Drucker vajutas sisetelefonil nuppu. „Kutsu Garrison,” kamandas ta nähtamatut assistenti. Drucker oli sale 173-sentimeetrine mees ja üks kolleeg oli võrrelnud teda purjepaadiga: kerge kondiga küll, aga kui tuule alla võttis, läks puhevile. Praegu oli ta tuule alla võtnud ja läks aina enam puhevile – rinnast, kaelast, isegi silmist, mis näisid tema neljakandiliste raamideta prillide taga üha paisuvat. Huuled olid tal mossis, muutunud lühikeseks ja paksuks nagu vihmauss, keda on surgitud.

      Nooremagent astus kõrvale, kui kogukas kuuekümnendates mees Druckeri kabinetti marssis. Varase pärastlõuna päike imbus ribikardinatest läbi, ujutades üle riigiameti odava mööbli – mööbliplaadist kirjutuslaua, madala vineerist kapi, päevinäinud emailitud terasest kartoteegikapid, tuhmunud samettoolid, mis olid kunagi olnud rohelised ega olnud nüüdseks otseselt ka ühtki teist tooni. Nailonist tööstuslik vaipkate, mis oli alati olnud enam-vähem mudavärvi ja sama tekstuuriga, oli kamuflaaži tipptase,