Bancrofti strateegia. Robert Ludlum

vaatas enda ümber ringi, nägi kolme mahanotitud mehe verd punasesse vaipa imbumas. Õhk andis verele roostekarva varjundi, sarnase vaiba enda värvile. Iiveldushoog uhas temast üle. „Kuidas te oskasite mulle järgneda?”

      „Ma kuulasin Alexanderplatzi basaari kandis maad – või kui aus olla, siis lõin aega surnuks —, kui mulle tundus, et tundsin ära Bukarestis nähtud näolapi. Ma ei usu kokkusattumustesse, kas teie usute? Minu poolest võisite te olla näiteks tema kuller. Aga ühel või teisel moel pidite olema asjaga seotud. Risk tundus olevat seda väärt.”

      Belknap lihtsalt jõllitas teda.

      „No nii,” jätkas Jared Rinehart reipalt. „Ainuke küsimus on: kas te olete sõber või vaenlane?”

      „Kuidas palun?”

      „See on ebaviisakas, ma tean.” Pilklik enesepõlgust teesklev grimass. „Nagu õhtusöögilauas äriasjade arutamine või kokteilipeol inimestelt küsimine, mis ametit nad peavad. Aga mul on siin praktilised huvid mängus. Ma eelistaksin seda kohe teada, kui te olete, noh, näiteks albaanlaste teenistuses. Käivad kõlakad, et nad usuvad, et härra Lugner hoidis paremat kraami nende rivaalidele idablokis, ja te teate küll, millised need albaanlased on, kui nad arvavad, et neile on külma tehtud. Ja no bulgaarlastest ma ei hakka üldse rääkima.” Nende sõnade juures võttis ta välja taskurätiku ja tupsutas sellega Belknapi lõuga. „Niisugust surmatoovuse ja lolluse kombinatsiooni ei kohta just iga päev. Nii et sellepärast ma peangi küsima, kas te olete hea nõid või paha nõid.” Ta ulatas taskurätiku piduliku žestiga Belknapile. „Teil oli sealt pisut verine,” selgitas ta. „Jätke see endale.”

      „Ma ei mõista,” ütles Belknap, hääles segunemas uskumatus ja aukartus. „Te riskisite just äsja oma eluga, et päästa minu oma… teadmata isegi seda, kas ma olen liitlane või vaenlane?”

      Rinehart kehitas õlgu. „Ütleme nii, et mul oli hea eelaimdus. Ja üks kahest peate te ju olema. Riskantne lugu muidugi, aga mängus püsimiseks tuleb veeretada täringuid. Aa, enne kui te küsimusele vastate, on teil vaja teada, et mina olen siin USA välisministeeriumi mitteametliku esindajana.”

      „Püha Mooses.” Belknap püüdis mõtteid koondada. „Konsulaaroperatsioonid? Pentheuse üksus?”

      Rinehart naeratas ainult. „Teie olete ka KonsOpist? Meil peaks olema oma salajane käepigistus, või mis te arvate? Või vormilips, kuigi nad peaksid selle kujunduse laskma minul valida.”

      „Tõprad,” ütles Belknap, kellele paljastus oli mõjunud nagu hoop näkku. „Miks keegi mulle midagi ei öelnud?”

      „Hoia neid alati pimeduses – neil on selline filosoofia. Kui C-tänava majas number 2201 operatsioonide poistelt küsida, saate selgituseks, et see on protseduur, mida nad aeg-ajalt kasutavad, eriti kui mängus on üksinda tegutsevad agendid. Eraldatud ja omavahel seostamata salajased üksused. Nad peavad maha mingi ilukõne operatsioonide lahushoidmisest. Võimalik pahupool on see, et komistad iseenda saba otsa. Plusspoolel on grupimõtlemise ja ühte sammu käimise vältimine, hulga erinevate lähenemisnurkade leidmine. Seda nad sulle räägivad. Aga ma võin kihla vedada, et tegelikult keerasid nad lihtsalt midagi nässu. Ei midagi uut siin päikese all.” Rääkimise ajal uuris ta tähelepanelikult mahagonist ja messingist baarikappi ühes kabineti nurgas. Ta tõstis ühe pudeli üles ja tema nägu lõi särama. „Kakskümmend aastat vana slivovits Suvuborskast. Pole paha! Ma arvan, et meile kuluks mõlemale üks pisike pits ära. Me oleme selle ära teeninud.” Ta valas kahte pitsi sortsu napsi ja surus ühe Belknapile pihku. „Põhjani!” hüüatas ta.

      Belknap kõhkles ja neelas siis napsi alla, mõtted ikka veel peas ringi keerlemas. Iga teine agent Rineharti asemel oleks jälgima jäänud. Kui oleks tekkinud vajadus sekkuda, oleks see ajastatud hetkele, kui Lugner ja tema kannupoisid on relvad käest pannud. Mingil hetkel pärast seda, kui nad olid neid kasutanud. Belknapile oleks postuumselt antud aulint kirstu kaunistamiseks. Lugner oleks tapetud või vahistatud. Teine agent oleks saanud kiita ja ametikõrgendust. Organisatsioonid hindasid ettevaatlikkust rohkem kui vaprust. Kellestki ei eeldatud, et ta siseneks üksinda ruumi, kus kolmel püssimehel on relvad vinnas. Selline tegutsemine eiras igasugust loogikat, standardprotseduuridest rääkimata.

      Kes see mees on?

      Rinehart soris ühe tapetud valvuri jakitaskutes, tõmbas sealt välja kompaktse USA päritolu püstoli, lühikese rauaga Colti, lasi magasini välja ja piilus sisse. „Kas see on teie oma?”

      Belknap mühatas nõusoleku märgiks ja Rinehart viskas talle relva. „Teil on hea maitse. Sakilise vaskäärisega õõnesotsaline poolmantelkuul. Suurepärane tasakaal peatamisjõu ja läbistavuse vahel ja kindlasti mitte tehase väljalase. Britid ütlevad, et mehe üle võib alati otsustada tema jalanõude põhjal. Mina ütlen, et tema laskemoonavalik räägib sulle kõik, mida sul teada on vaja.”

      „Teate, mida mina hoopis teada tahaksin,” ütles Belknap, kes üritas ikka veel panna kokku mälufragmente mõnest viimasest minutist. „Mis siis, kui ma ei oleks sõber?”

      „Siis oleks koristuskomandol vaja vabaneda neljast laibast.” Rinehart pani käe Belknapi õlale ja pigistas rahustavalt. „Aga küll te minu kohta peagi midagi teada saate. Mulle on auasi olla hea sõber oma headele sõpradele.”

      „Ja ohtlik vaenlane ohtlikele vaenlastele?”

      „Me mõistame teineteist,” vastas jutukas vestluskaaslane. „Niisiis: kas paneme siit töölispalee peolt minema? Me tervitasime peoperemeest, vahetasime viisakusi, võtsime ühe napsu – ma arvan, et võime nüüd kedagi solvamata lahkuda. Kunagi ei tasu jääda peole viimasena.” Ta vaatas kolme lõtvunud ilmega laipa. „Kui te akna juurde astute, näete seal rippuvat tööistet ja tellinguid, mis sobivad imehästi pärastlõunaseks aknapesuks, kuigi ma arvan, et jätame selle osa vahele.” Ta juhtis Belknapi läbi purunenud aknaraamide platvormile, mis oli kinnitatud trossidega korrus kõrgemal asuva rõdu külge. Arvestades, kui palju neid kortermaju pidevalt hooldada oli tarvis, ei tundunud kõrvaltänaval, seitse korrust allpool, kelleski tähelepanu äratamine tõenäoline, isegi kui seal oleks kedagi olnud.

      Rinehart pühkis viimase klaasikillu pruunidelt tunkedelt maha. „Vaadake, härra…”

      „Belknap,” ütles ta, leides platvormil seistes tasakaalu.

      „Vaadake, Belknap. Kui vana te olete? Kakskümmend viis, kakskümmend kuus?”

      „Kakskümmend kuus. Ja kutsu mind Toddiks.”

      Rinehart mängis trossitalrepiga. Jõnksatusega alustas platvorm aeglast ebakindlat laskumist, nagu lastaks seda sikutustega allapoole. „Siis oled sa mängus olnud kõigest paar aastat, ma arvan. Mina saan järgmine aasta kolmkümmend. Mõni aasta kauem karastunud. Nii et las ma räägin sulle, mida sa peagi avastad. Sa avastad, et suurem osa sinu kolleegidest on keskpärased. See on lihtsalt iga organisatsiooni loomuses. Sest luurekogukondades teeb suurema osa tõelistest edusammudest ära käputäis inimesi. Need on kalliskivid. Sa ei lase neid kaotsi minna, ei kriimustada ega puruneda, mitte siis, kui sul on oma ettevõtmisest natukenegi sooja või külma. Tööasjade ajamine tähendab oma sõprade eest hoolitsemist.” Hallikasrohelistes silmades pinevus, lisas ta: „Briti kirjanik E. M. Forster on öelnud kuulsad sõnad, ehk oled kuulnud – ta ütles, et kui tal tuleb kunagi valida sõbra reetmise ja isamaa reetmise vahel, siis loodetavasti jagub tal julgust reeta oma isamaa.”

      „Kõlab tuttavalt.” Belknapi pilk oli naelutatud tänavale, mis oli õnneks endiselt tühi. „Kas see on sinu filosoofia?” Ta tundis, kuidas tema peale kukkus vihmapiisk – üksildane, aga raske, ja siis veel teinegi.

      Rinehart raputas pead. „Vastupidi. Õppida tuleb sellest seda, et sõpru tuleb hoolikalt valida.” Veel üks pinev pilk. „Sest sellise valiku tegemine ei tohiks kunagi vajalikuks osutuda.”

      Nad astusid kitsale tänavale, jättes platvormi seljataha.

      „Võta ämber,” juhendas