Bancrofti strateegia. Robert Ludlum

tõesti ei tea, kas ma raiskan äkki siin oma aega praegu,” jätkas McKibbin igavleval toonil. „Me räägime kokkuleppest, mis põhineb usaldusel. Ja ilma avameelsuseta ei saa olla mingit usaldust.”

      Pankur söandas pooleldi naeratada, pilgutades aeglaselt silmi.

      Pingeline vaikus katkes, kui grupp mehi tormas mööda laia terrazzo-plaatidest treppi üles. Hilinejad mõnele teisele kohtumisele? Või… midagi muud?

      Automaatrelvavalangute kalk, vapustav heli lõpetas spekulatsioonid. Esialgu kõlas see nagu ilutulestikurakettide kärtsatused, aga valang kestis selleks liiga kaua, oli liiga kiire. Kostis kriisatusi – tursked karused mehed pressisid õhku läbi kokkutõmbunud kõride, tuues kuuldavale lõikava soprani- või tenorihääle. Ja siis pudenes õudus koosolekuruumi nagu raevutsev fuuria. Turbanites mehed tormasid sisse, sihtides Liibanoni ärimehi Kalašnikovidega.

      Mõne hetkega oli ruumist saanud veresauna kujutav maal. See nägi välja, nagu oleks pahuras tujus maalikunstnik lajatanud purgitäie veripunast värvi valgeks krohvitud seintele; mehed lamasid nagu punasesse värvi kastetud mannekeenid.

      Koosolek oli lõppenud.

      Rooma

      Todd Belknap kiirustas kabinetiukse juurde ja suundus mööda pikka koridori edasi, märkmik käes. Ta peab lihtsalt häbematusega läbi lööma. Plaanitud põgenemistee – laskumine siseõue ja väljumine mööda kaubarenni – ei tulnud enam kõne alla, selleks kuluks aega, mida tal ei olnud kuskilt võtta. Tal ei olnud muud valikut kui minna otsemat teed.

      Koridori lõppu jõudes jäi ta seisma; mademel temast allpool nägi ta paari tunnimeest maja peal kontrollringi tegemas. Litsudes end ühe külalistetoa lahtise ukse vastu, ootas ta mitu minutit, et valvurid edasi liiguksid. Vaibuvad sammud, võtmete kõlin keti otsas, ukse sulgumine, kaugeneva liikumise taanduvad helid.

      Nüüd astus ta kergelt trepist alla ja, manades vaimusilma ette majaprojekti, mida oli varem uurinud, avas kitsa ukse, mademel paremat kätt esimese. Sealt pidi saama tagatrepile, vältida maja esimest, põhikorrust, nii et väheneks oht, et ta avastatakse. Juba üle ukseläve astudes tajus ta aga, et midagi on valesti. Teda näpistas kerge ärevus, kuni ta taipas, mis seda põhjustas: tõstetud hääled ja kummitaldade plaksumine kõval põrandal. Jooksvad, mitte kõndivad mehed. Harjumuspärane tegevus on häiritud – tähendab, Khalil Ansari surm on avastatud, territooriumi turvasüsteemidele on antud häiret.

      Tähendab: Belknapi ellujäämisvõimalused kahanesid iga minutiga, mille ta veel majas veetis.

      Või oligi juba liiga hilja? Trepist alla tormates kuulis ta surinat ja pöördvõrk alumisel korrusel kõlksatas elektrooniliselt lukku. Keegi oli kõigi sisse- ja väljapääsude turvalisuse taseme tõstnud kõige kõrgemaks, harilikud tuleohutusseaded olid tühistatud. Kas ta on selle trepi peal lõksus? Belknap tormas üles tagasi ja katsus ülemise korruse uksenuppu. Uks avanes ja ta ründas sellest läbi.

      Otsejoones varitsusse.

      Ta tundis raudset haaret oma vasakul käsivarrel, relva valusalt selgroosse puurimas. Soojus- ja liikumisandur paljastas tõenäoliselt tema asukoha. Ta keeras järsu liigutusega pead ning tema silmad kohtusid teda käsivarrest kinni hoidva mehe raudse pilguga. Järelikult surus Belknapi seljale relva teine turvamees, keda ta ei näinud. See oli vähem riskantne asukoht ja seega oli tegemist kindlasti vähem kogenud mehega kui see, kes tema kõrval seisis.

      Belknap vaatas teda veel kord. Tõmmu, mustade juustega, lõug puhtaks aetud, neljakümnendaid alles alustanud mees oli sellises elustaadiumis, milles kogemustest tekkinud elutarkus andis eelise, mida ei pärssinud veel füüsilise jõu hääbumine. Noorest ja lihaselisest, kuid piiratud kogemustega mehest on võimalik jagu saada, nagu ka pensionile saadetud veteranist. Kõik selle mehe liigutustes ütles aga Belknapile, et ta teab täpselt, mida teeb. Tema nägu ei reetnud ülemäärast enesekindlust ega ka hirmu. Selline vastane oli tõepoolest hirmuäratav: teras, mida katsumused olid karastanud, aga mitte veel nõrgestanud.

      Mees oli võimsa kehaehitusega, aga liikus nõtkelt. Tal oli nurgeline nägu, paksenenud ninajuur oli ilmselt nooruspõlves ära murtud. Tihedad kulmud roomajalike silmade kohal, mis kuulunuks justkui langenud saaki uurivale kiskjale.

      „Hei, kuulge, ma ei tea, mis toimub,” alustas Belknap, püüdes teha segadussesattunud usaldusmehe häält. „Ma olen kõigest arhitekt. Tulin ehitajaid kontrollima. See on mu töö, eks ole? Vaadake, helistage lihtsalt mu tööandjale, klatime selle asja ära.”

      Mees, kes oli relva vastu tema selga vajutanud, astus nüüd kõrvale paremale: kahekümnendate keskpaigas, nõtke, pruunide siilisoengusse lõigatud juustega, aukus põskedega. Ta vahetas vanema turvamehega pilke. Kumbki ei vaevunud Belknapi lobale isegi vastama.

      „Võib-olla ei oska te inglise keelt,” ütles Belknap. „Selles vist ongi probleem. Dovrei parlare in italiano…”

      „Sinu probleem ei ole selles, et ma ei saa aru,” ütles vanem turvamees kerge aktsendiga inglise keeles, tugevdades raudset haaret. „Sinu probleem on selles, et ma saan aru.”

      Tema vangistaja oli tuneeslane, arvas Belknap aktsendi järgi. „Aga sellisel juhul…”

      „Sa tahad rääkida? Suurepärane. Mina tahan kuulata. Aga mitte siin.” Turvamees jäi korraks seisma, peatades vangi järsu jõnksatusega. „Meie armsas stanza per gli interrogatori. Ülekuulamistoas. Keldris. Läheb kohe sinna.”

      Belknapi veri tardus soontes. Ta teadis kõnealust ruumi väga hästi – ta oli projekti uurinud, teadis selle ehituse ja varustuse kohta kõike juba enne, kui oli saanud kinnituse, et Ansari on tõepoolest villa tõeline omanik. Tegemist oli maakeeli öeldes piinakambriga, sisustatud kõige kaasaegsemate võimaluste kohaselt. Totalmente insonorizzato, oli olnud kirjas arhitektuursete eriomaduste tingimustes: täielikult helikindel. Materjalid ruumi helikindlaks muutmiseks olid toodud eritellimusel ühest Hollandi ettevõttest. Akustiline isolatsioon saavutati tiheduse ja eraldamisega: ruumi sisse ehitati teine ruum, mis kaeti kummist heliisolatsiooniplaatidega ning vooderdati tiheda, liivast ja PVC-st valmistatud polümeeriga; ust raamisid tugevast kummist tihendid. Inimene oleks võinud seal täiest kõrist karjuda, aga seda poleks absoluutselt kuulnud keegi, kes seisab ukse taga, vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel. Põhjalik heliisolatsioon kindlustas selle.

      Varustus, mida keldrikamber sisaldas, garanteeris karjed.

      Pahategijad püüavad oma tegusid alati nägemis- ja kuuldekaugusest väljas hoida, Belknap teadis seda juba Ida-Berliinist saadik, ligi kakskümmend aastat. Julmuse asjatundjate püsiv loosung oli privaatsus; see varjas barbaarsust otse ühiskonna keskmes. Belknap teadis ühte asja veel. Kui ta viiakse stanza per gli interrogatori’sse, on kõik läbi. Operatsiooni jaoks on kõik läbi; tema jaoks on kõik läbi. Sealt põgeneda ei ole võimalik. Igasugune vastupanu, kui ohtlik see ka poleks, oli parem sellest, et ta laseb end sinna viia. Belknapil oli ainult üks eelis: fakt, et ta teadis, et see on nii, ja et teised ei teadnud, et ta seda teadis. Olla veel rohkem meeleheitel kui su vangistajad aimavad – päris peenike õlekõrs. Ent Belknap pidi ajama läbi sellega, mis tal oli.

      Ta laskis näole tekkida tuimal tänuilmel. „Tore,” ütles ta. „Hästi. Ma saan aru küll, et siin majas on turvameetmed väga ranged. Tehke pealegi, mis teil vaja. Mina räägin hea meelega, kus iganes teile sobib. Aga… vabandust, kuidas teie nimi on?”

      „Kutsu mind Yusefiks,” ütles vanem turvamees. Isegi selles viisakusfraasis oli midagi halastamatut.

      „Aga Yusef, te eksite. Minuga ei ole teil mingit kana kitkuda.” Ta lõdvestas pisut oma keha, lasi õlad längu, muutes end füüsiliselt vähem heidutavaks. Nad muidugi ei jäänud tema protesteerimist uskuma. Ta pidi nende eest ainult varjama tõde, et on sellest teadlik.

      Võimalus tekkis siis, kui nad otsustasid aega kokku hoida ja talutada ta alla peatrepist – suurejoonelisest allikalubjast valmistatud keerdtrepist, mida kaunistas Pärsia vaip