Bancrofti strateegia. Robert Ludlum

isiklikus töötoas. Kui ta sealt avastatakse, on mäng läbi. Nagu ka siis, kui keegi peaks leidma valvuri, kelle ta oli tillukese karfentanüülinoolega uimastanud ja esikus koristustarvete kappi toppinud. Operatsioon saaks läbi. Tema elu saaks läbi.

      Belknap tunnistas neid fakte tuimalt nagu liikluseeskirju. Relvaärika kabinetti uurides tundis ta mingit sorti operatsioonituimust. Ta nägi end nagu kehatu jälgija kõrgelt lae alt. Kontaktmikrofoni keraamilise elemendi saaks peita – kuhu? Laualasuvasse vaasi, milles oli orhidee. Vaas toimiks loomuliku võimendina. Ühtlasi kontrolliks seda kindlasti ka jeemenlase turvameeskond pealtkuulamisseadmeid otsides, aga see juhtub alles järgmisel hommikul. „Klahvinuhk” – tal oli selle viimane mudel – pidi salvestama sõnumid, mis trükitakse Ansari lauaarvutisse. Kuular Belknapi kõrvas tegi vaevukuuldava klõpsatuse, reageerides raadiosignaalile, mille andis edasi tilluke liikumisandur, mille Belknap oli salaja esikusse paigaldanud.

      Kas keegi oli tuppa astumas? Halb. Väga halb. Milline kohutav iroonia. Ta oli püüdnud suurema osa aastast Khalil Ansarit leida. Nüüd ähvardas oht, et Khalil Ansari leiab tema.

      Neetud! Kuidas Ansari küll nii kiiresti tagasi jõudis? Belknap vaatas Maroko stiilis plaatidega kaetud ruumis ringi. Peidukohti nappis, kui välja arvata ribidega uksega kapp nurgas, kirjutuslaua lähedal. Ideaalist päris kaugel. Belknap astus kähku kappi ja kummardus allapoole, kükitades põrandale. Kapis oli ebameeldivalt soe, see oli täis undavate ruuterite püstikuid. Ta luges sekundeid. Tillukese liikumisanduri, mille ta oli uksetagusesse esikusse üles pannud, võisid tööle panna prussakad või närilised. See võis olla valehäire.

      Ei olnud. Keegi astus tuppa. Belknap piilus ribide vahelt välja, kuni suutis eristada kuju piirjooni. Khalil Ansari – mees, kes kaldus igast küljest ümarusele. Ovaalidest kokkupandud figuur, nagu mõni kunstitunni harjutus. Isegi tema lühikesekspöetud habe oli ümaraääreline. Tema huuled, kõrvad, lõug, põsed olid täidlased, pehmed, ümarad, polsterdatud. Belknap nägi, et tal oli seljas valge siidkaftan, mis langes pehmete voltidena ümber koguka kere, kui mees paterdas hajameelsel sammul oma kirjutuslaua poole. Ainult jeemenlase silmad olid erksad ja skännisid tuba nagu samurai vihisev mõõk. Kas Belknap oli ära nähtud? Ta lootis, et kapihämarus pakub peidupaika. Ta oli lootnud paljutki. Veel üks valearvestus ja ta lootus kustutatakse.

      Jeemenlane toetas kõik oma kilod nahast toolile laua taga, prõksutas sõrmenukke ja trükkis kiiresti midagi – kahtlemata parooli. Belknapil, kes kükitas endiselt ebamugavalt kapinurgas, hakkasid põlved pilli lööma. Viiekümnele lähenev mees ei olnud enam nii nõtke nagu noorpõlves. Aga ta ei saanud endale liigutamist lubada – raksuv liiges annaks ta otsekohe ära. Kui ta ainult oleks jõudnud kohale mõni minut varem või Ansari mõni minut hiljem, siis oleks ta jõudnud klahvinuhi paigaldada, et elektrooniliselt salvestada klaviatuuri signaale. Tema esmane prioriteet oli lihtsalt ellu jääda, kitsikus välja kannatada. Hiljem on aega lahkamisteks ja operatsioonijärgseteks raportiteks.

      Relvaärikas niheles toolil ja trükkis süvenenult sisse järgmise jada instruktsioone. Sõnumeid anti edasi e-posti teel. Ansari koputas sõrmedega vastu lauda ja vajutas roosipuuga kaetud kasti sisse uputatud nupule. Võib-olla sättis ta internetitelefonis konverentsikõnet üles. Võib-olla viiakse kogu konverents läbi krüpteeritud tekstidega, jututoa stiilis. Ta oleks võinud väga palju teada saada, kui ainult… Nüüd oli hilja kahetseda, aga sellegipoolest tulvasid need mõtted Belknapist üle.

      Talle tuli meelde, kui väga ta oli alles äsja jälitatava leidmise üle rõõmustanud. Jared Rinehart oli teda esimesena hagijaks nimetanud ja ärateenitud tiitel oli talle külge jäänudki. Kuigi Belknapil oli tõesti kummaline anne leida üles inimesi, kes soovisid kadunuks jääda, seisnes tema edu – selles ei suutnud ta inimesi kunagi veenda, aga ta ise teadis, et see on tõsi – suuremalt jaolt lihtsalt järjekindluses.

      Kohe kindlasti oli ta nimelt sedaviisi jõudnud lõpuks jälile Khalil Ansarile – pärast seda, kui terved üksused olid tühjade pihkudega tagasi tulnud. Bürokraadid kaevasid, lõid oma labidad vastu aluspõhjakivimeid ära ning andsid alla, sest see kõik oli tulutu. Belknap niiviisi ei tööta. Iga otsing on erinev, igaühes segunevad loogika ja tujud, sest inimesed on segu loogikast ja tujudest. Kummastki üksinda ei piisa. Peakorteri arvutid suutsid läbi kammida määratuid andmebaase, vaatlusraporteid piirikontrollidelt, Interpolilt ja teistelt sarnastelt agentuuridelt, aga neile oli vaja öelda, mida otsida. Masinaid sai programmeerida tarkvaraga, mis tuvastab erinevaid mustreid, aga enne tuli neile öelda, millist mustrit tuvastada. Ja nad ei saanud kunagi minna jälitatava pähe. Hagijas suutis rebase välja nuuskida osaliselt sellepärast, et ta suutis mõelda nagu rebane.

      Uksele koputati ja noor naine – tumedad juuksed, oliivivärvi nahk, pigem itaallanna kui Vahemere idarannikult pärit, otsustas Belknap – lasi end sisse. Range mustvalge vormiriietus ei varjanud noore naise ilu: puhkevat sensuaalsust inimeses, kes on alles hiljuti füüsiliselt täiesti välja arenenud. Tal oli käes hõbekandik kannu ja pisikese tassiga. Piparmünditee, taipas Belknap lõhna järgi. Surmakaupmees oli palunud seda endale tuua. Jeemenlased tegid harva kaupa ilma kannutäie piparmünditee ehk araabia keeles shay’ta ning tohutu kaubavahetuste ahela eduka lõpetamise lävele jõudnud Khalil osutus traditsioone austavaks meheks. Belknap peaaegu et naeratas.

      Just sellised üksikasjad aitasid Belknapil alati jõuda ka kõige kättesaamatumate sihtmärkideni. Üks viimastest oli olnud Garson Williams, Los Alamose kelmist teadlane, kes müüs põhjakorealastele tuumasaladusi ja siis haihtus. FBI kulutas tema otsimisele neli aastat. Belknap, kui ülesanne oli viimaks talle lahendada antud, leidis mehe kahe kuuga. Ühe läbiotsimisnimekirja põhjal avastas ta, et Williamsil oli tohutu nõrkus Marmite’i, pärmi baasil loodud soolase leivamäärde vastu, mida armastavad teatavas vanuses britid, aga ka kunagise Briti impeeriumi endised alamad. Williamsile oli see maitsema hakanud Oxfordi ülikoolis õppimise ajal. Füüsiku kodust leitud esemete nimekirjas pani Belknap tähele kolme Marmite’i purki sahvris. FBI demonstreeris oma põhjalikkust, valgustades kõik majapidamisest leitu röntgenikiirtega läbi. Nad tegid kindlaks, et ühtki mikrofišši kuhugi peidetud ei ole. Aga nad ei mõelnud nii, nagu Belknap. Füüsik põgeneks tema eelduste järgi mõnda maailma vähemarenenud nurgakesse, kus paberimajandust eriti oluliseks ei peeta – see oli loogiline käik, pealegi poleks põhjakorealastel nii ehk naa jagunud ressursse, et valmistada talle piisavalt toekaid isikutunnistusi, mis oleksid infoajastusse jõudnud läänes läbi läinud. Niisiis oli Belknap uurinud tähelepanelikult kohti, kus mees oli puhkusel käinud, otsides mingit käitumismustrit, pooleldi peidus eelistust. Tal isiklikult olid pentsikud „komistustraadid”: need andsid häiret, kui teatud asukohad ja teatud erilised tarbimisharjumused kokku langesid. Kauges maanurgas asuvasse hotelli tarniti mingit erilist toitu; üks telefonikõne – ta oli teeselnud lobisemishimulist „kliendi rahulolu uurijat” – paljastas, et tellija ei olnud hotellikülaline, vaid keegi kohalik. Tõestusmaterjal, kui seda üldse nii saab nimetada, oli absurdselt nõrk. Belknapi kõhutunne ei olnud. Kui Belknap talle ühes Arugami lahe idarannikul asuvas rannakülas lõpuks jälile oli saanud, läks ta kohale üksinda. Ta oli tulnud hea õnne peale – ta ei suutnuks põhjendada meeskonna teelesaatmist ainult seetõttu, et üks ameeriklane oli eritellimusega lasknud endale lähedalasuvasse hotelli Marmite’i tuua. Ametlikuks ettevõtmiseks oli see fakt liiga väheoluline. Ent talle sellest piisas. Kui ta lõpuks Williamsiga silm silma vastas seisis, näis füüsik peaaegu tänulik selle eest, et ta üles leiti. Kalli hinnaga ostetud troopikaparadiisiga oli läinud nii, nagu nendega tavaliselt ikka läheb – see osutus tüdimuse, nüristava igavuse painajaks.

      Jeemenlane trükkis jälle midagi klaviatuuril. Ansari võttis kätte mobiiltelefoni – kahtlemata oli tegemist kiibi abil automaatselt krüpteeriva mudeliga – ja rääkis midagi araabia keeles. Ta kõneles ruttamata, ent päevselgelt pakilisel toonil. Pikk paus, siis läks Ansari üle saksa keelele.

      Ansari vaatas hetkeks üles, kui teenijatüdruk tema teetassi lauale asetas, ja viimane naeratas, tuues nähtavale täiuslikult ühtlase valge hammasterea. Kui Ansari töö juurde tagasi pöördus, haihtus tüdruku naeratus nagu kivike tiigivette. Ta väljus hääletult, ta oli ideaalselt pealetikkumatu teener.

      Kaua veel?

      Ansari