Bancrofti strateegia. Robert Ludlum

ütles vanem mees raskelt, nagu andes järele mingisugusele maitselagedusele. Tema oli Will Garrison, Beiruti operatsiooni juht.

      Noorema mehe tõmmud põsed roosatasid kergelt. „Ma jätan teid omavahele.”

      Garrison vaatas ootavalt Druckeri poole ja sai heakskiitva pilgu. „Ära mine kuhugi. Meil mõlemal on sulle veel küsimusi.”

      Gomes astus kabinetti karistada saanu, koolidirektori juurde kutsutu ilmel. Drucker pidi tegema tema poole veel ühe kannatamatu žesti, enne kui ta istus ühele rohelisele – mõnevõrra rohelisele, kunagi roheline olnud, pigem rohelisele kui mingit muud värvi – toolile.

      „Mis käigu me järgmiseks teeme?” küsis Drucker Garrisonilt.

      „Kui sa jalaga munadesse saad, voldid end kahekorra kokku. Selline käik ongi.”

      „Nii et me oleme kuses.” Drucker, kellest raevutuuled olid välja puhunud, nägi nüüd välja sama kulunud ja päevinäinud nagu kõik muu selles kabinetis – ja tema oli siin kaugelt kõige uuem asi. Ta oli operatsioonide juhi tiitlit kandnud vaid neli aastat.

      „Kaelast saadik.” Will Garrison oli Druckeri juuresolekul läbinisti viisakas, aga aupaklikuks teda just nimetada ei saanud. Tal oli õlgadel rohkem aastaid kui ühelgi teisel KonsOpi juhtidest, kogunenud oli hulk kogemusi ja kontakte, mis osutusid piisavalt sageli väärtusetuteks. Aastad ei olnud teda pehmemaks muutnud, teadis Gomes. Garrisonil oli alati olnud kõva käega mehe maine ja kui ta üldse muutunud oli, siis ainult veelgi karmimaks. Koridorides armastati kahistada, et kui olemas oleks mingi kõvakäelisuse skaala, siis oleks tema põhimõtteliselt selle tipus. Tal oli pikk mälu, vähe kannatust ja esiletungiv lõug, mis ulatus veelgi rohkem ettepoole, kui ta vihane oli, ja temperament, mille nullpunkt oli „aimatavalt närvis“, sealt edasi sai asi ainult hullemaks minna.

      Kui Gomes veel Richmondis kolledžis käis, ostis ta kord endale auto, mille raadio oli katki: sageduse otsimise nupp oli jäänud kinni kriiskava hevimetalijaama peale ja helitugevuse nupp kuhugi keskele, nii et seda sai ainult valjemaks keerata. Kui hevimetal kõrvale jätta, meenutas Garrison talle seda raadiot.

      Hea seegi, et Druckerit huvitasid väga vähe igasugused organisatsiooni hierarhiale rõhuvad rituaalid. Bürokraatide õudusunenägu on – ja selles osas olid ühel nõul kõik Gomesi kolleegid – klassikaline ülemustele pugev, alluvaid kiusav tegelane. Garrison võis ehk alluvatega karm olla, aga ülemustele ta ei pugenud. Drucker võis ehk ülemustele pugeda, aga alluvaid tema ei kiusanud. Millegipärast see kõik toimis.

      „Nad võtsid tal kingad ka jalast ära,” ütles Drucker. „Viskasid tee äärde maha. Hüvasti, GPS. Lollid nad igatahes ei ole.”

      „Püha jumalaema,” müristas Garrison ja ründas siis, heites pilgu Gomesi poole: „Kes?”

      „Me ei tea. Meie mees, kes kohapeal oli, ütles, et…”

      „Misasja?” lükkas Garrison vahele.

      Gomes tundis ennast nagu kahtlusalune, keda üle kuulatakse. „Teenistuja ütles, et vangivõtjad tormasid sisse kohtumisele, mis oli kokku lepitud…”

      „Ma tean küll seda kuramuse koosolekut,” nähvas Garrison.

      „No igatahes oli see kiirelt-kott-pähe-ja-minema sorti üritus. Kurjategijad lükkasid ta kaubikusse ja kadusid.”

      „Kurjategijad,” vastas Garrison pahuralt, nagu oleks tal seedehäired.

      „Me ei tea vangistajate kohta eriti midagi,” ütles Gomes. „Nad olid kiired ja jõhkrad. Lasid kõik maha, kes ette jäid. Peakatted, automaadid.” Gomes kehitas õlgu. „Araablastest võitlejad. Minu arvates.”

      Garrison jõllitas noormeest, nagu pika nõelaga liblikakoguja silmitseb üht oma eksemplaridest. „Sinu arvates, jah?”

      Drucker pöördus juhtivametniku poole. „Kutsume Oakeshotti siia.” Ta haukus käsu sisetelefoni.

      „No ma lihtsalt ütlen,” jätkas Gomes, püüdes hoida häält värisemast.

      Garrison pani käed vaheliti rinnale. „Meie poiss rööviti Beirutis. Sina julged arvata, et araabia võitlejad olid asjaga seotud.” Ta kõneles liialdatud täpsusega. „Ma võin kihla vedada, et kolledžis kuulusid sa Phi Beta Kappa teadusühingusse.”

      „Ma nende kreeka tähtedega tegemist ei teinud,” pomises Gomes.

      Garrison tõi kuuldavale põlgliku sisina. „Neetud kollanokk. Kui keegi Beijingis ära röövitakse, kuulutaksid sina, et su arvates on süüdi mõni hiinlane. Mõnda asja pole vaja öelda. Kui ma küsin su käest, missugune kaubik see oli, siis sa ei vasta mulle: „Ratastega.” Mõistad, raisk?”

      „Tumeroheline, tolmune. Akende ees olid kardinad. Meie mees arvates vist Ford.”

      Kitsa näo ja hallinevate juustega pikk kiitsakas mees astus kabinetti. Kalasabamustriga tviidjakk rippus voltidena ümber tema kitsa kere. „Niisiis, kelle operatsioon see oli?” küsis Mike Oakeshott, asedirektor analüüsi alal. Ta maandus veel ühele pigem-rohelisele-kui-mingit-muud-värvi toolile, voltides oma pikad ja kõhnad käed ja koivad kokku nagu Šveitsi noa.

      „Sa tead väga hästi, kelle,” urises Garrison. „Minu oma.”

      „Sina oled vastutav ametnik,” ütles Oakeshott kõiketeadva pilgu saatel. „Kes selle välja mõtles?”

      Kogukas mees kehitas õlgu. „Mina.”

      Vanemanalüütik ainult vaatas teda.

      „Mina ja Pollux,” lisas Garrison möönva õlakehituse saatel. „Peamiselt Pollux.”

      „Jõudsimegi jälle selle juurde välja, Will,” ütles Oakeshott. „Pollux on geniaalne vend, mis operatsioonidesse puutub. Ülemäära riskima ei hakka. Nii et võta seda arvesse.” Pilguheit Druckeri poole. „Mis plaan oli?”

      „Ta töötas selle operatsiooni kallal salaagendina neli kuud,” ütles Drucker.

      „Viis kuud,” parandas Garrison. „Legend oli „Ross McKibbin”. Ameerika ärimees, kes ajab asju hämaramat sorti uulitsatel. Jutu järgi vahendaja, kes otsib narkonodile pesumasinaid.”

      „See on õiget sorti sööt, kui minna viidikaid püüdma. Tema ei läinud ju.”

      „Muidugi kuramuse mitte,” ütles Drucker. „Polluxi strateegia oli aeglaselt infiltreeruda. Ta ei läinud kalu püüdma. Ta otsis teisi kalamehi. Sööda abil sai ta lihtsalt endale koha kai peal.”

      „Selge pilt,” ütles Oakeshott. „George Habashi kordusetendus.”

      Vanemanalüütik ei pruukinud rohkem midagi öelda. 1970-ndate alguses oli Palestiina vastupanuliider George Habash, keda kutsuti Doktoriks, korraldanud Liibanonis salakohtumise terroriorganisatsioonidele kogu maailmast, sealhulgas Hispaania ETA, Jaapani Punane Armee, Baader-Meinhof ja Iraani Vabastusrinne. Järgnenud aastate jooksul sai Habashi organisatsioonist ja Liibanonist üldisemalt koht, kuhu kõik terroristid igalt poolt relvastust tulid otsima. Kuulipilduja Skorpioni Tšehhi mudel, mida kasutati Aldo Moro mõrvamiseks, oli hangitud Liibanoni relvaturult. Kui Itaalia revolutsioonilise rühmituse Autonoomia juht võeti vahi alla kahe Stela mürsuga, kuulutas Palestiina Vabastamise Rahvarinne otse, et mürsud on nende omand, ja nõudis nende tagastamist. Selleks ajaks, kui Berliini müür langes, olid aga vahendussüsteemid, mille kaudu kogu maailma ekstremistide organisatsioonid said osta ning müüa oma surmavate kampaaniate töövahendeid, juba pikka aega languses.

      Enam mitte. Jared Rinehart ja tema meeskond olid teinud kindlaks, et sidemeid oli hakatud üles soojendama: ringkondades hakkas taas susisema. Maailm oli muutunud – ainult selleks, et muutuda tagasi endiseks. Suure käraga alanud uus maailmakord oli end kiiresti ammendanud. Üks asi oli veel, mida luureanalüütikud leidsid. Relvastatud ülestõusud ei ole odav lõbu. Välisministeeriumi luure- ja uurimisbüroo hinnangul kulutas Punane Brigaad