Bancrofti strateegia. Robert Ludlum

trükkis veel ühe teate. Ta võttis veel ühe lonksu teed, pani tassi käest ja – see juhtus äkitselt, nagu kerge haigussööst – judises korraks. Mõni hetk hiljem vajus ta ettepoole, pea kukkus klaviatuurile ja ta jäi liikumatult sellesse asendisse. Surnud?

       Ei saa olla.

      Oli küll.

      Kabinetiuks avanes jälle – teenijatüdruk. Kas ta satub paanikasse, tõstab kisa, kui teeb šokeeriva avastuse?

      Teenija ei näidanud välja mingit üllatust. Ta liikus vargsi ja väledalt, astudes mehe juurde ja asetades sõrmed tema kõrile, kontrollimaks pulssi ja ilmselgelt seda leidmata. Siis tõmbas ta kätte valged puuvillased kindad ning tõstis mehe toolil teise asendisse, nüüd naaldus too tooli seljatoele, otsekui puhates. Järgmiseks läks neiu klaviatuuri juurde, et trükkida kiiruga oma teade sisse. Viimaks tõstis ta teetassi ja kannu kandikule ning lahkus kabinetist. Võttes nõnda kaasa ka surma instrumendid.

      Khalil Ansari, üks võimsamaid relvaärikaid kogu maailmas, oli just mõrvatud – tema silme all. Mürgitatud, kui täpne olla. Ühe… itaalia teenijatüdruku käe läbi.

      Mitte just vähese ebamugavustunde saatel tõusis Belknap kükitamast püsti, meeled särisemas nagu raadio kahe jaama vahel. Nii see küll ei pidanud minema.

      Siis kuulis ta vaikset elektroonilist huiget. See tuli siseraadiost Ansari laual.

      Ja kui Ansari ei vasta?

      Neetud küll! Varsti antakse tõsiselt häiret. Kui see juhtub, ei ole siit enam mingit pääseteed.

      Beirut, Liibanon

      Seda linna oli kunagi kutsutud Lähis-Ida Pariisiks, nii nagu Saigon kuulutati kunagi Indo-Hiina Pariisiks ning konfliktidest läbiimbunud Abidjan Aafrika Pariisiks – tiitel, mis osutus pigem needuseks kui auasjaks. Need, kes sinna jäid, olid end tõestanud üht või teist sorti ellujääjatena.

      Kuulikindel Daimleri limusiin kulges sujuvalt läbi õhtuse liikluse Rue Maaradil, raskustes vaevleva Beiruti kesklinnas. Tänavavalgustid heitsid tolmustele tänavatele karmi valgust, kattes neid nagu vaabaga. Daimler tüüris läbi Place d’Etoile’i – kunagi lootusrikkalt Pariisi keskuse põhjal rajatud, nüüdseks pelgalt autodest umbes ringtee – ja liugles mööda tänavaid, kus Ottomani impeeriumi ja Prantsuse mandaadi aegadel ehitatud, praeguseks renoveeritud majad seisid kõrvuti nüüdisaegsete kontorihoonetega. Ehitis, mille ees limusiin viimaks seisma jäi, oli täiesti tähelepandamatu: pruunikashall seitsmekorruseline majamürakas, täpselt nagu veel pool tosinat samasugust naabruskonnas. Kogenud silmale reetsid laiad välisraamid limusiini akende ümber tõe, et auto on soomustatud, kuid ka selles ei olnud midagi tähelepanuväärset. Lõppude lõpuks oli see ju Beirut. Ega olnud midagi ebaharilikku ka kahes laiaõlgses turvamehes – mõlemal olid seljas tumedad pruunikashallid popeliinülikonnad, sellise avarat sorti lõikega, nagu eelistavad need, kelle igapäevatöö eeldab nii lipsu kui relva kandmist —, kes pudenesid autost välja kohe, kui see seisma jäi. Jällegi, see oli ju Beirut.

      Ja kuidas olid lood reisijaga, keda nad kaitsesid? Tähelepanelik vaatleja oleks kohe teadnud, et reisija – pikk, maisi peal kasvanud, riietatud kallisse, kuid kandilisse halli ülikonda – ei ole liibanonlane. Tema päritolus ei olnud võimalik eksida, mehel oleks võinud sama hästi USA lipp seljas olla.

      Kui autojuht ameeriklasele ust lahti hoidis, vaatas too rahutult ringi. Sirge seljaga viiekümne ringis mehest õhkus planeedi kõige võimsamast riigist pärit vaheletikkuja sünnipärast privilegeeritusetunnet – ja samal ajal võõrasse linna sattunud välismaalase rahutust. Diplomaadikohver, mida ta käes hoidis, võis anda lisavihjeid, aga võis tõstatada ka uusi küsimusi. Üks turvameestest – lühem – kõndis tema ees hoonesse. Teine, pilk väsimatult ringi välkumas, püsis pika ameeriklase kõrval. Kaitse ja vangistus näevad sageli ühesugused välja.

      Fuajees kõnetas ameeriklast krimpsus naeratusega liibanonlane, kelle mustad juuksed näisid olevat toornaftaga tahapoole kammitud. „Härra McKibbin?” ütles ta ja sirutas käe. „Ross McKibbin?”

      Ameeriklane noogutas.

      „Mina olen Muhammad,” ütles liibanonlane sosinat meenutaval häälel.

      „Siinmail,” vastas ameeriklane, „kes ei oleks?”

      Kontaktisik naeratas ebakindlalt ja juhatas külalise läbi relvastatud vahtkonna. Need olid tursked karused mehed, väikesed relvad poleeritud puusakabuurides. Need olid ettevaatlike silmade ja räsitud nägudega mehed, kes teadsid, kui kergesti on võimalik hävitada tsivilisatsiooni, sest olid näinud seda juhtumas, ning otsustanud minna üle püsivamasse valdkonda – kaubandusse.

      Ameeriklane juhatati valgeks krohvitud seintega pikka ruumi teisel korrusel. See oli sisustatud nagu elutuba: polsterdatud toolid, madal laud, millel seisid kohvi- ja teekeetel. Toa näiline mitteametlikkus ei varjanud aga fakti, et tegemist on töö-, mitte puhketoaga. Turvamehed jäid välja, ooteruumilaadsesse tuppa, sees oli käputäis kohalikke ärimehi.

      Meest, keda nad kutsusid Ross McKibbiniks, tervitati ärevate viltuste naeratuste ja kiirete käeraputustega. Äriasjad tahtsid ajamist ja nad teadsid, et ameeriklastel ei ole araablaste viisakuste ja ümber-nurga-ütlemiste jaoks kannatust.

      „Me oleme ääretult tänulikud, et leidsite aega meiega kohtuda,” ütles üks meestest, keda oli tutvustatud Beiruti piirkonnas asuvate kahe kino ja toidupoodide keti omanikuna.

      „Teie siinviibimine on meile suur au,” ütles üks kaubanduskoja tüüp.

      „Mina olen kõigest esindaja, saadik,” vastas ameeriklane muretult. „Mõelge minust kui sidespetsialistist. On inimesed, kellel on raha, ja on inimesed, kes vajavad raha. Minu töö on luua side esimeste ja teiste vahele.” Tema naeratus plaksatas kinni nagu klapiga telefon.

      „Välisinvesteeringuid on olnud üpris keeruline leida,” söandas üks kohalik öelda. „Aga me pole need, kes hakkavad kingitud hobusele suhu vaatama.”

      „Mina pole kingitud hobune,” viskas McKibbin.

      Ooteruumis astus ameeriklase lühem turvamees toale lähemale. Lisaks nägemisele kuulis ta nüüd ka kõike, mis seal toimus.

      Igal juhul oleks vaid vähestel vaatlejatel olnud raskusi tajumisega, kui ebaühtlaselt võim selles ruumis jaotus. Ameeriklane oli ilmselgelt üks neist vahendajatest, kes teenivad elatist rahvusvahelistest seadustest üleastumisega osapoolte nimel, kes pidid tegutsema salaja. Ta esindas väliskapitali kohalikest ärimeestest koosneva grupi ees, kelle vajadus niisuguse rahastuse järele oli kaugelt suurem kui ükski moraalne kõhklus, mida nad endale selle päritolu kohta oleksid saanud lubada.

      „Härra Yorum,” ütles McKibbin väledasti, pöördudes mehe poole, kes ei olnud veel sõna võtnud, „teie olete pankur, eks? Millised oleksid teie arvates siin minu parimad võimalused?”

      „Ma usun, et leiate, et kõik siinviibijad oleksid innukad partnerid,” vastas mees, kelle töntsakas nägu ja tillukesed ninasõõrmed jätsid temast konna mulje.

      „Ma loodan, et kaalute Mansuri äriühingut heatahtlikult,” hüüatas üks meestest vahele. „Meil on väga tugev kapitalikasumi näitaja.” Ta vaikis, pidades talle heidetud laitvaid pilke ekslikult skeptitsismiks. „Tegelikult ka. Meie raamatupidamist on põhjalikult auditeeritud.”

      McKibbin pööras Mansuri äriühingu esindajale jäise pilgu. „Auditeeritud? Osapooled, keda mina esindan, eelistavad vähem formaalseid raamatupidamissüsteeme.” Väljast kostis rehvide vilinat. Vähesed pöörasid sellele tähelepanu.

      Teine mees punastas. „Aga loomulikult. Me oleme ühtlasi väga paindlikud, võin teile kinnitada.”

      Keegi ei kasutanud sõna rahapesu, kellelgi polnud tarvis seda teha. Kohtumise eesmärki ei olnud mingit vajadust välja öelda. Lugematute sularahavarudega välisettevõtjad otsisid vähereguleeritud turgudel, näiteks Liibanonis,