Magus lepitus. Keyesi õed, III raamat. Susan Mallery

meenutas üht lõiku uudistest, mida ta oli näinud mõni nädal tagasi. „Õpin elustiili kujundajaks. Mul on vaja kellegi peal harjutada. Sul on abi vaja. Ja ma ei nõua raha selle aja eest, mis ma sinu peale kulutan.” Põhiliselt sellepärast, et ta mõtles kõik selle ise välja. „Õpetan kõike, mida sul on vaja teada. Sa saad selle tüdruku.”

      Poiss peatus ja vaatas talle otsa. Isegi läbi prillide nägi Jesse, et tema silmad on suured ja tumedad. Magamistoa- silmad. Tüdrukud läheksid nende pärast hulluks, kui nad neid vaid näeksid.

      „Sa valetad,” kostis Matt järsult. „Sa pole mingi elustiili kujundaja.”

      „Ütlesin, et õpin seda. Aidata oskan ikkagi. Tunnen mehi. Tean, mis mõjub. Kuule, sul pole mingit põhjust mind uskuda. Aga sul pole ka midagi kaotada.”

      „Mida sina sellest saad?”

      Jesse mõtles pidevatest tülidest õega, tööst, mida ta vihkas, ja sellest, et tema elus puudus eesmärk. Ta mõtles, kuidas iga jumala päev tundis, et on planeedi suurim hädavares.

      „Ma saan teha midagi arukat,” vastas ta Mattile ja see oli tõde.

      Poiss uuris teda tükk aega. „Miks ma peaksin sind usaldama?”

      „Sellepärast, et mina olen ainus, kes sulle abi pakub. Mis oleks kõige hullem, mis võib juhtuda?”

      „Sa võid mulle uimastit anda ja viia mind laevaga kuhugi riiki, kus meri mu surnukeha kaldale toob.”

      Jesse naeris. „Vähemalt on sul kujutlusvõimet. See on hea. Ütle jah, Matt. Tee minuga proovi.”

      Jesse mõtles, kas poiss teeb seda. Mitte keegi kunagi ei uskunud teda. Siis kehitas Matt õlgu.

      „Noh olgu peale.”

      Tüdruk naeratas laialt. „Tore. Hästi, kõigepealt...” Tema mobiil helises. „Vabandust,” pomises ta, telefoni kotist välja tõmmates. „Halloo?”

      „Hei, kaunitar. Kuidas läheb?”

      Jesse krimpsutas nina. „Zeke, praegu pole sobiv aeg.”

      „Möödunud nädalal sa nii ei öelnud. Meil oli väga mõnus. Sinuga seksimine on...”

      „Pean minema,” sõnas Jesse ja pani telefoni ära, soovimata teada, kuidas tundub temaga seksimine. Ta suunas tähelepanu jälle Mattile. „Anna andeks. Kuhu ma jäingi? Ahjaa. Järgmise sammu juurde.”

      Ta tõmbas tagataskust välja Starbucksi tšeki, seejärel võttis pliiatsi, mis Matti taskuklapi alt välja paistis. Rebinud tšeki pooleks, kirjutas ta ühele tükile oma mobiiltelefoni numbri ja ulatas poisile.

      See võttis paberitüki vastu. „Sa annad mulle oma telefoninumbri?”

      „Jah. Sinu muutmine kujutab endast suuremat väljakutset siis, kui me ei saa omavahel kokku. Nüüd anna mulle oma number.”

      Matt andiski.

      Tüdruk ulatas pliiatsi talle tagasi. „Hästi. Mul läheb paar päeva aega plaani kokkuseadmiseks, siis võtan sinuga ühendust.” Ta naeratas. „Kõik läheb suurepäraselt. Usalda mind.”

      „Kas mul on muud valikut?”

      „On küll, aga tee nägu, et pole.”

      Jesse laskis raskel seljakotil kukkuda toolile laua kõrval ja pani latte-kruusi lauale. Ta oli Mattiga kokku leppinud, et nad kohtuvad ühes teises Starbucksi kohvikus, et oma plaani temaga arutada.

      Ta võttis nimekirja välja, siis tuhnis kaasavõetud paberites, et leida pliiatsit, ning niheles kannatamatult, oodates Matti saabumist.

      Jesse oli kohal enne kokkulepitud aega. Ta ei jõudnud kunagi kohale enne kokkulepitud aega. Mis veelgi ebaharilikum – tegelikult võttis ta seda muutumisprojekti entusiastlikult. Ta ei mäletanud, millal teda viimast korda miski oli erutanud. Kuigi, kui ta Mattile helistas, et nende kohtumist kindlaks määrata, polnud poisi häälest kostnud erilist põnevust. Siiski oli ta nõustunud Jesse’iga kohtuma.

      Viie minuti pärast astus noormees Starbucksi. Ta oli riides just niisama halvasti, kui sel esimesel korral, mil Jesse teda nägi. Mis suhe tal küll oli nende liiga lühikeste teksadega? Ja taskuklappidega? Need peavad kaduma kõigepealt.

      Poiss viipas talle ja läks leti juurde, et midagi tellida. Jesse’i telefon helises.

      Ta haaras selle kätte. „Halloo?”

      „Hei, tibi. Andrew. Kas täna õhtul?”

      „Andrew, kas sulle pole kunagi pähe tulnud, et su päev edeneks paremini, kui sa kasutaksid tegusõnu?” Tüdruk tõstis pilgu ja naeratas, kui Matt tema juurde astus. „Mul läheb vaid sekund,” sosistas ta.

      „Mul pole tegusõnu vaja, tibi. Mul on vajalik varustus. Nii et kas oleme kokku leppinud või kuidas? On üks labrakas. Läheme koos sinna, tuleme tagasi siia. Kõigil on kasud sees.”

      Ohoo – peaaegu terve vestlus. „Ahvatlev, kuid jääb ära,” sõnas Jesse. Seekord polnud tal mingit tuju ei Andrew’ ega tema „varustuse” jaoks, nagu poiss nimetas oma peenist. Mis oli Jesse’i meelest veidi parem, kui nimetada seda Andrew juunioriks.

      „Kaotaja oled sina.”

      „Kindlasti kahetsen seda mitu nädalat ühtejutti. Nägemiseni.” Ta pani telefoni ära. „Anna andeks. Lülitan ametlikult oma telefoni välja. Enam ei sega meid keegi.”

      Matt istus teisele poole lauda. „Kas ka sinu poiss-sõber mitte?”

      „Kas sa küsid või teed teatavaks?”

      „Too eelmine tüüp oli Zeke. See oli Andrew.”

      „Sa oled tähelepanelik. Suurepärane omadus. Ja vastus on ei, kumbki neist pole mu poiss-sõber. Ma ei võta seda nii tõsiselt.” Mis mõte sel oleks? Ta polnud kunagi kohanud kedagi, kellega oleks tahtnud kohtuda rohkem kui vaid paar korda.

      „Huvitav. Miks siis mitte?”

      Tüdruk vaatas tema tumedatesse silmadesse. „Ära sekundikski kujutle, et esitades küsimusi minu enda kohta, suudad sa panna mind unustama, milleks me siin oleme.”

      Poiss kehitas õlgu. „Proovida on ikka mõtet.”

      „Mh-mh. Lähme edasi. Täna peame võtma läbi hulga materjali.” Jesse tegi pausi, et muljet avaldada. „Olen koostanud plaani.”

      Matt rüüpas jooki ja vaatas silmi pilgutades talle otsa.

      Tüdruk ei lasknud end segada poisipoolse toetuse puudumisest. „Esiteks on mul mõned küsimused. Millega sa endale elatist teenid? Kas tegeled arvutitega?”

      Matt noogutas. „Programmeerimisega. Töötan üsna palju mängudega. Microsoftis.”

      „Seda ma arvasin. Kas sul hobisid on?”

      Poiss jäi korraks mõttesse. „Arvutid ja mängud.”

      „Muud mitte midagi?”

      „Võib-olla filmid.”

      See tähendas, et mitte midagi, kuid Jesse pidi rutuga midagi välja mõtlema. „Kas oled näinud filmi „Kuidas mehest kümne päeva jooksul ilma jääda?” See tuli välja möödunud nädalal.”

      Poiss raputas pead.

      „Mine seda vaatama,” käskis Jesse ja koputas siis tema ette lauale. „Sa peaksid märkmeid tegema. Sa saad koduse ülesande.”

      „Misasja?”

      „Sul on paljugi õppida. Pead end pingutama. Kas oled sellega nõus või ei ole?”

      Matt kõhkles hetke. „Nõus,” vastas ta, kuigi see väljavaade ei paistnud teda kuigi palju erutavat.

      Jesse andis talle paar paberilehte. Matt kirjutas filmi pealkirja kohusetundlikult üles.

      „Sinu