Magus lepitus. Keyesi õed, III raamat. Susan Mallery

      Uks avanes laiemalt ja Jesse astus instinktiivselt sammu tagasi, kuigi meetrine vahemaa poleks suutnud vähendada seda mõju, mida talle avaldas Matti nägemine.

      Mees oli just nii pikk, nagu Jesse mäletas, kuid ta oli muutunud jõulisemaks. Lühikeste varrukatega, eest lahtine särk oli vajunud kulunud teksadele. Jesse nägi tema lihaselist rinda ja selle musti karvu.

      Naise pilk tõusis mehe näole, silmadele, mis olid nii poja silmade moodi. Äratundmine tõmbas ta kõhu krampi, sundides naist mõistma, et hoolimata lahus veedetud aastatest igatses ta ikka veel tolle mehe järele. Võib-olla oli põhjus selles, et kuna Gabe oli kogu aeg Jesse’i lähedal, siis ei suutnud naine kuidagi Matti unustada.

      Matt oli alati olnud võimekas ning viimase viie aasta jooksul oli ta oma võimeid ära kasutanud. Temast õhkus jõudu ja eneseusaldust. Ta oli sedasorti mees, kes sundis naisi mõtlema, milline ta on ja kuidas nemad ise võiksid koos temaga olla.

      „Jesse.”

      Matt hääldas seda nime rahulikult, nagu polekski ta naist nähes üllatunud, nagu oleksid nad alles möödunud nädalal kokku puutunud.

      „Tere, Matt.”

      Punapea pani käed puusa. „Minge ära. Kõtt!”

      Kõtt? Jesse varjas naeratust. Kas see on parim, mida too naine suudab?

      „Oota mind köögis, Electra,” ütles Matt, pilku Jesse’ilt pööramata. „Sellega ei lähe kaua.”

      „Ma ei lähe kuhugi. Kes see on, Matt?”

      Electra? Kas naise nimi on Electra? Kas tal on ka kuldne lasso ja lendav hobune nagu populaarses samanimelises koomiksis?

      „Oota mind köögis,” kordas mees kurjal häälel.

      Punapea kõmpis minema. Matt ootas, kuni naine oli kadunud, enne kui tagasi astus.

      „Tule sisse,” ütles ta.

      Jesse astus majja.

      Hetke jooksul tajus ta avarust, märkas, kui palju on kasutatud puud ning millised uskumatud vaated avanevad järvele ja Seattle’i kaugele siluetile. Siis pöördus ta Matti poole ja tõmbas hinge.

      „Anna andeks, et tulin ilma ette teatamata. Olen püüdnud helistada.”

      „Kas tõesti?”

      Mehe pilk oli sama sügav, kui Jesse mäletas, kuid palju raskemini mõistetav. Tal polnud aimugi, mida mees mõtles. Kas ta oli häiritud? Pahane? Või oli Jesse lihtsalt üks naine, keda ta kunagi oli tundnud, keegi, kes ei lasknud teda hommikukohvi jooma?

      Mehe nägemine viis Jesse’i tasakaalust välja – teda valdav tunne oli kummaline kombinatsioon tuttavast ja võõrast. Viimasel korral, kui nad selles ruumis viibisid, oli mees olnud nii vihane, nii solvunud. Ta oli Jesse’it rünnanud, et teda hävitada, ja see oli tal õnnestunud.

      „Kas sa minu sõnumeid kätte ei saanud?” küsis naine, olles veendunud, et need olid meheni jõudnud.

      „Mida sa tahad, Jesse? Sellest on palju aega möödas. Miks sa nüüd tulid?”

      Niipalju siis väikesest lobisemisest, mõtles Jesse, tundes end äkitselt kohmaka ja närvilisena. Kas nad poleks võinud alustada mõne lihtsama küsimusega, nagu näiteks: „Kuidas läheb?”

      Ta oleks võinud rääkida tuhandest asjast, tuua tuhat vabandust või selgitust. Ükski neist ei tundunud olevat tähtis.

      Jesse avas rahakoti, tõmbas pildid välja ja ulatas need siis mehele.

      „Viis aastat tagasi rääkisin sulle, et olen rase ja et sina oled isa. Sa ei uskunud mind, isegi siis mitte, kui ütlesin, et DNA-proov tõendaks seda. Nüüd on poiss nelja-aastane ja küsib sinu järele. Ta tahab sind tundma õppida. Loodan, et on möödunud küllalt palju aega selleks, et ka sina seda tahaksid.”

      Naine tahtis edasi rääkida, selgitada, end kaitsta. Selle asemel sundis ta end huuli kokku suruma ja vait jääma.

      Matt võttis fotod ja laskis neil sõrmede vahelt läbi libiseda. Kõigepealt ei näinud ta muud kui ainult poisikest. Poisikest, kes naeris ja naeratas kaamerasse. Naise sõnad ei tähendanud talle midagi. Laps? Ta teadis, et Jesse oli rase. Tema laps? Võimatu. Ta oli keeldunud seda uskumast tookord ega uskunud seda ikka veel. Jesse oli tagasi tulnud, sest mees oli edukas ja naine tahtis endale tükki sellest pirukast. Muud midagi.

      Peaaegu vastu tahtmist vaatas ta pildid veel kord läbi ning siis veel kolmandat korda, märgates, et põngerjas nägi välja peaaegu tuttav. Tema silmis oli midagi, mis...

      Siis nägi mees seda. Sarnaseid jooni. Lõua kaarjoon peegeldus talle vastu igal hommikul, kui ta habet ajas. Silmade kuju. Ta tundis ära osakesi iseendast, viiteid oma emale.

      „Mida see tähendab?” urises ta.

      Tema laps? Tema laps?

      „Poisi nimi on Gabe,” ütles Jesse vaikselt. „Gabriel. Ta on neli aastat vana ja tõesti tore laps. Ta on tark ja lõbus ning tal on palju sõpru. Ta on tugev matemaatikas ja see on vist päritud sinult.”

      Matt ei suutnud naise sõnadele keskenduda. Need valgusid temast üle nagu vihm, ilma mingi tähenduseta, ning voolasid edasi. Temas tekkis viha, mis seejärel kasvas raevuks. Naine oli sünnitanud tema lapse ja polnud viitsinud seda sõnagagi mainida?

      „Sa oleksid pidanud mulle sellest rääkima,” ütles ta häälel, mis oli raevust kähe ja jäine.

      „Ma rääkisin. Sa keeldusid mind uskumast, kas mäletad? Sinu sõnad olid täpselt sellised, et sind ei huvita, kas ma olen sinust rase. Sa ei tahtnud koos minuga last saada.” Naine ajas selja sirgu. „Ta tahab sind tundma õppida, Matt. Ta tahab oma isa tundma õppida. Sellepärast olen ma siin. Sellepärast, et see on Gabe’i jaoks tähtis.”

      Jesse’ile endale see aga tähtis polnud. Tal polnud vaja seda öeldagi – mees juba teadis, et see nii on.

      Ta sirutas fotod naisele tagasi, kuid too raputas pead. „Jäta endale. Ma tean, et seda on raske mõista. Meil on vaja rääkida ja sina pead Gabe’iga kohtuma. Muidugi siis, kui sa seda üldse tahad.”

      Mees noogutas, sest oli liiga raevunud, et rääkida.

      „Minu mobiiltelefoni number on esimese pildi tagaküljel. Helista mulle, kui valmis oled, ja me teeme mingi plaani.” Jesse kõhkles. „Mul on kõigest kahju. Tahtsin sinuga rääkida enne, kui siia tulen, aga ei saanud sind kätte. Ma ei püüdnud teda sinust eemal hoida. Asi on lihtsalt selles, et sa tegid mulle väga selgeks, kuivõrd ükspuha see sulle on.”

      Siis pöördus Jesse minekule. Mees vaatas, kuidas ta eemaldus.

      Miski tema sisemuses karjus, et ta peaks naisele järele minema, kuid ta ei vaevunud seda tegema. Naine võib ju ära joosta, kuid ta ei suuda peitu pugeda. Tema eest mitte. Nüüd mitte.

      Matt sulges ukse ja suundus kabineti poole. Electra hõljus koridori.

      „Kes see oli? Mida ta tahtis? Sa ometi ei kohtu temaga, ega, Matt? Ta ei näinud välja nagu sinu tüüp.”

      Mees ei pööranud talle tähelepanu ja astus kabinetti. Sulgenud ukse, läks ta laua juurde ja istus. Ta laotas pildid lauale ja uuris neid ükshaaval.

      Electra prõmmis uksele, kuid ei avanud seda. Mees kuulis midagi selle kohta, et Electra ähvardas ära minna. Ta ei viitsinud vastata.

      Tal oli poeg. Enam kui neli aastat oli tal olnud poeg, aga ta polnud sellest midagi teadnud. Täpsemalt öeldes oli Jesse püüdnud talle enne Seattle’ist lahkumist selgeks teha, et laps on tema oma, kuid oli mõistnud, et mees ei usu teda. Igatahes mitte pärast seda, mis oli juhtunud. Naine oli teinud seda meelega.

      Matt võttis telefoni ja valis selle mälust ühe numbri. „Heath, siin Matt. On sul minut aega?”

      „Muidugi. Me läheme paadiga sõitma, aga mul on aega. Mis lahti?”