Magus lepitus. Keyesi õed, III raamat. Susan Mallery

      

      Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      SWEET TROUBLE

      2008

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Inna Viires

      © 2008 by Susan Macias Redmond.

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10108

      ISBN (PDF) 978-9949-456-03-1

      ISBN (ePub) 978-9949-84-777-8

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Lee’le, tänu kellele ma olen terve mõistuse juures. Sa oled tõeline kingitus ja ilma Sinuta oleksin ma kadunud. Tänan Sind.

      Esimene peatükk

      „Sind nimetatakse verejanuliseks lurjuseks,” sõnas Diane äriajakirja lehitsedes. „Sulle see vist meeldib.”

      Matthew Fenner vaatas sekretäri poole, aga ei öelnud midagi. Lõpuks tõstis naine pilgu ja naeratas.

      „Sulle ju meeldib, kui sind nimetatakse verejanuliseks lurjuseks,” tuletas ta mehele meelde.

      „Mulle meeldib, kui mind austatakse,” parandas too.

      „Või kardetakse.”

      Matthew noogutas. „Hirm mõjub.”

      Diane laskis avatud ajakirjal lauale kukkuda. „Kas sul kunagi ei teki tahtmist, et keegi peaks sind meeldivaks inimeseks?” küsis ta.

      „Ei.”

      Kui kedagi peetakse meeldivaks inimeseks, siis tähendab see, et teda veetakse ninapidi. Selle oli Matthew juba kaua aega tagasi selgeks saanud. Ta võttis kätte ühe talle saabunud sõnumitest, mis lebasid telefoni kõrval. Veidral kombel oli talle just nüüdsama helistanud too naine, kes talle selle õppetüki nii põhjalikult selgeks tegi.

      Sekretär ohkas. „Olen sinu pärast mures.”

      „Sa raiskad aega.”

      „Ära satu paanikasse. Muretsen ainult väljaspool tööaega.”

      Matthew põrnitses oma veidi üle viiekümne aasta vanust abilist pahaselt, aga naine ei teinud temast väljagi. Kuigi mees poleks seda mitte mingil tingimusel tunnistanud, oli just asjaolu, et ta ei suutnud naisele hirmu peale ajada, üheks põhjuseks, miks too nii kaua oli tema juures vastu pidanud. Kuigi Matthew’d tunti kui seda tüüpi ärimeest, kelle möödudes jäävad konkurendid verisena maantee kõrvale lamama, ei meeldinud talle vaadata, kuidas alluvad tema ees lömitasid. Vähemalt ei tahtnud ta seda pidevalt näha.

      „Kas sul oli veel midagi?” küsis ta ning vaatas siis rõhutatult ukse poole.

      Sekretär tõusis püsti. „Jesse helistas jälle. See teeb kolm korda kolme päeva jooksul. Kas helistad talle tagasi?”

      „On see tähtis?”

      „Jah. Kui sa kavatsed teda jätkuvalt ignoreerida, siis meeldiks mulle, kui sa talle seda lihtsalt ütleksid ja tema vaevlemisele lõpu teeksid.” Diane kortsutas kulmu. „Harilikult oled sa oma mõnusate pruudikestega olnud otsejoonelisem. Pärast seda, kui oled nad maha jätnud, helistavad nad harva.”

      „Olen palunud, et sa ei nimetaks neid „mõnusateks pruudikesteks”.”

      Diane pilgutas süütult silmi. „Oled või? Anna andeks. Mul läheb see aina meelest ära.”

      Naine valetas, kuid Matthew ei hakanud teda korrale kutsuma. Nimetades naisi, kellega ülemus käis kohtamas, mõnusateks pruudikesteks – mis oli lühivorm sõnast „tibid” –, näitas Diane oma halvakspanu. Ta nurises, et ülemuse naistuttavaid polnud võimalik üksteisest eristada, et nad olid nagu moenukukesed. Kõik füüsilises mõttes ühesugused, ebaloomulikult kaunid ning ilma südame ja ajudeta. Tal oli õigus.

      Diane ei suutnud uskuda, et Matthew meelega kurameerib just niisugustega. Mees ei otsinudki enamat.

      „Jesse on keegi, keda ma kunagi tundsin,” sõnas Matt ja soovis siis, et poleks midagi öelnud. Dianele polnud seda infot vaja. See osa mehe elust oli juba ammu lõppenud.

      „Kas tõesti? Kas tal on tõeliselt olemas isiksus või...” naine lehvitas kätega näo ees nagu püüdes minestust tagasi hoida, „...aju? Nüüd, kus sa seda mainisid, tundub, et tema jutt oli täiesti normaalne.”

      „Ma ei maininud seda.”

      „Hmm. Olen kindel, et mainisid. Räägi siis mulle oma saladuslikust minevikust, mille sa veetsid koos tolle naisega.”

      „Sa võid nüüd minna.”

      „Miks ta on jälle Seattle’is? Kas ta on kena? Kas ta meeldiks mulle? Kas ta meeldib sulle?”

      Mees osutas uksele.

      Diane kõndis läbi kabineti. „Nii et sa tahad öelda, et kui see naine järgmine kord helistab, siis suunan kõne sulle, eks?”

      Mees jättis vastamata ja sekretär lahkus.

      Matt tõusis ja läks akna juurde. Kabinet oli Eastside’i linnajao ühe pilvelõhkuja ülemisel korrusel ja sealt avanes võimas vaade. Matti äritegevus oli toonud talle edu igal alal. Ta oli saavutanud kõik. Tal oli kõik, mida ta tahtis, ning enamgi veel – raha, võim, lugupidamine ning ta ei pidanud kellelegi oma tegevuse kohta aru andma.

      Aeglaselt ja kaalutletult kägardas ta Jesse’i sõnumit sisaldava paberilehekese kokku ja viskas prügikorvi.

      Hoolimata mitme kuulsa luuletaja ja paari nutuse kantrilaulu lubadustest avastas Jesse Keyes oma õnnetuseks, et tagasitulek koju on võimalik. Mitte et ta oleks saanud kedagi oma praeguses olukorras süüdistada – otsuse Seattle’isse tagasi pöörduda oli ta teinud täiesti iseseisvalt. No hästi, võib-olla oli teda veidi aidanud too tore poisu, kes oli tema elus kõige tähtsam.

      Ta heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja naeratas oma nelja-aastasele pojale.

      „Arva ära, kus me oleme.” sõnas ta.

      Poisi tumedad silmad lõid särama, kui ta emale otsa naeratas. „Kas oleme juba kohal?”

      „Oleme jah!”

      Gabe plaksutas käsi. „Mulle meeldib siin.”

      Nad tulid siia suveks või lihtsalt nii kauaks, kui Jesse’il vaja on, et lahendada minevikuprobleemid ja koostada plaanid tulevikuks. Nädal ühele või teisele poole.

      Jesse peatus Park-hotelli juures, ronis välja ja avas tagumise istme kõrval oleva ukse. Ta tegi Gabe’i turvavöö lahti ning aitas ta autost välja. Poiss seisis tema kõrval ja vaatas neljakorruselist hoonet.

      „Kas me jäämegi siia?” küsis ta, hääl aukartusest vaevukuuldav. „Tõsiselt?”

      See hotell, mis oli mõeldud külastajaile, kel oli ette näha pikemat viibimist Seattle’is, oli parimal juhul lihtsalt tagasihoidlik kohalik