Magus lepitus. Keyesi õed, III raamat. Susan Mallery

osutud isaks?”

      „See on minu laps.” Matt vaatas üksisilmi fotosid, vihates Jesse’it iga minutiga aina rohkem. Kuidas võis naine seda tema eest varjata?

      „Mida sa siis tahad?” küsis Heath.

      „Teha talle nii palju haiget kui võimalik.”

      Teine peatükk

      Viis aastat tagasi...

      Jesse rüüpas latte’t ja luges Seattle Times’ist tööpakkumiskuulutusi. Rangelt öeldes ei otsinud ta tööd. Ühtki sellist tööd, mida ta oleks teha tahtnud, ta ei osanud, ja ükski neist töödest, mida ta oleks osanud, polnud parem tüütust tööst pagarifirmas. Nii et mis mõte oleks olnud tööd vahetada?

      „Mõnel inimesel oleks vaja oma hoiakuid muuta,” pomises ta omaette, teades, et kui ta tunneb end hädavaresena, siis ei aita see olukorda parandada. Samuti ei aita teda see, kui ta tunneb end lõksupüütuna. Ometi näisid mõlemad tunded teda ähvardavalt kummitavat.

      Asi on minu viimases tülis Nicole’iga, mõtles Jesse, kuigi õega tülitsemises polnud midagi uut. Võib-olla oli asi selles, et tema elul polnud üldse mingit suunda. Ta on kakskümmend kaks aastat vana. Ka tal ei peaks olema mingeid eesmärke? Mingeid plaane? Tegelikult ta lihtsalt triivis läbi elu, nagu oodates, et midagi juhtuks. Kui ta oleks kolledžisse jäänud, siis oleks ta nüüdseks selle juba lõpetanud. Selle asemel oli ta seal vastu pidanud vaid kaks nädalat, enne kui välja langes.

      Ta voltis ajalehe kokku, ajas selja sirgu ja püüdis end innustada midagi tegema. Ta ei tohi lasta endal triivida. See pole tervislik ja muudab ta kibestunuks.

      Jesse võttis lonksu lattet ja kaalus oma võimalusi. Enne kui ta jõudis otsustada, millist valida, astus Starbucksi üks noormees.

      Jesse oli seal üsna sage külastaja ja teadis, et polnud toda noormeest varem näinud. Poiss oli pikk ja oleks olnud päris kena, kuid kõik tema juures oli kuidagi kummaline. Soeng oli tõeline jubedus, paksudest prilliklaasidest oli kohe näha, et tegemist on arvutifriigiga. Tema ruuduline lühikeste varrukatega särk oli liiga lai ja – tüdrukule pidi kohv peaaegu kurku kinni jääma – taskud käisid klapiga kinni. Mis veelgi hullem, teksad olid liiga lühikesed ning jalas olid tal valged sokid ja mingid lollakad tennised. Vaene poiss – ta nägi välja, nagu oleks teda riidesse pannud ema, kes temast suuremat ei hooli.

      Jesse pidi juba jälle ajalehe juurde asuma, kui nägi, et poiss ajas selja sirgu žestiga, mis kõneles otsusekindlusest. Kohvi tellimine polnud nii raske ülesanne.

      Tüdruk keeras end istmel ja nägi tagumise seina ääres oleva laua ääres kaht naist. Nad olid noored ja ilusad – just sellised, kes näevad välja nagu modellid ja käivad arvatavasti rokitähtedega kohtamas. Too poiss ei lähe ometi nende juurde, mõtles Jesse palavikuliselt. Mitte nende neidude juurde. Nad olid hoopis teisest klassist, nad olid hoopis teiselt reaalsustasandilt.

      Jesse polnud igapäevaelus kunagi tajunud väljendi „kõndiv katastroof” tähendust, kuid nüüd tajus ta seda. Poiss astus nende poole, käed kergelt tõmblemas. Tema pilk näis kiinduvat vasakul pool istuvale brünetile. Jesse teadis, et sellest tuleb häving. Ta ise oleks vist pidanud lahkuma ja laskma poisil üksilduses kokku variseda. Kuid ta tundis, et ei suuda püsti tõusta ja lahkuda, seepärast tõmbas ta end toolil kössi ja valmistus õnnetust vastu võtma.

      „Oo, kas Angie? Tere. Mina olen... ee... Matthew. Matt. Nägin sind möödunud nädalal, kui sind kampuses pildistati. Sattusin sinna juhuslikult.”

      Tema hääl oli madal ja oleks võinud kõlada seksikalt, mõtles Jesse. Kui ta ainult ei pobiseks. See kostis nii ebakindlalt.

      Angie vaatas noormehele viisakalt otsa, kuni see rääkis, kuid neiu sõbranna grimassitas pahaselt.

      „Sa pead silmas Microsofti fotosid?” küsis Angie. „See oli lõbus.”

      „Sa olid ilus,” pomises Matt, „selles valguses ja dekoratsioonide keskel ja ma mõtlesin, et ehk tahaksid kohvi juua või midagi ja see ei peaks isegi olema kohv, sest me võiks, ee, minna jalutama või, ee, ma ei tea...”

      Tõmba hinge! Jesse püüdis poisile sisendada, et ta peaks pausi ja liigendaks jutu lauseteks. Hämmastaval kombel Angie isegi naeratas. Kas too friik tõepoolest saab tüdruku endale?

      Matt aga ei märganud seda, sest jahvatas aina edasi.

      „Või teha midagi muud. Kui sul on mõni hobi või, noh, mingi lemmikloom, mingi koer. See tuli mulle meelde vist sellepärast, et mulle meeldivad koerad. Kas sa teadsid, et kasse peetakse kodudes rohkem kui koeri, mis on täitsa arusaamatu, sest kellele siis kassid ikka meeldivad? Minul on allergia ja kassid ei tee muud, kui vaid ajavad karvu.”

      Jesse võpatas, kui Angie näoilme karmiks muutus ja tema sõbranna nägu hakkas kipra tõmbuma.

      „Mis sul häda on?” küsis Angie püsti tõustes ja vaesele värisevale Mattile vihaselt otsa põrnitsedes. „Minu sõbranna oli sunnitud eile oma kassi magama panema. Kuidas sa võid midagi niisugust rääkida? Arvan, et sa peaksid meid rahule jätma. Nüüd kohe!”

      Matt vaatas talle pärani silmadega otsa, ise täielikus segaduses. Ta tegi suu lahti ja pani siis jälle kinni. Ta õlad vajusid löödult longu ning ta lonkis Starbucksist välja.

      Jesse jälgis tema lahkumist. Poiss oli olnud lähedal sellele, et neiu oma poole võita, mõtles ta kurvalt. Kui ta poleks hakanud heietama kasside kohta. Kuigi see polnud tegelikult poisi süü. Kui palju võimalusi tal üldse oli?

      Jesse vaatas eesaknast välja ja nägi, et noormees seisab just ukse kõrval. Ta nägi välja jahmunud, nagu ei taipaks, mis õieti viltu läks. Angiele tuleb anda punkte – ta oli olnud valmis poisi viletsast välimusest mööda vaatama ja huvituma sellest, mis peitub selle all. Kui poiss vaid oleks taibanud varem vait jääda. Ja end paremini riidesse panna. Tegelikult oli tal vaja põhjalikku uuenduskuuri.

      Samal ajal kui Jesse teda vaatles, raputas poiss aeglaselt pead, nagu tunnistades lüüasaamist. Tüdruk teadis, mida poiss mõtles – nimelt seda, et tema elu ei muutu mitte kunagi, et ta ei saa toda neidu kunagi endale. Ta oli lõksus – täpselt nii nagu Jesse. Ainult et poisi probleemi oli kergem lahendada.

      Ilma mõtlemata, mida ta teeb, hüppas Jesse püsti, viskas tühja kohvitopsi prügikasti ja läks välja. Ta nägi Matti mööda tänavat astumas.

      „Oota,” hüüdis Jesse.

      Poiss ei pöördunud ümber. Võib-olla sellepärast, et talle ei tulnud pähegi, et Jesse räägib temaga.

      „Matt, oota.”

      Too peatus ja heitis pilgu üle õla, siis kortsutas kulmu. Tüdruk kiirustas tema juurde.

      „Tere,” sõnas Jesse, ikka veel ilma mingi plaanita. „Kuidas läheb?”

      „Kas ma tunnen sind?”

      „Õigupoolest mitte. Ma lihtsalt...” Nüüd oli Jesse’i kord kogeleda. „Ma nägin, mis juhtus. See oli tõeline õudus.”

      Matt torkas mõlemad käed teksade taskutesse ja laskis pea longu. „Tänan meelde tuletamast,” sõnas ta ja kõndis edasi.

      Tüdruk läks talle järele. „Ma ei mõelnud seda niimoodi. Paistab, et sa oled naistega tõepoolest saamatu.”

      Poiss punastas. „Tore hinnang. Kas sa sellega tegeledki? Käid inimestel sabas ja osutad nende vigadele? Ma tean täpselt, mis mul viga on.”

      „Ma ei mõtle hoopiski niimoodi. Võin sind aidata.”

      Jesse’il polnud aimugi, kust need sõnad tulid, kuid samal sekundil, kui ta need välja ütles, teadis ta, et see on tõsi.

      Matt aeglustas vaevu sammu. „Mine ära.”

      „Ei lähe. Vaata, sul on suured võimalused, aga mitte mingeid oskusi. Mina olen naine. Võin sulle öelda, kuidas riietuda, mida rääkida,