Magus lepitus. Keyesi õed, III raamat. Susan Mallery

Oli suvi, ning see tähendas üliõpilaste äraoleku ajaks tühje tube ja odavat üüri.

      Kuid Gabe’i jaoks, kes polnud oma elus kunagi hotellis viibinud, oli see ajutine varjupaik põnev ja uus.

      „Tõsiselt,” ütles naine lapsel käest kinni võttes. „Tahad ma võtan toa kõige ülemisel korrusel?”

      Poisi silmad läksid pärani. „Kas me saaksime sellise?” sosistas ta.

      Jesse’i jaoks tähendaks see rohkem trepiastmeid, kuid üleval tunneks ta end turvalisemalt. „Seda ma neilt palusin.”

      „Lahe!”

      See oli poisi uus lemmiksõna. Ta oli selle selgeks saanud lasteaia päevarühmas. Tol päeval kuulis naine seda umbes neljasajandat korda ning see hakkas talle juba närvidele käima. Siis tuletas ta endale meelde, et „lahe” on palju parem kui mõned teised sõnad, mida poiss oleks võinud ära õppida.

      Pool tundi hiljem proovisid nad, kuidas mõlemad kaheinimesevoodid vetruvad, sest Gabe püüdis otsustada, kumba ta endale tahab. Jesse pakkis lahti oma ainsa kohvri, mida oli kolme trepijärgu võrra üles tassinud. Tal oli tõesti vaja mõelda, kuidas jälle tööle hakata. Süda peksles pärast ülesronimist ikka veel.

      „Lõunat läheme sööme väljas,” ütles ta. „Kuidas oleks spagettidega?”

      Gabe viskus tema juurde, põimides mõlemad käed talle reite ümber ja pigistades nii kõvasti, kui jaksas. Naine silitas ta pehmeid pruune juukseid.

      „Aitäh, emme,” sosistas poiss.

      Võimalus süüa oma lemmikrooga restoranis oli tema jaoks harv nauding.

      Jesse mõtles, kas ta peaks tundma end süüdlasena, et ei tee esimesel Seattle’is veedetud õhtul ise süüa, kuid otsustas siis, et hakkab end piitsutama hiljem. Praegu oli ta väsinud. Sõit Spokane’ist oli kestnud viis tundi ja eelmisel õhtul oli ta töötanud kaua pärast keskööd, kuna soovis teenida nii palju jootraha kui iganes võimalik. Seattle’is viibides läheb rahaga kitsaks.

      „Pole tänu väärt.” Ta laskus põlvili, nii et nende silmad olid samal tasemel. „Arvan, et see paik tõepoolest meeldib sulle. Selle nimi on Väike Spagetivabrik.” Suurepärane lastesõbralik restoran. Keegi ei pööraks tähelepanu sellele, kui Gabe end ära määrib, ning ta ise võiks juua klaasi veini ja teha näo, et kõik on parimas korras.

      „Kas ma homme näen issit?”

      Jesse’i süda hakkas jälle peksma ning seekord polnud sel midagi tegemist trepiastmetega. „Homme arvatavasti mitte, aga üsna pea.”

      Gabe hammustas huulde. „Ma armastan issit.”

      „Tean seda.”

      Või vähemalt armastas laps mõtet, et tal on isa. Poeg oli see põhjus, miks Jesse oli otsustanud vastu astuda kõigile minevikuvarjudele ja tulla koju. Gabe oli hakanud isa kohta küsimusi esitama umbes aasta tagasi. Miks temal pole issit? Kus tema issi on? Miks issi ei taha koos temaga olla?

      Jesse oli kaalutlenud, kas valetada ja öelda lihtsalt, et Matt on surnud. Kuid viie aasta eest, kui ta Seattle’ist lahkus, oli ta tõotanud elada oma elu hoopis teisiti. Ei mingeid valesid. Ei mingit vassimist. Ta oli kõvasti vaeva näinud, et saada täiskasvanuks, et luua endale elu, mille üle ta võiks uhke olla, et kasvatada poega ja olla aus, ükskõik, mida see ka maksma ei läheks.

      See tähendas, et Gabe’ile tuli tõtt rääkida. Seda, et Matt ei teadnudki pojast, aga võib-olla on aeg seda muuta.

      Naine ei lubanud endal mõelda sellest, kuidas ta Mattiga kohtub. Ta ei suutnud sellest mõelda ja pärast vanaviisi jätkata. Nii et praegu oli tähtsust vaid tema ainsal pojal, kes talle otsa naeratas, ja armastusel, mida ta poisi vastu tundis. Ülejäänuga saab hakkama. Jesse vähemalt lootis seda.

      Nimelt polnud Matt ainus, kellega tal tuleb kohtuda. Veel oli Claire, üks Jesse’i kahest vanemast õest, keda ta polnud tegelikult kunagi õieti tundnud, ning Nicole, teine vanem õde, kes teda ilmselt ikka veel kogu südamest vihkas. Niipalju siis kojutulekust.

      Sellega tegeleb ta aga homme. Täna õhtuks oli ta lubanud spagette ning seejärel lõbusat õhtut joonisfilmidega ja mõnusat ajaviitmist koos poisiga, kes moodustas parima osa tema elus.

      „Kas oled valmis?” küsis ta, ise rahakotti haarates, ning sirutas käed välja, et Gabe sülle võtta.

      Poiss hüppas armastavalt ja usaldavalt tema käte vahele, nagu ei laseks ema iialgi talle haiget teha, ei jätaks teda iialgi hätta. Ja Jesse tõesti ei teeks seda, ükskõik mis ei juhtuks. Vähemalt see oli naisele selge.

      Jesse kontrollis paberilehelt aadressi, seejärel heitis pilgu kaasaskantavale navigeerimissüsteemile, mille Bill oli talle laenanud. Nende andmed sobisid omavahel kokku.

      „Mõni mees on elus edasi jõudnud,” pomises ta, silmitsedes pikka sissesõiduteed, mis viis Kirklandi uhkeimas linnajaos asuva järveäärse majani.

      Maavaldusesse sai siseneda turvavärava kaudu, kuid see oli avatud. Jesse oli tänulik selle eest, et tal polnud vaja seletada oma kohalviibimist mõnele maja juures olevale teenijale. Tegelikult ei osanudki ta kujutleda Matti koos mingite teenijatega. Need käiksid mehele närvidele. Vähemalt viis aastat tagasi oleksid käinud. Kahtlemata oli mees muutunud. See, keda Jesse mäletas, poleks iialgi läinud elama mingisse tohutusse laialivalguvasse mõisahoonesse, kus murul seisab pronksskulptuur.

      Naine kergitas kulme tolle hämmastava moodsat kunsti esindava näidise peale ja sõitis sellest mööda. Ta parkis laia, kahe poolega ukse juurde, BMW kabrioleti taha. Ust lahti tehes püüdis ta mitte mõelda, kui vilets nägi sellega võrreldes välja tema enda kümneaastane Subaru. Siiski oli tema auto sõidukindel ja nelirattaveoga, mis tähendas, et Spokane’i lumes oli ohutu sõita.

      Ta patsutas esipaneeli, hääletult vabandades selle pärast, et märkas, kui ilus nägi välja BMW, mis läikis päikesepaistes, seejärel haaras naine koti ja ronis välja. Enne kui ta mööda treppi tohutu maja eesukse juurde ronis, kontrollis Jesse, kas Gabe’i kõige uuemad pildid olid rahakoti pealmises taskus. Tal oli tunne, et Matti nägemine teeb ta närviliseks. Ta ei tahtnud hakata mööda kotti fotosid otsima.

      Eesuks näis kõrguvat taevani. Jesse oletas, et see on ehk neli ja pool või kuus meetrit kõrge ning tehtud läbinisti puust. Visigootidel oleks olnud probleeme sellest uksest sissetungimisega. Naine neelatas, et jagu saada äkilisest jäikustundest kehas, tuletades endale meelde, et kõigest hoolimata tuleb jätkata hingamist, ja vajutas kella.

      Kusagil sügaval maja sisemuses kõlas helin. Jesse ootas, teades, et läheb tükk aega, kuni keegi jõuab läbi terve maja tulla. Ta luges kümneni, siis kahekümneni. Kas ta peaks uuesti helistama? Oli pool kümme laupäeva hommikul. Ta oli lootnud, et Matt on kodus. Muidugi oli tuhat paika, kus mees võib viibida. Spordisaal, töökabinet, võib-olla mõne sõbra maja. See võis olla ka naissõber. Selles, et Matt võiks olla toidupoes, Jesse kahtles, sest mees oli...

      Eesuks avanes. Jesse võttis end kokku, et taas Matti näha, kuid leidis end otsa vaatamas pikale saledale punapeale, kel oli seljas väga lühike ja seksikas öösärk ning ilmselt muud mitte midagi.

      Naine oli veidi üle kahekümnene ja äraütlemata kaunis. Ta silmad olid suured, tumerohelised ja ääristatud muinasjutuliste ripsmetega. Tema nahk oli kreemjas, rinnad lae poole kikkis ja suur suu oli täiuslikult mossis.

      „Ma...att,” kiunus ta, venitades mehe nime kahe silbi pikkuseks. „Üks asi on see, kui sa aina räägid, et meie suhe pole sulle ainus. Ma lepin sellega. Mulle see ei meeldi, kuid ma lepin sellega. Aga et üks neist ilmub siia minu päeval? See lihtsalt ei sobi.”

      Jesse polnud sellist hetke ette kujutanud. Kui ta seda oleks teinud, siis oleks ta taibanud, et on täiesti võimalik, et ust tuleb avama mõni naine. Sellest oli möödas juba viis aastat – muidugi oli Matti elu muutunud. Võib-olla isegi mitu korda.

      „Mina pole kohtamist kokku leppinud,”