Aeg on jõgi. Мэри Элис Монро

veel. Kas me kõik ei pea vapralt metsa minema, mõtles ta.

      End kiigutades vaatas Mia ainiti leekidesse ja nägi ennast ratasraamil lamamas, oodates operatsiooniruumi veeretamist. Ta oli kahvatu ja kõhn, vaatas üles fluorestsentsvalgusse ja püüdis olla vapper, teades, et varsti hakatakse lõikama tema keha võitluses päästa ta elu. Ta pakkus oma rinda ohverduseks jumalatele lootuses, et see lepitab neid ja nad lasevad tal elada. Mia mäletas hirmu, mida ta tundis, kui hapnikumask suule pandi, ja mõtles ühe tumeda hetke, kas ta üldse ärkab.

      Ta oli surmaga silmitsi seisnud ja kas ta polnud pimedusest tagasitee leidnud? Kas see polnud vaprus, küsis Mia endalt.

      Mia lõpetas kiikumise, tõusis toolist ja kõndis ühe akna juurest teise juurde, avades need laialt pimedusele. Mida ta kartis, nõudis ta endalt. Ööl polnud temaga mingit tegemist. Iga tema eluhetk oli võit surma üle. Seistes keset tuba, käed välja sirutatud, hüüdis ta: „Ma olen Mia Vapper!”

      Viies peatükk

      Armas päevik!

      Täna alustan ma oma elu naturalistina! Kas see pole lõoke? Ma alustan looduspäevikut ja lähen metsa, et korjata metsalilli. Ma jumaldan neid! Kui ma jalutan mägiaasale ja näen heleroosade, säravvalgete, kõige sügavamate punaste puhanguid, olen kindel, et astun muinasjutumaale. Või kui papa viib mind hommikul vara jõele, näen kõige õrnemaid õisi mind kivide vahelt piilumas. Ma arvan, et ma ei ole kunagi midagi armsamat näinud.

      Iga päev lähen metsas veidi kaugemale. Päev-päevalt, kuni ma enam ei karda.

      Väga siiralt sinu

      Kate Naturalist

      Mia ümises, sõites mööda tolmust teed. Ta oleks pidanud väsinud olema. Ta oli Kate’i päevikut lugenud peaaegu hommikutundideni ja ärganud, kui kuulis varaseid laululinde avatud akna taga. Ta naeris valjusti. Kui võrratu oli muusikat sisse lasta!

      Ta polnud veel kunagi nii hästi maganud. Kindlasti mitte sellest ajast peale, kui ta mägedesse saabus. Enne voodisse minekut oli ta pannud tolle naeruväärse tohutu suure noa tagasi köögisahtlisse, kuhu see kuulus. Aken voodi kohal avatud, jäi Mia magama helidega, mida ta varem hirmutavaks oli pidanud: öölindude meloodilised kutsehüüud, öökulli huikamine, puude liikumine tuules, äiutades ta sosistava sahinaga magama. Ta oli maganud ainsagi halva unenäota või kummitava mälestuseta. Ja kui ta ärkas, polnud ta higine ja uimane. Ta tundis end võrratult värskena. Vaadates üles taevasse, nägi ta, et see oli säravsinine, ainsagi pilveta vaateväljas. Mia koputas rooli raadiomuusika rütmis.

      Ta läks kõigepealt Shafferisse kohvi jooma. Väike kell kilksatas, kui ta sisse astus, ja Becky hõikas talle rõõmsalt tere.

      „Te olete tagasi!” hüüdis ta leti tagant.

      Seekord ei olnud Mia eemalehoiduv; ta naeratas soojalt ning tellis kohvi ja puudersuhkruga sõõriku. Seejärel tõmbas ta teise tooli oma laua juurde. „Soovite minuga üheks tassiks liituda?” hüüdis ta Beckyle.

      Becky kulmud kerkisid. Siis naeratas ta laialt ja tuli kergelt longates laua juurde. Pigistades toolikülgi, laskus ta graatsiliselt, kuigi aeglaselt toolile.

      „Kuidas läheb?” küsis Mia, muretsedes tema jala pärast.

      Becky kohendas oma istumist ja kehitas õlgu. „On häid päevi ja halbu päevi. Täna on päris hea.” Ta vehkis käega, innukas kõneainet muutma. „Igatahes, kuidas teil seal üleval Watkinsi majas läheb? On häid kummituslugusid jagada?”

      „Ei, kui te ei arva, et tulede kustumine on kummituslik sündmus.”

      „Tõesti? Need lihtsalt kustusid?” Becky lõi käega vastu lauda ja tema silmad särasid. „Ma teadsin seda. Seal kohas kummitab. Mida te tegite? Huu, ma oleksin kahe sekundiga majast väljas ja oma autos olnud. Lombakas jalg või mitte.”

      Mia naeris ja raputas pead. „Kahju teile pettumust valmistada, aga see polnud kummitus. See oli röster. Ma lasksin kaitsmed läbi.”

      Becky naeris südamlikult, nautides nalja. „Pagan. Ja ma siin mõtlesin, et kõik need lood, mida oleme kuulnud Kate’i kummitamisest seal majas, on tõsi.” Ta kuivatas silmi, kõhistades jälle naerda. „Ma arvan, et kõige parem oleks, kui hoiate selle röstriloo endale. Hea, kui rahvas mõtleb, et majas kummitab. Hoiab lapsed sinna üles minemast, kui maja tühjalt seisab. Nad otsivad alati kohta, kus tolgendada.”

      „Becky, mida te Kate Watkinsist teate?”

      Becky võttis lonksu auravast kohvikruusist.

      „Mitte eriti palju. Ta oli siin kandis tavaliselt nagu legend. Võiks vist öelda, et ta sattus kuulsusest kurikuulsusse. Miks te küsite?”

      „Tema majas elamine teeb mind uudishimulikuks. See on kõik.” Mia pani tassi käest ja nõjatas lõua peopessa. „Mille poolest ta kuulus oli? Mõrva?”

      „Ei, ei, kogu see segadus tuli hiljem. Meie Kate oli kuulus lendõngitseja.”

      „Tõesti?” küsis Mia, selle üle ebatavaliselt rõõmus. Seega Kate tegi teoks, et temast sai lõppude lõpuks naislendõngitseja. Ta märkas, et Becky oli sellele naisele viidanud kui meie Kate’ile.

      „Ma ei arvanud, et naised 1900-ndatel eriti lendõngitsemist harrastasid. Kas see polnud mehelik sport? Puha klubisisene värk, kuhu naisi ei lubatud?”

      „Mõnes osas on see ikka veel nii. Kui õngitsejad tulevad oma kohvi jooma ja sõõrikuid sööma, kuulen ikka veel, kuidas mõned vanad peerud torisevad naiste pärast ojades, otsekui neil poleks mingit õigust seal olla.” Ta mühatas. „Kuid see on muutumas. Meile tulevad nüüd siia naistegrupid kalastama samamoodi nagu mehed.”

      „Seega oli Kate pioneer.”

      „Küllap vist. Muidugi oli tal sotsiaalne seisund toeks. Kui sul on raha, pääsed paljuga ja keegi ei kritiseeri sind. Vähemalt näo ees mitte.”

      „Oh? Milline sotsiaalne seisund?”

      Becky vaatas kõrvale. „Ta oli Watkins.”

      Kui Mia talle ikka veel hämmingus otsa vaatas, lisas Becky: „Te ju teate, et seda linna kutsutakse Watkins Milliks, eks ole? Ta oli üks neid Watkinse.”

      „Ma ei ole siit kandist, seega ma ei tea seda perekonda. Kas nad on nagu Vanderbiltid?”

      „No põrgut, kullake. Neid ei ole palju, kes võivad seista koos Vanderbiltidega. Olete kunagi Biltmore’is käinud? Kes ei oleks, ah? Milline rikkus! Selles majas on umbes kakssada viiskümmend ruumi. Ja mina nurisen oma kaheksa ruumi koristamise pärast. Tookord käisid neil külas kuulsad inimesed kogu maailmast.” Ta sirutas käe, et murda endale tükike Mia sõõrikust. „Ega Watkinsi majagi ole liiga vilets. Olete näinud Watkins Lodge’i mööda teed ülespoole?” Ta viskas sõõrikupala suhu, puistates oma rinna puudersuhkruga üle.

      „Ma olen näinud brošüüri.” Mia meenutas muljetavaldavat kuninganna Anne’i aegset häärberit laugete küngastega maavaldusel. Ta oli arvanud, et Kate pärines rahakast perekonnast. Päevikufoto viitas teatud elulaadile ning ta isal oli majapidaja ja kokk. Kuid ta ei oodanud seda rikkuse taset, mida oleks tarvis häärberis elamiseks. „See on suurejooneline koht.”

      „Sellele on aastate jooksul muidugi juurde lisatud. Kõik need uued hooned, spaa – midagi sellest polnud siis, kui Kate seal elas. Kuid peamaja on koht, kus ta üles kasvas.”

      Mia naeratas, mõeldes väikese tüdruku magamistoale, mille seintele olid maalitud looduslikud lilled. Ta mõtles, kas lapse maalid olid ikka veel seal, muutes tavalised valged seinad säravamaks. Arvatavasti mitte. Uued omanikud olid need kahtlemata üle värvinud. Teinud sellest igava ja sündsa hotellitoa.

      Becky võttis veel ühe lonksu kohvi, lastes end teemast kaasa haarata. „Watkinsi perekonnale kuulus siin ka üks maalahmakas. Tuhandeid aakreid. Kuid siis tuli suur depressioon ja nad käisid alla.”

      „Kas nad müüsid siis oma