Aeg on jõgi. Мэри Элис Монро

Mia rutakalt: „Ma rääkisin Charlesiga.”

      „Neetud. Ma olen püüdnud sind kätte saada enne teda. Kas sa ei vasta kunagi oma telefonile?” Maddie pidas pausi ja küsis siis ettevaatlikult: „Kas ta rääkis sulle?”

      „Jah.”

      „Mida ta sulle rääkis?”

      „Ta tahab lahutust.”

      „On see kõik, mida ta sulle rääkis?”

      Mia läks jälle pingule, tunnetades veel üht hoopi. „Kas sellest ei piisa?”

      Maddie ohkas raskelt. „Ma sülitan selle lihtsalt välja, nii et sa kuuled sellest otse ja minu käest.” Ta vakatas ja pahvatas siis välja: „Ta kavatseb tolle tibiga abielluda.”

      Mia mõtted takerdusid. „Kellega? Tolle naisega?”

      „Tal on nimi,” ütles Maddie vaikselt. „Tahad sa seda teada?”

      Mia tundis verd soontes jäätumas. Ta polnud kindel, kas ta tahtis sellele naisele identiteeti anda. See tegi naise reaalseks.

      „Jah.”

      „Julia Barnes. Ta on kohtuametnik samas büroos. Kas sa teadsid teda?”

      „Ei,” pahvatas Mia, kahetsedes oma otsust ja nähes jälle tema nägu, pikad tumedad juuksed voogamas üle ilusate rindade. „Ja ma ei hooli, mis ta nimi on. Ta ei ole väärt, et ma teda tunnen.”

      „Hea küll,” venitas Maddie.

      „Kuidas sa teada said, et Charles tahab temaga abielluda?”

      „Ta rääkis mulle. Jumal aidaku mind, Mia, ta on mulle iga päev helistanud, tüüdates mu kõrva selle ja teisega, justnagu ma oleksin mingi saadik teie kahe vahel. Ta näib arvavat, et kui ta saab mu teha oma liitlaseks, lõpeb see kõik puhtalt ja skandaalita. Ta muudkui vatras, kuidas ta jagab kõik võrdselt ja kuidas te mõlemad saate oma eluga edasi minna, teha uue alguse ja muud taolist jama. Ma võin kihla vedada, et ta on rohkem kui veidi mures, kuidas tema advokaadibüroo reageerib mistahes keelepeksule, kuidas sa leidsid ta lõunatunnil koos Juliaga voodist. Pole just stiilne stseen. See ei näeks tema jaoks hea välja.”

      „Niisiis see juhtub. Lahutus.”

      „Kardan küll, kullake.”

      Mia neelas uudised alla, kuigi neid oli raske kurgust alla saada. „Ma pean sellest rohkem mõtlema.”

      „Mõtle kiiresti. Charles näib põrgulikult selle juhtumist ootavat. Ta paneb selle kiirele rajale.”

      „Milleks rutata? Ma olen siin üleval terve suve. Las ta istub veidi aega konksu otsas.”

      „Oh, kullake, pane end valmis. Siin on rohkemat.”

      Mia muutus kangeks. „Mida rohkemat saab seal olla?”

      „Naine on rase.”

      Mia tundis tuimust ja suutis ainult hetke istuda, uimane ja kõnevõimetu. Esimene emotsioon, mis sellest šokist läbi trügis, oli vihkamine.

      Tema ja Charles olid laste saamisest nende abielu alguses rääkinud, ent nad mõlemad olid ambitsioonikad karjääri tegema ja otsustasid oodata. Kui Mia lähenes kolmekümne viiendale eluaastale, tahtis ta perekonda alustada, aga Charles ei tahtnud sellest rääkida. Ta ütles, et pole veel valmis. Ta oli ikka veel noor ja tahtis veel paari vabaduseaastat, nagu ta seda nimetas. Aega, kui nad on ikka veel noored, et nautida väljas käimist, kui seda soovivad, reisimist, pidamata muretsema sidumise pärast mähkmete ja roomavate laste ja kogu selle elulaadi külge.

      Järgmisel aastal diagnoositi Mial rinnavähk. Keemiaravi oli mürgitanud ta keha, tõenäoliselt ka munarakud ja nüüd oli küsitav, kas Mia üldse kunagi lapsi saaks. Kuidas see naine nii kiiresti rasedaks jäi, imestas ta. Oli see olnud õnnetus? Võis ta olla nii manipuleeriv, et proovida Charlesi sellesse sajandeid vanasse lõksu püüda?

      Kuid Charles tahtis temaga abielluda. Ta ei olnud seda laadi mees, keda lõksu püütakse.

      „Kullake, oled sa ikka veel seal?”

      Mia noogutas ja kraaksatas siis: „Jah.”

      „Mul on nii kahju, et mina olen see, kes sulle seda kõike räägib. Mõtlesin, et sa peaksid teadma.”

      „Hei, Maddie,” ütles Mia, hääl vaikne ja värisev. „Mäletad, kuidas ma ütlesin, et ei taha, et sa siia tuleksid? Kuidas ma pean üksi olema.”

      „Jah.”

      „Ma valetasin. Mulle meeldiks väga, kui sa siia tuleksid.”

      „Ma tulen,” vastas Maddie. „Las ma töötan siin mõned asjad välja, nii et saan veidi aega vabaks võtta. Pean laskma kellelgi laste eest hoolitseda. Järgmisel nädalal on mul üks suur koosolek. Võin proovida pärast seda tulla. Pead sa seni vastu? Sa ei tee midagi rumalat?”

      „Ei, muidugi mitte. Minuga saab kõik korda. Aja oma asjad tööl ja perekonnaga joonde ja tule siis, kui sul on vaba nädalalõpp. Tõepoolest, minuga on kombes. Lihtsalt tore oleks sind näha.” Tema hääl katkes.

      „Ma olen seal niipea kui saan. Helista mulle iga päev. Okei? Isegi kui pead mäe otsa ronima, et ühendust saada, helista mulle.”

      Kuues peatükk

      Armas päevik!

      Mul on üks saladus. Ma eksisin metsas ära. Ma ei ole kellelegi rääkinud.

      Olin järginud oja selle lõpuni sügavas metsas. See kuivas ära kivises lõhangus, mida ümbritses mäeveer suurepäraste sõnajalgadega. Olen seda ka varem teinud. See on alati olnud suur seiklus ja kui ma jõudsin oja lõppu, tulin sama teed tagasi koju. Kuid ma tegin kindlasti mingi vale pöörde, sest olin varsti metsaosas, mida ma ei tundnud. Mitte miski ei paistnud põrmugi sõbralik või tuttav. Kõndisin kaua aega ringi, hüüdes ikka ja jälle papat. Mu hüüetele vastasid ainult linnud. Puud, lilled, kivid, olendid, kõik asjad, mida olin mitu tundi varem armastanud, panid mind järsku kartma. Mu meeled hakkasid mulle trikke mängima. Kujutlesin karusid ja madusid ja igat laadi kurja varitsemas kohtades, kus puud kasvasid tihedalt. Ma ei ole veel kunagi varem niisugune nannipunn olnud. Olin kuulnud jutte lastest, kes eksisid ära ja keda kunagi enam ei nähtud. Just see pidigi mind nii kartlikuks tegema. Tundsin piinlikkust oma pisarate pärast. Lowrance hakkaks mind narrima, kui ma talle räägin.

      See oli jõgi, mis mu päästis. Kuulsin seda enne kui nägin. Voolava vee heli oli nagu vana sõbra hääle kuulmine, kes hüüdis mu nime. Mu kleit ja sokid olid rebenenud ja ma olin väga janune. Kuid mu süda peaaegu plahvatas kõige võluvama oja nägemisel, mida ma iial olen näinud. Vesi jooksis kiiresti üle kõige armsama kose ja langes sügavasse basseini. Kohe selle kõrval seisis maja. Teadsin silmapilk, et see pidi olema seesama, mille mu isa oli ehitanud pärast mu ema surma. Aeg-ajalt läks ta üksinda lühikestele retkedele metsa. Ta ei kutsunud mind kunagi nendele retkedele kaasa, kuigi ma palusin tal tihti mind kaasa võtta. Ta ütles, et on aegu, kui mees peab olema üksinda oma Jumala ja mõtetega. Istusin majaetikule kiiktooli ja ootasin, teades, et ta tuleb.

      Hirmul. Kartlik. Arg. Pisarates. Kohutatud. Hirmunud. Üksildane.

      Panen need sõnad kirja, sest ma ei taha, et need mu südamesse tagasi tulevad. Nende sõnade kirjutamisel pean nende tunnetega silmitsi seisma. Kummaline, kuidas ma tunnen tundevärinat, kui ütlen seda sõna valjusti. Ma loen neid sõnu ikka ja jälle, kuni see tunne on läinud. Need on siis kaotatud tunded. Ma ei ole kadunud.

      Kate Kartmatu

      Clarence saabus majja mõni minut pärast Miat. Mia tundis end pärast oma telefonikõnet Charlesiga haavatult ja valusalt. Ta pani käsivarred rinnale vaheliti ja toetus vastu etikuposti, jälgides Clarence’i läikivpunast pikapit maja ees peatumas, nii et tohutud rehvid kündsid porri sügavaid jälgi. See oli hiiglaslik neljarattaveoline ja Mia mõtles, kui mees kabiinist välja hüppas, kas sel polnud midagi tegemist kompensatsiooniga. Teine roostes pikap