Aeg on jõgi. Мэри Элис Монро

tuli noor ema, väike tüdruk kleidisabas. Tüdruk laskis kleidi lahti ja jooksis klaasvitriini juurde, surudes näo selle vastu ja teatades, milliseid küpsetisi ta tahab osta. Becky tõusis, kuid pöördus enne äraminekut Mia poole.

      „Ja ärge unustage, et seal oli see väike mõrvaasi.”

      Mia tahtis rohkem küsimusi esitada, aga sisse tuli kella kõlistades veel üks kunde. Mida rohkem Mia Kate’ist teada sai, seda huvitatumaks ta muutus. Ta maksis oma arve ja lahkus.

      Ta läks kõigepealt Clarki rauapoodi. Väikesekasvuline mees, hallid kahlud pealael, seisis kassaaparaadi juures. Tal oli ees õunpunane põll, millel oli ereroheliste tähtedega kiri: Clarki Rauakauplus.

      „Saan ma teid aidata?” hüüdis ta monotoonse häälega.

      „Jah, tänan.” Mia vaatas vahekäikudes tööriistu ja vidinaid ning sattus segadusse. „Ma ei ole kindel, et tean, mida teilt küsida.”

      „Ärge häbenege. Ma võtan seda oma tööna, ärakuulamist. Et aidata kliente, eriti daame, kui nad satuvad segadusse. Me oleme väike ettevõte ja teenindus on meie teine nimi.” Ta sirutas käe. Luud olid õrnad ja tal oli pehme pigistus. „Ma olen Clarence Clark, selle poe omanik.”

      „Tere,” vastas Mia. „Mia Landan.”

      „Olete siit kandist?”

      „Ma olen Charlestonist.”

      „Meil käib palju külastajaid Charlestonist. Ilus linn. Käin seal tihti. Niisiis, mida ma saan teie heaks teha?”

      „Noh, Clarence, kui ma ikka tohin teid Clarence’iks kutsuda?” Mees noogutas rõhutatult. „Mul on üks probleem.”

      Clarence võttis prillid eest ja nühkis neid reipalt. „Küsige aga. Ma olen õige mees.”

      Mia rääkis talle, kuidas majast oli vool kadunud, kui ta oli sisse lülitanud uue röstri, mille ta tema poest äsja oli ostnud.

      „Laskis kaitsme läbi, selles pole kahtlustki. Võin kihla vedada, et see elektrisüsteem on igivana. Kas te tõite kaitsme kaasa?”

      Mia raputas pead. Tal oli piinlik öelda, et ta ei leidnud isegi kaitsmekilpi.

      Mees pani prillid taas ette ja prunditas mõtlikult huuli. „Võibolla ongi hea. Need vanad kaitsmekilbid võivad olla riskantsed. Huvitav, mis suurus sinna sobiks?” Ta mõtles, trummeldades sõrmedega vastu letti. „Kas see oli seda laadi, mis keeratakse sisse?”

      „Ausõna, Clarence, mul ei ole aimugi.”

      „Kas te teate, kus kaitsmekilp asub?”

      Mia raputas pead.

      Mees hindas kiiresti situatsiooni. „Ma pean sinna tulema ja vaatama.”

      Mia oli kindel, et Clarence’ile meeldiks väga olla esimene, kes näeb Kate Watkinsi maja sisemust. „Hea küll, jah, tänan teid. See oleks tore, kui te leiate aega. Sinna on tükk maad.”

      „Ma lasen Joel siia tulla mind asendama, kuni ma ära olen.” Ta suutis vaevu oma entusiasmi ohjeldada. „Mul kulub ainult minut.”

      „Enne kui te lähete… Ma vajan veidi puid kamina jaoks. Oskate mulle öelda, kuidas ma neid saan?”

      „Olete tulnud õigesse kohta. Soovite sülda?”

      Mia ohkas ja kehitas õlgu. „Mis see süld on?”

      Clarence’i silmad läksid pärani. „Noh, süld on mõõt, millega puid müüakse.” Ta kummardus lähemale ja rääkis usalduslikul toonil. „Te peate olema ettevaatlik, kust te oma puud ostate. Ma ei taha seda põrmugi öelda, kuid on vähem ausaid inimesi, kes teietaolist ilusat tüdrukut ära kasutavad. Te ei taha ju tulepuu ostmisel põletada saada.” Ta naeris oma nalja peale.

      „Süld on sada kakskümmend kaheksa kuupjalga. See mõõt on umbes neli jalga kõrge ja kaheksa jalga pikk. Te tahate seda osta ka riidas või muidu võite leida, et saite puid vähem, kui olite kaubelnud. Ja te tahate puid, mida on hoitud maapinnast kõrgemal.”

      Ta sumises edasi tulepuu korralikust lõikamisest, virnastamisest ja hoidmisest ning Mia suutis endamisi mõtelda ainult sellest, et see oli veel üks valdkond, mida ta kolledžis kunagi ei olnud õppinud.

      „Veel midagi?” küsis Clarence, tervenisti asjalikkus ise.

      „Ma vajan mõningaid põhilisi tööriistu. Ei midagi uhket. Lihtsalt piisavalt, et teha väheseid majapidamis- või remonditöid. Võibolla haamer ja naelad, sedasorti asi.” Mia oli täis otsustavust õppida olema iseseisev.

      Väike mees sukeldus kärmelt ettepoole, innukas ülesandest kinni haarama. Mia järgnes talle, kui ta sööstis ühest vahekäigust teise, tõmmates tööriistu nende nõudest välja ja pomisedes: „Ristpeaga kruvikeeraja, lame kruvikeeraja, lapiktangid, mutrivõti, klambrilööja.” Ta jäi järsult seisma. „Võibolla isegi elektritrell. Jah, kindlasti.” Ta veenis Miat ostma väikese kollase tööriistakasti ja seda täites selgitas talle detailselt, miks ta igat tööriista vajab. Mia kuulas juhmilt.

      Kassaleti juures leidis Mia valiku remondialaseid käsiraamatuid, valis taas Clarence’i abiga ühe paljude fotodega ning ostis ka selle.

      Kogusumma tuli suurem, kui ta oli oodanud. Ta tõmbas oma krediitkaardi välja ja ulatas Clarence’ile, kujutledes, kuidas Charles saab rabanduse.

      Ta käis peatänaval ühest poest teise, ostes, mida oluliseks pidas. Rodale’is ostis ta toiduaineid, Maeve MacBride’i poes veel mõne värvituubi. Samuti peatus ta naisteriiete kaupluses, et osta paar paari lühikesi pükse, toppe ja ujumiskostüümi, mis viiks ta läbi suve.

      Kui ta linnas töötas, kulutas ta ühele kostüümile rohkem kui kõigi nende asjade peale kokku, mida ta täna ostis. Nende abielu jooksul teenisid nii tema kui Charles heaks elamiseks piisavalt, ent sularaha poolest olid nad vaesed. Peale mõne aktsia ja võlakirja ning nende jõeäärse elamukompleksi korteri polnud tulevikuks säästmine olnud kunagi osa nende eelarvest. Selle vähese raha, mille nad kõrvale olid pannud, olid Mia raviarved ära õginud. Mia teadis, et Charles pani seda sügavalt pahaks. Ta polnud Miale tegelikult seda kunagi sõnades öelnud. Pigem olid need rasked ohked, kui arved saabusid, ja märkused, nagu: „Noh, arvan, et sel aastal mingit puhkust ei tule…”

      Enne kojuminekut peatus Mia jälle vaatekünkal. See väike pink oli muutunud tema lemmikkohaks telefonikõnede võtmiseks ja saamiseks. Tõmmanud mobiiltelefoni välja, nägi ta, et tal oli mitu sõnumit. Ta valis hääleposti ja kuulas Maddie üha ärritatumaid telefonisõnumeid, igaüks nõudmas, et Mia otsekohe helistaks, kuna nende viimasest rääkimisest on juba kuus päeva, ja kui Mia talle varsti ei helista, helistab ta politseisse, et päästeüksus välja saata. Sõnum oli ka Belle’ilt, midagi kuumaveeboileri kohaletoimetamise kohta. Ta tundis lööki makku, kui kuulis Charlesi häält.

      „Mia, see olen mina, Charles. Palun helista mulle tagasi, kui saad selle sõnumi. Me peame rääkima.”

      Mia sulges telefoni ja silmitses vaadet, nägemata mitte midagi. Mehe hääle kuulmine tegi ta füüsiliselt haigeks. Tema süda tagus kõrvades, kui ta põrnitses mehe nime oma telefonis. Charles. Mitte Chuck, Charlie, Chas. Isegi voodis ei meeldinud talle, kui Mia kasutas intiimseid hüüdnimesid. Tema perekond oli vana Charleston. See andis Charlesile õigusjärgsuse, mis Miat kunagi oli kütkestanud. Mees uskus, et see pole oluline, kui edukaks ta saab või kui palju ta teenib; tema austatud esivanemad olid kindlustanud, et iga uks ja iga ihaldatud üritus linnas on talle avatud ning see kehtib aegade lõpuni. Võibolla selle teadmine oli põhjus, miks tal oli nii vähe ambitsioone. Charles puhkas oma esivanemate loorberitel.

      Iga instinkt Mia kehas karjus talle, et ta seda kõnet ignoreeriks. Ent hoolimata maos moodustuvast külmast sõlmest, teadis Mia, et vältimatuga pole mõtet viivitada. Rohkem mõtlemata, lõi ta telefonis mehe numbrile.

      Pärast viiendat helinat mõtles ta, et tal võib vedada ja ta saab häälesõnumi jätta. Lihtsalt tere, temaga on kõik