Aeg on jõgi. Мэри Элис Монро

põrgut sul sellest?”

      „See ei ole õiglane.”

      Mia suutis ainult naerda, ent selles polnud lõbususest jälgegi. „Nii et nüüd ütled sina mulle, mis on õiglane?”

      „Mia, sa oled ära olnud rohkem kui nädala. Kus sa oled?” küsis mees jälle pealekäivalt.

      „Ma olen Põhja-Carolinas,” vastas Mia, loovutades talle selle palakese.

      „Mida sa seal üleval teed? Sa peaksid siin olema. Charlestonis. See on niisugune segadus. Me peame rääkima.”

      „Ma ei ole valmis rääkima.”

      „Kuule, Mia. Ma tean, et sa oled haavunud. Jumal, mul on nii kahju. Ma ei mõelnud, et sa selliselt teada saad.”

      „Sa tahad öelda, sa ei mõelnud, et ma taban su minu voodis seda tüdrukut keppimas? Kuidas sa siis mõtlesid, et ma selle teada saan?”

      „Sa ei pea jõhker olema.”

      Mia punastas. Ta vihkas räpast keelepruuki ja kasutas seda harva. Aga ta oli nii haiget saanud, nii vihane, et tundus hea lüüa. Kasvõi ainult sõnadega.

      „Mina ja jõhker? Oleksin arvanud, et sul jätkub vähemalt sündsust teda mingisse odavasse motelli viia, kus maksad tunni eest. Kas just seda tavaliselt ei tehta?”

      „Ta ei ole seda laadi tüdruk.”

      Mia oli jahmunud. Ta oli oodanud, et Charles palub vabandust, et oli toonud selle naise nende voodisse. Et tal on kahju, et oli talle haiget teinud. Ta ei oodanud, et mees hakkab seda tüdrukut kaitsma.

      „Mis laadi tüdruk ta siis on? Peale selle, et ta magab abielumehega.”

      „Ma ei helistanud selleks, et temast rääkida.”

      „Miks sa siis helistasid? Et minust rääkida?”

      „Jah. Ja meist.”

      „Noh, minuga on korras. Nii et võid selle oma nimekirjast maha tõmmata.”

      „Ei ole korras, kui sa põgened majast ja kaod terveks nädalaks. Ei ole korras, kui sa ei vaevu mulle helistama ja teada andma, et sa oled elus. Ja kindlasti ei ole korras, et sa võtsid mu Titleisti golfikepid!”

      „Oh mu jumal, Charles. Sa ei helista, et mind kontrollida. Sa helistad, et kontrollida oma golfikeppe!”

      „Ära ole naeruväärne. Kuule, Mia, ärme muutume vastikuks. Olen näinud seda juhtumas mu klientidega ja mitte midagi ei saavutata. Me peame meeles pidama, mida me kunagi teineteise vastu tundsime, ja sellest punktist edasi liikuma.”

      Mia veri tardus, kui ta kuulis mehe häälde tekkimas lahutusadvokaati. Charles oli juba otsustanud. Ta nägi Miat kliendina. Ta selitas kurku.

      „Miks sa ei võiks mulle rääkida, mis toimub.”

      Charles tõmbas pikalt ja katkendlikult hinge, esimene tõelise emotsiooni märk, mida Mia oli kuulnud. „Ma tahan lahutust.”

      Hoolimata faktist, et Mia sügaval südames teadis, et see tuleb, sundis nende sõnade kuulmine teda õhku ahmima.

      „Mul on kahju, Mia. Ma ei tahtnud seda sulle selliselt telefonitsi öelda. See on olnud tulemas kaua aega. Ka sina pidid seda tundma.”

      „Ei. Tegelikult ma ei tundnud.” See pani Mia end tundma veelgi suurema narrina. „Aga kui nii võtta, siis viimase aasta jooksul pole miski päris sama olnud.”

      „Täpselt.”

      Mia tundis järsku vajadust end kaitsta. „See ei ole, nagu me oleksime selle planeerinud. Me ei ärganud ega öelnud, hei, kuidas oleks, kui sa saad vähi, nii et me saaksime oma abielu kõrgema määrani proovile panna.”

      „Ma tean, Mia. Ma tean. Kuid planeeritud või mitte, see juhtus. See pani meie abielu proovile. Ja ausalt öeldes, Mia, see kukkus läbi.”

      „Kuidas sa saad seda öelda? Meil olid mõned suurepärased aastad.”

      „Olid. Enam mitte. Me ei käinud väljas. Me ei rääkinud kunagi.”

      „Ma tean, et ma pole olnud mina ise.”

      „Me ei armatsenud enam kunagi.”

      „Sellepärast, et sa ei tahtnud!” hüüdis Mia. „Ma tean, et abikaasadel võib pärast operatsiooni raske olla. Kuid sa ei puudutanud mind. Sa isegi ei vaadanud minu poole.”

      Järgnes pikk paus, mille jooksul Mia sulges silmad ja nägi vaimusilmas õhtut, kui ta oli julgenud abikaasale näidata oma rinnaoperatsioonist jäänud armi. Ta polnud kunagi unustanud ilmet mehe näol, enne kui ta pea kõrvale pööras.

      Mehe hääl murdus. „Mul on kahju, Mia. Tõepoolest on. Ma tean, et see teeb mind pinnapealseks. Olen endale sada korda öelnud, et see ei peaks midagi tähendama. Kuid tähendab. Ma… ma lihtsalt ei saa sellest mööda.”

      „Aja jooksul…”

      „Asi ei ole ainult rinnas või armis. See on sinus.”

      Charles paiskas talle selle sõna süüdistavalt, otsekui kõik nende probleemid – vähk, operatsiooniarm, armulugu – oleksid Mia süü.

      „Sa ei ole enam sama isik, kellega ma abiellusin.”

      „Ei, ma ei ole. Kuidas ma saaksingi olla? Ma olen käinud läbi põrgu ja tagasi.”

      „Ma tean. Mul on kahju. Kuid asjad on nüüd teisiti ja ma ei saa tagasi minna.”

      „Kes ütles, et abielu on lihtne? Abielu on paremateks ja halvemateks aegadeks. See oli halvem osa. Kuid meil peab olema lootust paremaks.”

      „Mia…”

      „Sa oled mu abikaasa,” plahvatas Mia, kuuldes mehe toonis lõpetatust. Ta teadis, et Charles ei helistanud, et sellest rääkida. Ta oli juba otsustanud. Valu oli kõrvetav. „Sa oleksid pidanud olema mulle toeks, et mind sellest läbi aidata. Aga sind ei olnud. Charles, sa ei olnud kunagi mures, kuidas see vähk mind mõjutab. Kõik, mille üle sa muretsesid, oli see, kuidas see vähk sind mõjutab. Millal sa oleksid mulle öelnud, kui ma poleks tol päeval varakult koju tulnud?”

      „Ma ootasin, kuni sa saad tugevamaks.”

      „Nii et sa kavatsesid seda jälle teha?”

      „Mul on kahju.”

      „Lõpeta ütlemine, et sul on kahju, kui sul ei ole!”

      „Kuid mul on kahju!” hüüdis Charles vastu. Seejärel, südamelöögi võrra hiljem, kordas ta vaiksemalt: „Mul on kahju. Ma ei kavatsenud kunagi, et see juhtuks. Ma hoolin sinust ikka veel. Aga see on läbi.”

      „Ma vihkan sind, et sa seda meile teed,” ütles Mia, hääl murdumas. Ta tõstis sõrmed otsmikule ja pigistas silmad kinni, kõikudes edasi-tagasi ja sundides end mitte nutma.

      „Ma lootsin, et me suudame lahutuses omavahel kokku leppida.” Charles rääkis häälel, mida Mia oli kuulnud teda kohtus kasutamas. „Meil ei ole palju omandit ja meil ei ole lapsi. Saaksime säästa palju raha, arvestades, et meil on nii vähe jagada.”

      Mia langetas uskumatult käe. „Nii et nüüd sa tahad, et ma usaldan sind minu vastu õiglane olema? Pärast seda, mida sa tegid?”

      Charles ohkas alistunult. „Kena. Tee seda omal moel. Sa pead võtma advokaadi. Võin sulle mõnd soovitada, kui sa tahad.”

      „Käi persse. Käigu see tüdruk persse. Ja käigu persse…”

      Mia kuulis klõpsatust. Charles oli kõne katkestanud. Kuidas ta võis olla nii kalk? Kuidas võis ta nii vähe hoolida, et küsida lahutust ilma aruteluta, isegi ootamata, kuni ta koju tuleb. Miks ta ei näinud seda tulemas? Ta laskis käel sülle langeda. Charles tahtis lahutust. Mia ei suutnud seda oma peas päris selgeks teha. Tema abielu oli läbi ja minema kõndides võttis Charles temalt kõik, mida