Maag. John Fowles

kahe paremat sorti taverni vahel, ja alalõpmata kohtasid ikka neidsamu vanu nägusid, liikusid tardunud provintslikus levantiini ühiskonnas, mis kuulus pigem Otomani impeeriumi maailma, pigem fessi kandva Balzaci aega kui XX sajandi viiekümnendatesse aastatesse. Tahes-tahtmata pidin Mitfordiga nõustuma: see kõik oli ahastamapanevalt igav. Paar korda põikasin sisse kalurite veinipoodidesse. Seal oli lõbusam, aga ma tajusin, et nemad tajusid seda kui labast rahvamehelikkust; ja minu kreeka keel ei olnud saarestikumurde vääriline, mida nad rääkisid.

      Püüdsin välja uurida, mis on saanud mehest, kellega Mitford oli tülli läinud, aga nagu selgus, polnud keegi temast midagi kuulnud, ja tema tülist Mitfordiga veel vähem. Samuti mitte „ooteruumist”. Mitford oli nähtavasti käinud üsna sageli külas aega veetmas ja oli end teinud seeläbi ebapopulaarseks kõigi teiste kolleegide silmis peale Demetriadese. Kõigele lisaks tuli taluda tugeva anglofoobia järelmõjusid, mida veelgi süvendas tolleaegne poliitiline olukord.

      Peagi hakkasin mägedes matkamas käima. Ükski teine õpetaja ei astunud iial sammugi kaugemale kui hädasti vaja, ja poisse lubati kõrge teravatipulise taraga ümbritsetud kooliõuest välja üksnes pühapäeviti, ja ka siis tohtisid nad jalutada mööda kaldateed ainult pool miili küla poole. Mäed olid alati joovastavalt puhtad ja kerged ja kauged. Kaaslaseks ainult omaenda tüdimus, hakkasin esimest korda elus jälgima loodust ja kahetsema, et tema kõne oli mulle niisama arusaamatu kui kreeka keel. Hakkasin nägema kive, linde, lilli ja maapinda mingil uuel viisil, ja tänu jalutuskäikudele, ujumisele, võrratule kliimale ja maa- ning õhuliikluse täielikule puudumisele tundsin end tervemana kui iial varem. Saarel polnud ainustki autot, sest väljaspool küla polnud ainustki maanteed, ja lennukit nägi harvem kui kord kuus.Tundus, et minu keha ja vaimu vahel hakkab kujunema teatav kooskõla – niisugune mulje mul vähemalt oli. Aga see oli illusioon.

      Juba saabumispäeval ootas mind koolis Alisoni kiri. See oli väga lühike. Ilmselt oli ta selle kirjutanud samal päeval, kui ma Londonist välja sõitsin.

      Ma armastan sind, aga sina ei tea, mida see tähendab, sest sa ei ole iial kedagi armastanud. Kogu selle viimase nädala jooksul püüdsin su silmi avada. Tahan vaid öelda, et kui sa kunagi tõeliselt armud, siis tuleta tänast päeva meelde. Tuleta meelde, kuidas ma sind suudlesin ja uksest välja astusin. Tuleta meelde, kuidas ma läksin mööda tänavat ega vaadanud mitte kordagi tagasi. Ma teadsin, et sa vaatad mulle järele. Tuleta seda kõike meelde ja tea, et ma armastan sind. Isegi kui sa minust midagi muud ei mäleta, ära seda unusta. Läksin mööda tänavat, ja ei vaadanud kordagi tagasi, ja ma armastan sind. Ma armastan sind. Armastan sind nii väga, et vihkan sind tänase päeva pärast igavesti.

      Järgmisel päeval tuli veel üks kiri. Seal oli pooleksrebitud tšekk, ja ühe pooliku tagaküljel sõnad: „Ei, tänan.” Kaks päeva hiljem saabus kolmas kiri, kus vaimustatult kirjeldati mingit filmi, mida ta oli vaatamas käinud, võiks peaaegu öelda, et tühja-tähja täis. Aga kõige lõppu oli kirjutatud: „Unusta see esimene kiri ära, mille ma sulle saatsin. Ma olin täiesti endast väljas. Aga nüüd olen kõigest üle saanud. Ma ei ole kunagi vanamoodne.”

      Ma muidugi vastasin talle – kui mitte iga päev, siis vähemalt paar-kolm korda nädalas; saatsin talle pikki kirju, kus püüdsin end ohtrasõnaliselt välja vabandada ja õigustada, kuni sain ühel ilusal päeval lõpuks niisuguse vastuse:

      Palun ära nii palju heieta iseendast ja minust. Jutusta parem muudest asjadest, saarest ja koolist. Ma ju tean, missugune sa oled. Nii et ole, nagu oled. Kui sa kirjutad mulle muudest asjadest, siis kujutlen, et olen sinuga koos, näen seda koos sinuga. Ja ära ole solvunud. Andestamine on unustamine.

      Tasapisi vahetas informatsioon meie kirjades tundepuhangud välja. Alison kirjutas mulle oma tööst, tüdrukust, kellega ta oli sõbrunenud, teatas väikesi koduseid uudiseid, kirjeldas filme ja raamatuid. Mina jutustasin koolielust ja saarest, nagu ta oli soovinud. Siis tuli ühes kirjas foto, kus ta kandis vormiriietust. Ta oli juuksed lühikeseks lõiganud ja peitnud piloodimütsi alla. Ta naeratas, kuid vormiriietus ja naeratus kokku andsid talle kuidagi ebasiira elukutselise ilme; päevapildis peitus hoiatav sõnum, et ta on muutunud kellekski teiseks, et ta pole enam see, kellena mina teda mäletasin, minu enda igioma ja ainuke Alison. Seejärel hakkasid kirjad tulema kord nädalas. Füüsiliselt valus igatsus, mida ma esimese kuu jooksul tema järele tundsin, näis vähehaaval taanduvat; ikka veel tuli ette hetki, kus tundsin, kui väga ma teda vajan; oleksin andnud mis tahes, et teda enda kõrvale voodisse saada. Kuid need olid seksuaalse rahuldamatuse, mitte tagakahetsetava armastuse hetked. Ja siis äkki jõudsin mõtteni: kui ma poleks praegu siin saarel, jätaksin selle tüdruku maha. Tihtipeale oli kõigi nende kirjade kirjutamine juba pigem kohustus kui rõõm, ja pärast õhtusööki ei kiirustanud ma enam tulistjalu oma tuppa, et neid paberile panna – ma vihtusin neid kiiruga klassitoas ja saatsin mõne poisiga viimasel hetkel väravasse, kus kooli postiljon need kaasa võttis.

      Esimese poolaasta keskpaiku sõitsin koos Demetriadesega Ateenasse.Ta tahtis mulle tutvustada oma lemmikbordelli kuskil äärelinnas, ja kinnitas, et sealsed tüdrukud on terved. Lõin kõhklema – aga eks ole luuletaja ja seda enam veel küüniku kõlbeline kohus olla kõlvatu? Ma läksin. Kui me välja tulime, sadas vihma ja eukalüptipuu märjad madalad oksad, millele välisukse latern valgust heitis, meenutasid mulle äkki meie magamistuba Russell Square’il. Kuid Alisoni ja Londoniga oli nüüd lõpp, nad olid surnud, kurjad vaimud olid välja aetud, ma olin nad oma elu küljest ära lõiganud. Otsustasin, et kirjutan samal õhtul Alisonile, et ma ei taha temast enam midagi kuulda. Aga hotelli tagasi jõudes olin juba liiga purjus ja ei teadnud enam, mida ma peaksin ütlema. Vahest seda, et olen nüüd ilma igasuguse kahtluseta tõestanud, et minusugust ei tasu tal enam oodata; või et ta on mind ära tüüdanud; või et olen nüüd üksildasem kui iial enne ja tahangi niisuguseks jääda. Ja niisiis saatsin talle mittemidagiütleva postkaardi; viimasel päeval läksin veel kord bordelli, nüüd juba üksinda. Kuid liibanoni nümfike, keda ma himustasin, oli parajasti kinni, ja teised ei pakkunud huvi.

      Jõudis kätte detsember, ja me vahetasime ikka veel kirju. Teadsin, et ta mulle enam kõike ei avalda. See elu, mida ta kirjeldas, oli liiga lihtsakoeline ja meestetu, et tõsi olla. Ja kui lõpuks saabus viimane kiri, ei üllatanud see mind. Kuid ma imestasin, et see minus nii suurt kibedust tekitas, et ma end nii reedetuna tundsin. Seksuaalne armukadedus teise mehe vastu ei olnud siin peamine, eeskätt kadestasin just Alisoni: päevade kaupa elustusid minu mälus helluse ja ühtekuuluvuse hetked, kus pole enam piiri minu ja sinu vahel, need vaevasid mind nagu romantilised filmilõigud, mida ma mingil tingimusel meenutada ei tahtnud, kuid ometi unustada ei suutnud; ja kõige krooniks see viimane, lugematuid kordi üleloetud kiri, ja tõsiasi, et niisugust lugu on üldse võimalik paarisaja liisunud, kulunud sõnaga lõpetada.

      Armas Nicholas.

      Ma ei suuda enam niimoodi jätkata. Mul on väga kahju, kui ma sulle sellega haiget teen. Usu, mul on südamest kahju, ja palun ära minu peale selle pärast viha kanna, et ma tean, kuidas see sulle haiget teeb.

      Ma peaaegu kuulen, kuidas sa ütled, et sul pole sellest midagi.

      Ma olin viimasel ajal nii kohutavalt üksildane ja masendatud. Ma ei ole seda sulle seni tunnistanud ja ma ei suudagi seletada, kui üksildane ja masendatud ma tegelikult olin. Esimestel päevadel näitasin end töö juures väga vaprana, aga koju tulles varisesin kokku.

      Ma magan nüüd jälle Pete’iga, kui ta Londonis käib. See hakkas peale kahe nädala eest. Palun, palun usu mind, et ma ei teeks seda, kui ma oleks veendunud, et... tead isegi. Ma tean, et sa tead. Ta ei ärata minus enam niisuguseid tundmusi nagu enne, ja ta ei ärata minus iialgi niisuguseid tundmusi nagu sina, nii et sa ei tohi armukade olla. Aga temaga on kõik väga lihtne, temaga pole tarvis midagi mõelda, tema päästab mind üksindusest, ja ma olen jälle vanas tuttavas Londoni austraallaste kambas nagu ennegi. Võib-olla abiellume.

      See on õudne. Ikka veel tahan sulle kirjutada, ja sina mulle. Ikka jälle tuleb kõik meelde.

      Ela hästi.

      ALISON

      Minu jaoks oled sa teistsugune kui teised. Alati. Nagu ma kirjutasin selles kõige esimeses kirjas sinu