Maag. John Fowles

tema õpetaja, ma angliseerisin tema hääldamist, lihvisin teda siledamaks, rookisin välja tema provintsialisme; aga voodis oli õpetajaks tema. Me mõistsime oma suhete kahepoolsust, aga võib-olla just seepärast, et olime mõlemad pere ainukesed lapsed, ei osanud me seda analüüsida. Meil mõlemal oli midagi anda, midagi võita või midagi vastu saada... ja samas oli olemas mingi täiesti füüsiline ühisosa, ühesugused isud, ühesugused maitsed, ühtemoodi ohjeldamatu vabadus. Peale armastuskunsti õpetas Alison mulle ka muid asju, aga tol ajal piirdusin eeltoodud tõlgendusega.

      Mäletan päeva, kui seisime ühes Tate’i galerii saalis. Alison toetus kergelt minu vastu, hoidis mu kätt, uuris kompvekki lutsiva lapse ilmel üht Renoiri maali. Ja äkki tekkis mul tunne, et isegi selles ümbruses oleme üks keha, üks hing; mulle näis, et kui Alison sel hetkel mu kõrvalt kaoks, kaotaksin poole iseendast. See oli õudne surmaaimuslik tunne: kui ma poleks olnud nii ülivaimne ja enesekeskne inimene, nagu ma tollal olin, siis oleksin muidugi jalamaid taibanud, et see ei saa olla midagi muud kui armastus. Mina arvasin, et see on iha. Sõidutasin ta otsemat teed koju ja kiskusin tal riided seljast.

      Üks teine kord kohtasime Jermyn Streetil juhuslikult Billy White’i, Etoni poissi, kellega me Magdalenis päris head tuttavad olime. Temagi oli omal ajal olnud Homme RévoIté. Ta oli väga sõbralik, temas polnud midagi snooblikku, kuid ometi kiirgas temast tahes-tahtmata kõrgklassi vältimatut üleolekut, mis kõneles tihedast läbikäimisest kõige kenamate, kõige paremate inimestega, laitmatut ülimuslikku head tooni nii miimikas, riietuses kui ka sõnavalikus. Astusime viivuks sisse austribaari, et paar sõna juttu puhuda; ta oli äsja kuulda saanud, et hooaja esimesed colchester’id on juba saadaval. Alison oli väga sõnaaher, kuid mul oli tema pärast piinlik, ma häbenesin tema aktsenti, häbenesin, et ta nii oluliselt erines debütantidest, kes kõrvallauas istusid. Kui Billy muskaatveinipudeli klaasidesse tühjaks kallas, jättis Alison meid viivuks omavahele.

      „Täitsa tore tüdruk, vanapoiss.”

      „Nojaa...” Kehitasin õlgu. „Tead isegi.”

      „Ligitõmbav.”

      „Tuleb odavam kui keskküte.”

      „Selge see.”

      Aga ma lugesin ta mõtteid.

      Kui olime Billyga jumalaga jätnud, jäi Alison väga vaikseks. Sõitsime Hampsteadi poole, tahtsime üht filmi vaatama minna. Piilusin kõrvalt ta mossis nägu.

      „Teiesugused kõrgklassi inglismannid jätavad vahel väga madala mulje.”

      „Mina ei kuulu kõrgklassi. Ma olen keskklassist.”

      „Kõrg-, kesk.... Issand! Kellele see korda läheb?”

      Sõitsime tükk maad vaikides, siis võttis ta sama teema jälle üles. „Sa kohtlesid mind nii, nagu poleks sul tegelikult minuga midagi ühist.”

      „Ära aja rumalat juttu.”

      „Nagu ma oleksin mingi neetud aborigeen.”

      „Jama.”

      „Et äkki läheb mul püksikumm katki ja püksid kukuvad maha.”

      „Niisugust asja on väga raske seletada.”

      „Aga mitte minule, poisu. Minule mitte.”

      Ühel päeval ütles ta: „Homme on mul tutvumisvestlus.”

      „Kas sa kavatsed minna?”

      „Kas sina tahad, et ma lähen?”

      „Vestlus iseenesest ei tähenda veel midagi. Sul pole praegu vaja midagi otsustada.”

      „Kui nad mind vastu võtavad, mõjub see mulle hästi. Lihtsalt teadmine, et mind on vastu võetud.”

      Ta tegi teist juttu; ma oleksin võinud teemavahetust vältida. Aga ma lõin käega.

      Kuid juba järgmisel päeval sain minagi kirjaliku kutse tutvumisvestlusele. Alison tegi oma vestluse läbi – ja arvas ise, et tal läks hästi. Kolme päeva pärast sai ta kirja, kus teatati, et ta on kursustele vastu võetud ja töö algab kümne päeva pärast.

      Mind ennast eksamineeris haritud ametnike kõrge komisjon. Alison ootas mind väljas ja me läksime Itaalia restorani lõunatama, kohmetud nagu kaks võhivõõrast inimest. Alisonil oli hallikas jume, nägu väsinud ja põsed tursunud. Küsisin, mis ta minu äraolekul tegi.

      „Kirjutasin kirja.”

      „Neile või?”

      „Jah.”

      „Ja mis sa siis kirjutasid?”

      „Mis sa arvad?”

      „Teatasid oma nõusolekust.”

      Tekkis ebamugav vaikus. Ma teadsin, mida ta minult ootas, aga ma ei suutnud seda ütelda. Mul oli tunne nagu kuutõbisel, kes ärkab katusekarniisi serval. Ma ei olnud valmis abielluma, kodu rajama, mul ei olnud temaga piisavalt psühholoogilist lähedust; meie vahel oli mingi määratlematu, arusaamatu, võigas tõke, ja see ebamäärane koletu asi tulenes temast, mitte minust.

      „Mõned nende lennud suunduvad läbi Ateena. Kui sa oled Kreekas, võiksime kokku saada. Või sa jääd hoopis Londoni. Kuidagi ikka.”

      Hakkasime arutama, kuidas oma elu korraldada, juhul kui ma Kreekas tööd ei saa.

      Aga ma sain. Sain kirja, kus teatati, et olen välja valitud esitamiseks kooli nõukogule Ateenas. Sealne nõusolek olevat „sama hästi kui kindel”. Kreekas oodatakse mind ilmselt oktoobrikuu algul.

      Näitasin kirja Alisonile kohe, kui olin tuppa tagasi tulnud, ja jälgisin, kuidas ta seda luges. Otsisin ta näolt kahetsusevarju, aga seda polnud märgata. Ta suudles mind.

      „Ma ju ütlesin sulle.”

      „Jah, ma mäletan.”

      „Seda peab pühitsema. Sõidame kuhugi maale.”

      Lasin ennast juhtida. Paistis, et ta ei võta kogu seda asja tõsiselt, ja mina oma suures argpükslikkuses ei söandanud rahulikult kaaludagi, miks ma olin südamepõhjas puudutatud, et ta ei võta seda tõsiselt. Sõitsime maale, nagu kavatsetud, ja kui tagasi jõudsime, läksime kinno, ja pärast käisime Sohos tantsimas; Alison ei tahtnud ikka veel asja tõsiselt võtta. Aga hilja öösel voodis, armuasjad aetud, ei saanud me kumbki und ja meil tuli tõsiasjadele siiski näkku vaadata.

      „Alison, mis ma siis homme lõpuks ikka teen?”

      „Võtad pakkumise vastu.”

      „Kas tahad, et võtan?”

      „Ära hakka jälle otsast peale.”

      Nii me seal lebasime, külg külje kõrval, ja ma nägin, et tal olid silmad lahti. All tänaval laternaposti ees värisesid puulehed ja heitsid magamistoa lakke närvilisi varje.

      „Kui ma sulle ütlen, mis tundmused mul sinu vastu on, kas sa siis...”

      „Ma tean, mis tundmused sul on.”

      Ja olimegi niikaugel: süüdistav vaikus.

      Silitasin ta paljast kõhtu.Ta lükkas mu käe ära, aga ei lasknud lahti. „Sina tunned, mina tunnen – sellest me targemaks ei saa. Oluline on, mida meie tunneme. Mina tunnen seda, mida sina tunned. Mina olen naine.”

      Ta ajas mulle hirmu peale; mõtlesin järele, enne kui vastasin:

      „Kas sa abielluksid minuga, kui ma sinult küsiksin?”

      „Niimoodi seda küsida ei tohi.”

      „Ma abielluksin sinuga hommepäev, kui teaksin, et sa tõepoolest vajad mind. Või tahad mind.”

      „Oh Nicko, Nicko!” Aknaklaasidele rabistas vihma. Ta lõi mu kätt voodis meie vahel. Järgnes pikk vaikus.

      „Ma lihtsalt pean siit maalt välja saama.”

      Alison