Maag. John Fowles

seda hankida. Ta olevat kuulnud, et seda võib ühes teatavas Ateena erakliinikus saada, aga mul tuleb verehinda maksta; alles kahe kuu pärast võib kindlalt öelda, kas ravi on tulemusi andnud. Ta vastas kõigile mu küsimustele kuiva asjalikkusega; tal endal pole muud pakkuda kui igivana arseeniku- ja vismutikuuri, ja kõigepealt tuleb mul niikuinii analüüsid ära teha. Kõik ta inimliku kaastunde varud olid ammu otsas, ja kui ma visiiditasu lauale panin, vahtis ta mind kilpkonnasilmadega.

      Seisatasin lävel, ikka veel lapsikult lootes temas kaastunnet äratada.

       „Je suis maudit.”^[3.]

      Ta kehitas õlgu ja juhatas mind välja, täiesti ükskõikne, lihtsalt faktide nentija.

      Ma olin kohutavas olukorras. Semestri lõpuni jäi veel nädal aega ja ma kaalusin, kas poleks parem jalamaid lahkuda ja Inglismaale tagasi sõita. Kuid mõte Londonile tundus talumatu, ja kui mitte saar, siis vähemalt Kreeka pakkus teatavat anonüümsust. Doktor Patarescut ma just eriti ei usaldanud; mõned vanad õpetajad olid tema südamesõbrad ja ma teadsin, et nad käivad tihti tema juures visti mängimas. Igast naeratusest, igast juhuslikust sõnast otsisin vihjeid mind tabanud õnnetusele; ja juba järgmisel päeval arvasin mitme inimese pilgus märkavat kahjurõõmu. Ühel hommikul ütles direktor mulle vahetunni ajal: „Pea püsti, kyrios Urfe. Muidu hakkame veel arvama, et Kreeka kaunitarid on teid sügavalt kurvastanud.” Minu arvates oli see otsene vihje, ja naeratused, millega juuresolijad seda vaimukust tervitasid, eeldasid ilmselt enamat, kui see pealtnäha vääris. Kolm päeva pärast visiiti doktor Patarescu juurde olin veendunud, et minu haigus on igaühele teada, isegi õpilastele. Iga kord, kui nad omavahel sosistasid, arvasin kuulvat sõna „süüfilis”.

      Kuid siis, selsamal kohutaval nädalal oli Kreeka kevad äkki käes. Vist ainult paari päevaga lõid igal pool kirendama anemoonid, orhideed, tooneliiliad, metsgladioolid; vähemalt seks korraks sabis kõikjal läbirändavaid linde. Pea kohal kruuksusid vonklevad kurgederivid, puhas taevasina rõõmustas silma, koolipoisid laulsid ja kõige rangemadki õpetajad naeratasid. Kogu ümbritsev maailm sirutas tiibu, aga mina ukerdasin maapinnal: õnnetu sunnismaine Catullus halastamatu Lesbia hirmuvalitsuse all. Elasin üle õudseid öid, ja ühe neist pühendasin Alisonile, kirjutades talle pika kirja, kus püüdsin seletada, mis minuga on juhtunud, ja et mul on meeles, mida ta oma esimeses kirjas ütles, ja et nüüd ma usun teda; ja kuidas ma ise ennast põlgan. Kõigest hoolimata oskasin aga isegi sel hetkel mõista anda, et olen sügavalt solvunud: mulle hakkas nimelt tunduma, et Alisoni hülgamine oli kõigist minu prohmakatest viimane ja kõige hullem. Oleksin võinud temaga abielluda, siis oleks mul elukõrbes ekseldes vähemalt kaaslane olnud.

      Ma ei pannud seda kirja posti. Aga ööst öösse heietasin enesetapumõtteid. Tundus, et surm on meie perekonna eraldi ära märkinud, kaasa arvatud need kaks onu, keda ma iial tundma ei õppinud ja kellest üks langes Ypres’i all ja teine Paschendaele’is, vanematest rääkimata. Mõttetud vägivaldsed surmad, kaotatud panused. Minu olukord oli isegi hullem kui Alisonil, sest tema vihkas elu, mina vihkasin iseennast. Ma ei olnud elus mitte midagi loonud, minu element oli olematus, néant, ja mulle näis, et minu enda surm on ainus loominguline võimalus, mis mulle veel antud on; aga isegi siis mõtlesin, et see oleks süüdistuseks kõigile, kes on mind iganes tundnud. See väärtustaks mu põhimõttelist küünilisust, see õigustaks mu üksildast isekust; see jääks püsima nagu lõpliku sünge võidu mälestusmärk.

      Üks päev enne semestri lõppu tundsin, et kaalukauss hakkab vajuma. Teadsin, mida teha. Kooli väravavahil oli vana kaheraudne jahipüss, mida ta oli mulle kord laenuks pakkunud, kui on tahtmist mägedesse jahile minna. Nüüd läksin ja küsisin. Ta oli rõõmuga valmis relva laenama ja toppis mulle heldelt padruneid taskusse: läbirändavad linnuparved piiniametsas tõotasid rikkalikku saaki.

      Vantsisin kooli tagant mööda mäekuru ülespoole, ronisin väikesele seljandikule ja suundusin metsa poole. Peagi olin varjuliste puude all. Põhjakaares, maismaal särasid mäenõlvad veel kuldses päikesepaistes. Õhk oli soe ja kerge, taevas kirkalt sinine. Kuskilt kaugelt ja kõrgelt kostis kellukesehelinat. Kitsekarjus ajas oma hoolealuseid ööseks külasse. Läksin veel natuke maad edasi, just nagu oleksin otsinud kohta, kus loomulikke tarvidusi rahuldada; tahtsin kindel olla, et keegi mu toimetusi pealt ei näe. Lõpuks leidsin kaljude vahel paraja nõo.

      Laadisin püssi ja istusin maha, selg vastu piiniatüve. Kõikjal ümberringi olid kobarhüatsindid piiniaokaste vahelt pea välja pistnud. Pöörasin püssi enda poole ja vaatasin rauasuust sisse, silmitsesin oma olematuse musta O-d. Rehkendasin, millise nurga all peaksin pead hoidma. Toetasin rauasuu paremasse silmakoopasse ja sättisin pead, nii et lask kärgataks läbi aju nagu must välk ja pühiks koljuluu kuklapoole minema. Püüdsin küünitada päästikuni – see kõik oli esialgu vaid proov, harjutus –, kuid see ei tahtnud õnnestuda. Kartsin, et ettepoole kummardudes pööran viimasel hetkel kogemata pead ja ajan asja untsu; vaatasin ringi ja leidsin kuivanud oksa, mis mahtus parajasti päästikukaitse ja päästiku vahele. Laadisin relva tühjaks, pistsin pulga ettenähtud kohta ja jäin istuma, püss põlvede vahel, saapatallad vastu pulka, parempoolne püssiraud silmast tolli kaugusel. Kukk langes vaikse kõlksatusega alla. Niisama lihtne see ongi. Lükkasin padruni uuesti rauda.

      Mägedes minu selja taga kõlas üksildane naisehääl. Ilmselt tuli keegi kitsekarjaga alla ja laulis kõigest kõrist, nii nagu talitsemata häälepaelad vähegi võtsid; mingit äratuntavat viisi ei olnud, ta kasutas türgi-moslemi intervalle, need kõlasid kuidagi ebamaiselt, ehkki mitte ebainimlikult. Mulle meenus, et olin samasugust häält juba varem kuulnud, võib-olla sedasama tüdrukut. Tookord kostis laul künkalt koolimaja taga. Seda oli klassis kuulda ja poisid hakkasid itsitama: kuid nüüd oli see üdinitungivalt salapärane, selles väljendus üksindus ja kannatus, mille kõrval minu enda hädad pisenesid labaseks ja absurdseks. Istusin tardunult, püss põlvedel, suutmata end liigutada, ja kuulatasin läbi õhtuvaikuse voogavat heli. Ma ei tea, kui kaua ta laulis, ent taevas tumenes, meri helenes pärlmutrikarva halliks. Ikka veel kirkas loojangukumas lõid mägede kohal roosatama kõrged pilveviirud. Kogu maa ja meri imes endasse valgust, nagu oleks valgus seesama mis soojus ega kahvata kohe, kui valgusallikas ise kustub. Kuid hääl kadus küla suunas ja hääbus lõpuks vaikusse.

      Tõstsin jälle püssi, nii et rauasuu mulle otse vastu vaatas. Pulk oli valmis, ootas, et mu jalad ta alla vajutaksid. Õhk oli väga vaikne. Paljude miilide tagant andis saarele lähenedes sireeniga märku Ateena laev. Aga see oli nagu väljaspool õhutühja ruumi. Siin ja praegu ootas surm.

      Ma ei teinud midagi. Viivitasin. Loojangukuma läänetaevas mägede ja mere taga kahvatas õrnkollaseks, seejärel kiirgavalt heleroheliseks ja lõpuks läbipaistvalt siniseks nagu värviline klaas. Ma ootasin, ma ootasin, laevasireen kostis juba lähemalt, ootasin tahet, ootasin seda musta hetke, mis mu jalad liikuma paneks ja päästiku vallandaks; aga ma ei saanud hakkama. Kogu aeg oli mul tunne, et mind jälgitakse, et ma pole üksinda, et ma mängin kõike seda kellelegi ette ja et niisugune tegu on mõeldav vaid siis, kui see on spontaanne, puhas – ja kõlbeline. Koos kevadöö jahedusega imbus minusse aimus, et see, mida ma üritan, pole õieti mitte kõlbeline, vaid põhiolemuselt esteetiline tegu. Ma tahtsin korda saata midagi, mis lõpetaks mu elu sensatsiooniliselt, tähendusrikkalt, põhimõttekindlalt. See, mida ma plaanitsesin, oli Mercutio surm, ebatõeline surm, mida meeles peetakse, ja üldse mitte tõelise enesetapja tõeline ots, mis kustutab kõik.

      Ja see hääl, see valgus; see taevas.

      Hakkas pimenema, eemalduva Ateena laeva sireen undas kaeblikult, mina aga istusin ikka sealsamas, suitsetasin, püss minu kõrval maas. Ma hindasin end ümber. Ma nägin, et nüüdsest peale olen ma igaveseks põlastusväärne. Mind oli rõhunud sügav masendus, ja rõhus praegugi, aga samas olin ma ka alati olnud läbini võlts, ja selliseks ma jään; eksistentsialist ütleks, et ma ei ole autentne. Teadsin, et ma ei tapa end kunagi, teadsin, et olen alati valmis edasi elama ja iseendaga leppima, ükskõik kui pinnapealne, kui tõbine ma ka olen.

      Tõstsin püssi ja tulistasin umbropsu õhku. Lasu kärgatus raputas mind. Kuulsin paugu kaja, mõned oksaraod pudenesid alla. Ja siis voolas minust jälle üle vaikuse raske laine.

      „Kas saite