Maag. John Fowles

      8

      Viimastel päevadel enne jõuluvaheaega olin lootusetult õnnetu. Kool hakkas minus irratsionaalset viha tekitama: ma jälestasin tema pimedat töökorraldust, tema vangimajalikku planeeringut kogu selle taevaliku looduse rüpes. Kui Alisonilt enam kirju ei tulnud, hakkas mind järjest enam vaevama ka märksa igapäevasem eraldatusetunne. Välismaailm ja Inglismaa muutusid absurdselt ja vahel ka hirmuäratavalt ebatõeliseks. Paar-kolm Oxfordi-aegset sõpra, kellega olin katkendlikku kirjavahetust pidanud, loojusid silmapiiri taha. Vahetevahel kuulasin BBC Overseas Service’it, ent tundus, et need päevauudised tulevad Kuu pealt ning käsitlevad olukordi ja ühiskonda, millega mul enam midagi ühist pole; vähesed inglise ajalehed, mis mulle kätte puutusid, hakkasid järjest enam meenutama neis sisalduvat rubriiki „Täna sada aastat tagasi”. Tundus, nagu oleks kogu see saar tänapäeva reaalsusest maapakku läinud. Iga päev, mitu tundi enne seda, kui Ateena laev kirdehorisondi tagant nähtavale ilmus, kogunes sadamakaile rohkesti rahvast; ehkki kõik teadsid, et aurik peatub siin ainult viis minutit ja et parimal juhul tuleb maale viis reisijat, oli ometi tingimata vaja vaatama minna. Nad kõik olid nagu sunnitöölised, kes siiski veel hellitasid nõrka lootust armuandmisele.

      Aga saar oli ometi nii kaunis. Jõulu eel läksid ilmad külmaks ja tormiseks. Kooli ujumiskoha kiviklibusele rannale veeresid määratusuured tinahallid lained. Mandri mäeharjad said lumekatte ning läänes ja põhjakaares paistsid üle vihase vee valged majesteetlikud rünkad, nagu Hokusai gravüürilt maha astunud. Mäed muutusid veelgi paljamaks, veelgi vaiksemaks. Tihti läksin jalutama puhtalt igavusest, kuid alati leidsin jälle uutmoodi üksindust, uusi kohti. Sellegipoolest hakkas see veatult loomulik maailm mind lõpuks hirmutama. Tundus, et minu jaoks pole selles üldse kohta, ma ei oska seda kasutada ega ole selle jaoks loodud. Ma olin linnamees; ma olin juurteta olevus. Ma keeldusin sobitumast omaenda ajastusse, ent ma ei suutnud ka sukelduda muistsemasse maailma. Lõpuks rippusin maa ja taeva vahel nagu Skeiron.

      Jõudis kätte jõuluvaheaeg. Kasutasin seda matkaks ümber Peloponnesose. Pidin tingimata minema üksinda, et napsata killuke elu, mis erineks kooli argipäevast. Kui Alison oleks vaba olnud, oleksin lennanud tema juurde Inglismaale. Kaalusin, kas mitte anda lahkumisavaldust, kuid see tundus nagu taganemine, nagu järjekordne läbikukkumine, ja ma püüdsin end veenda, et kevade tulekul hakkavad asjad paranema. Niisiis veetsin oma üksildased jõulud Spartas ja võtsin uusaasta üksinda vastu Pyrrhoses. Enne kui ma laevaga tagasi Phraxosele suundusin, peatusin üheks päevaks Ateenas ja käisin jälle bordellis.

      Alisonile mõtlesin üsna harva, aga ma tunnetasin ta olemasolu: ma püüdsin teda maha kustutada, aga see ei läinud mul korda. Tuli ette päevi, kus tundus, et võin elu lõpuni tsölibaati pidada, kloosterliku üksinduse päevi; aga oli ka päevi, kus mu hing kisendas tüdruku järele, kellega võiks inimese moodi rääkida. Saare naised olid albaania verd, nahksed, kahkjaskollase jumega ja niisama võrgutamisküpsed kuiVabakiriku kogudus. Hoopis kütkestavamad olid mõned koolipoisid oma oliivpruuni graatsia ja selgepiirilise isikupärasusega, mis tegi nad väga erinevaks Inglise internaatkooli stereotüübist, väga erinevaks Arnoldi vormi järgi valmis vorbitud ühetaolistest roosadest sipelgatest. Oli hetki Gide’i vaimus, kuid need tundmused jäid ühepoolseks, sest mitte kuskil ei ärata pederastia sügavamat jälestust kui kodanlikus Kreekas; vähemalt siin oleks Arnold tundnud end nagu kodus. Ja mina pealegi ei olnud homo; ma lihtsalt mõistsin (kinni naelutades ühe vale oma hariduses), et ka homo võib elus omal viisil lohutust leida. Neid tundmusi ei sisendanud mitte ainult üksindus – neid äratas Kreeka. Siin muutusid inglise tavapärane kõlblus ja ebakõlblus naeruväärseks; see, kas ma teen siin midagi sotsiaalselt andestamatut või jätan tegemata, oli lihtsalt maitseasi, nagu üleminek uuele sigaretimargile või truuksjäämine endisele – kõlbelisest vaatepunktist oli see niisama triviaalne küsimus. Põhjamaal võivad headus ja ilu olla eristatavad, aga mitte Kreekas. Üks ihu on niisama hea kui teine, nende vahel pole muud kui valgus.

      Ja mul oli ju minu luule. Hakkasin tasapisi kirjutama luuletusi saarest ja Kreekast, minu meelest olid need filosoofiliselt sügavad ja värsitehniliselt põnevad. Aina sagedamini unistasin kirjanduslikust edust. Veetsin tunde, vahtides oma toa seina, kujutlesin arvustusi, kujutlesin kirju, mida ma hakkan saama oma kuulsatelt ametivendadelt, kujutlesin tunnustust, kiitust ja aina kasvavat kuulsust. Sel ajal ei olnud ma veel kuulnud Emily Dickinsoni suurt tarkusesõna, et „kirjastamine ei ole luuletajate asi”; peaasi, et sa oled luuletaja, sinu tuntus luuletajana ei loe midagi. Minu elu hakkaski valitsema onanistlik kirjanduslik autoportree, mille ma reaalsusest välja meelitasin. Kool ise aga oli sobiv patuoinas: kuidas sa suudad luua veatuid värsse, kui sind ümbritseb nii nõme rutiin?

      Kuid siis, ühel kõledal märtsikuu pühapäeval, langes mul äkki kae silmilt. Ma lugesin oma Kreeka luuletused üle ja nägin neid sellistena, nagu nad olid – üliõpilaslikud, ilma rütmi ja struktuurita proovitööd, mille tunnetuslikku banaalsust kohmakalt maskeeris vohava retoorika paks võõp. Õudusega võtsin kätte oma varasemad luuletused, mis olid kirjutatud juba Oxfordis või East Anglias. Need polnud põrmugi paremad, vaata et veel hullemadki. Tõde varises mulle kaela nagu laviin. Selgus, et ma ei ole luuletaja.

      See teadasaamine ei pakkunud mulle mingit lohutust, tekitas vaid kuuma viha: kuidas võis nii peen tundelisus evolutsiooni käigus ühineda sellise küündimatusega, kuidas nad võisid ühes ja samas ajus koos eksisteerida, ühes ja samas egos, minu egos, kiljuda seal nagu lõksuläinud jänes? Korjasin kokku kõik luuletused, mis ma eales olin kirjutanud ja rebisin nad leht lehe haaval pisikesteks tükkideks, kuni sõrmed valutama hakkasid.

      Siis läksin mägedesse hulkuma, ehkki ilm oli väga külm ja hakkas vihma valama. Nüüd siis oli kogu maailm end minu vaenlaseks kuulutanud. Sellele ei saanud enam niisama lihtsalt käega lüüa, see oli lõplik hukkamõist. Seni oli mulle ka kõige hullemates läbielamistes tuge pakkunud veendumus, et see on nagu mingi kütus või maak, lõppkokkuvõttes kasulik, sugugi mitte ainult mahavisatud vaev ja tarbetu kannatus. Luule oli minu meelest alati olnud midagi, millest võis vajaduse korral abi otsida – varuväljapääs, päästerõngas ja samuti ka eneseõigustus. Nüüd aga siplesin lainetes, päästerõngas oli põhja vajunud nagu kivi. Nõudis tõsist pingutust, et enesehaletsuse pisaraid tagasi hoida, ja mu nägu tardus jäigaks maskiks nagu raidkujul. Ma kõndisin tundide kaupa ringi, ja see oli põrgupiin.

      On inimesi, kes ühiskonnas oma ülesannet täidavad, ilma et nad ise seda teaksid, ja on inimesi, kelle ühiskondlikuks missiooniks on ühiskonda oma kontrolli all hoida. Ühed on hammasrattad ja hammasratta hambad, teised on insenerid ja juhid. Kuid inimene, kes on omal soovil ühiskonnast välja astunud, ei oska muud teha kui kuulutada oma vabadust valida olemise ja olematuse vahel. Mitte cogito, vaid scribo, pingo, ergo sum.^[1.]

      Veel päevade kaupa pärast seda jalutuskäiku oli mul tunne, nagu oleksin olematust täis; see oli midagi tõsisemat kui vana tuttav kehaline ja sotsiaalne üksindus – metafüüsiline üksikule saarele jäetuse tunne. See oli midagi peaaegu käegakatsutavat, umbes nagu vähkkasvaja või tiisikus.

      Ja siis, vähem kui nädala aja pärast see oligi käegakatsutav: hommikul ärgates avastasin endal kaks haavandit. Ma peaaegu et olin neid oodanud.Veebruari lõpul olin nimelt taas käinud Ateenas ja jällegi külastanud seda maja Kephissias. Olin teadlikult riskinud.Tol hetkel tundus see tähtsusetu.

      Paar päeva olin sedavõrd rabatud, et ei võtnud midagi ette. Külas oli kaks arsti: üks oli väga hõivatud ja tema hoole all oli ka kogu koolipere, teine, sõnaaher vana rumeenlane, pidas juba poolest saadik pensionipõlve, kuid mõned patsiendid tal siiski olid. Kooliarst sõelus päevast päeva õpetajate toas, tema poole ma pöörduda ei võinud. Ei jäänud muud üle kui külastada doktor Patarescut.

      Ta uuris haavandeid, tõstis pilgu ja kehitas õlgu.

      „Félicitations,” ütles ta.

       „C’est...”

      „On va voir ça à Athenes. Je vous donnerai une adresse. C’est bien à Athénes que vous l’avez attrapé, oui?” Ma noogutasin. „Les poules là-bas. Infectes. Seulement les fous qui s’y laissent prendre.” ^[2.]