Maag. John Fowles

õnne.” / „Kas see on...” / „Sellega peate Ateenasse minema. Annan teile aadressi. Ateenast te selle ju saitegi, eks? Niisugused need sealsed libud on. Nakatatud. Ainult lollpea laseb end seal liimile võtta.” [ ↵ ]

      3 Minu laul on lauldud. [ ↵ ]

      9

      Aastaid hiljem nägin Piaeenzas tõelist gabbia’t: kõrgel, vägeva kampaniili küljes rippus rohmakas must linnupuur, kus kunagi vange surnuks näljutati, nii et linnarahvas võis nende koolemist ja kõdunemist takistamatult jälgida. Kui ma seal seisin ja seda vaatasin, meenus mulle too ammune talv Kreekas ja gabbia, mida ma iseendale tookord valgusest, üksindusest ja enesepettusest ehitasin. Luuletamine ja enesetapp, pealtnäha nii vastandlikud, olid tegelikult üks ja seesama – lihtsalt põgenemiskatsed, ja selle jubeda semestri lõpul tundsin ilmselt sedasama, mida tunneb puuripistetu, kes vaatamiseks väljapanduna peab surmatunnini taluma oma kunagiste ambitsioonide mõnitusi.

      Mina aga läksin Ateenasse, sinna, kuhu külatohter mind suunas. Mulle tehti Kahni analüüs ja doktor Patarescu diagnoos leidis kinnitust. Kümnepäevane ravikuur oli väga kallis, enamik rohtusid oli salakaubana Kreekasse sisse toodud või varastatud, ja mina olin vahendajateketi teises otsas. Noor sile Ameerikas õppinud arst rahustas mind; prognoos on suurepärane. Kui ma lihavõttevaheaja lõpul saarele tagasi jõudsin, ootas mind seal postkaart Alisonilt. Räigelt värviline pilt kujutas kängurut, kelle suust väljus sõnumimull „Arvasid, et olen unustanud?”. Minu kahekümne kuues sünnipäev oli parajasti sattunud Ateenas veedetud ajavahemikku. Kaart oli posti pandud Amsterdamis ja mingeid muid teateid see mulle ei toonud. Oli vaid allkiri: Alison. Viskasin saadetise paberikorvi. Aga juba samal õhtul otsisin selle sealt uuesti välja.

      Et kuidagi täita murelikku ooteaega, kuni selgub, kas haigus jõuab järgmisse staadiumi või mitte, püüdsin oma saarest vaikselt võtta, mis võtta andis. Ujusin ja ujusin, kõndisin ja kõndisin, käisin iga päev väljas. Peagi läks väga palavaks ja pärastlõunase kuumuse ajal peeti koolis lõunauinakut. Mina aga suundusin männimetsa. Kui vähegi võimalik, ronisin alati üle saart poolitava seljandiku lõunaküljele, külast ja koolist kaugemale. Siin valitses täielik üksindus: kolm väikese lahe äärde peitu pugenud majakest, lõuna suunas laskuva metsavaiba all paar tillukest kabelit, mida külastati ainult vastavate pühakute päevadel, ja üks peaaegu nähtamatu villa, mis seisis niikuinii tühi. Kõik ülejäänu oli taevalikult rahulik, võimalusterohke nagu pintslist puutumata puhas lõuend, tulevaste müütide areen. Tundus, nagu oleks saar jagunenud pimedaks ja valgeks pooleks; tunniplaan, mis ei lasknud kaugemaid retki ette võtta, välja arvatud nädalalõppudel või väga varajase tõusmise korral (õppetöö algas kell pool kaheksa), hakkas närvidele käima nagu liiga lühike lõõg.

      Tuleviku peale ma ei mõelnud. Hoolimata julgustavatest sõnadest, millega arst mind haiglas lohutas, olin veendunud, et ravikuur ei anna tulemusi. Saatusel paistis minuga selge plaan olevat: ikka allamäge, allamäge, allamäge.

      Müsteeriumid aga algasid sellegipoolest.

      2

      Irrités de ce premier crime, les monstres ne s’en tinrent pas là; ils l’étendirent ensuite nue, à plat ventre sur une grande table, ils allumèrent des cierges, ils placèrent l’image de notre sauveur à sa tête et osèrent consommer sur les reins de cette malheureuse le plus redoutable de nos mystères.

      De Sade, Les Infortunes de la Vertu^[1.]

      1 Sellest esimesest kuriteost üles ärritatud, ei rahuldunud need koletised juba kordasaadetuga: nad surusid ta vaesekese kõhuli suurele lauale, süütasid küünlad, asetasid meie lunastaja pildi tema silma ette ja panid siis selle õnnetu naisolendi niuetel toime meie kõige hirmu- äratavama müsteeriumi. De Sade, „Vooruse õnnetused” [ ↵ ]

      10

      Oli maikuu viimane pühapäev, sinav nagu linnutiib. Ronisin mööda kitsede karjarada saart poolitavale seljandikule, kust piinialatvade rohetav vaht valgus alla rannale kaks miili eemal. Läänekaares ulatus mere siidine vaip mandri päikesevarju jäänud kaldajärsakuni, kõrge seinani, mis määratu taevakummi all kadus loogeldes lõunasse silmapiiri poole viiekümne, kuuekümne miili kaugusel. See oli hämmastavalt puhas asuume maailm, ja nagu alati, kui ma saare mägisel selgrool seisatasin ja kõike seda ühe pilguga haarasin, läks mul enamjagu muresid meelest. Kahe piiritu väljavaate, põhjapoolse ja lõunapoolse panoraami vahel kõndisin mööda seljandikku lääne poole. Sisalikud vilksatasid mööda piiniatüvesid üles nagu elusad smaragdkeed. Lõhnas tüümiani, rosmariini ja igasugu muude rohtude järele; võililletaoliste õitega põõsad kastusid pöörasesse kiiskavasse taevasinasse.

      Veidi aja pärast jõudsin kohta, kus seljandiku lõunakülg muutus madalaks, aga selle eest peaaegu püstloodis järsandikuks. Selles paigas oli mul alati kombeks järsandiku serval istet võtta, suitsu teha ja heita pilk üle mere ja mägede piiritu avaruse. Kuid tol pühapäeval, niipea kui olin maha istunud, panin tähele, et siinne vaade oli millegipoolest muutunud. Minu all, saare lõunaranniku keskpaigas oli väike laht ja selle ääres kolm majakest. Lahest lääne poole liigendasid rannajoont madalad neemed ja varjatud abajad. Otse lahe läänekaldalt veepiirilt kerkis järsk madal kaljupank, mis ulatus murenenud ja pragunenud punase vallina paarsada jardi sisemaa poole. See kaitses nagu mingi kindlustusehitis üksildast villat, mis paiknes poolsaarel kaljupanga taga. Ma ei teadnud sellest majast muud, kui et see kuulub ühele oletatavasti jõukale ateenlasele, kes kasutab seda ainult südasuvel. Kuna keskseljandiku ja maja vahele jäi piiniametsaga kaetud kõrgendik, paistis mulle kätte üksnes hoone lame katus.

      Nüüd aga kerkis sellest katusest õrn vaikne suitsukoonal. Maja polnud enam tühi. Minu esimene tundmus oli pahameel, tõelise Robinsoni pahameel, sest saare lõunaosa üksindus sai nüüd vältimatult rikutud, minus aga oli selle üksinduse suhtes juba ärganud omanikuinstinkt. See oli minu salajane valdus, ja mitte kellelgi teisel – välja arvatud vaesed kalurid kolmes majakeses –, mitte kellelgi, kes oli talupojaseisusest kõrgemale tõusnud, polnud sellele vähimaidki õigusi. Kõigest hoolimata tegi see asi mind uudishimulikuks ja teekonna jätkamiseks valisin raja, mis viis alla väikese abaja juurde Bourani taga: Bourani oli selle poolsaare nimi, kus villa asus.

      Lõpuks hakkas piiniate vahelt paistma meri ja valgekspleekinud kiviklibune rannariba. Astusin puude alt lagedale. Jõudsin avara abaja äärde: kruusane rannariba, klaasselge vesi kahe neeme vahel. Idapoolsel kõrgemal Bourani-nimelisel neemel asuvat villat varjasid nii tihedad puud, nagu ma saarel veel kusagil polnud näinud. Ma olin siin rannas juba paar-kolm korda käinud, ja nagu paljud selle saare rannad tekitas seegi magusa illusiooni, et sina oled esimene inimene, kellele ta end näitab, esimene, kellele üldse on antud silmad, et näha, esimene inimene aegade algusest peale. Villa asukatest polnud ühtegi märki. Seadsin end sisse läänepoolse neeme kaldal, kust avanes laiem vaade avamerele, käisin ujumas, võtsin kehakinnitust, mis koosnes leivast, oliividest ja zouzoukakia’st – vürtsikatest külmadest lihapallidest –, ja ei märganud ühtki inimest.

      Varasel pärastlõunal jalutasin mööda kõrvetavkuuma kiviklibust randa abaja villapoolsesse külge. Puude varju oli peitunud tilluke valgekslubjatud kabel. Läbi ukseprao piiludes nägin ümberlükatud kantslit, küünaldeta lühtrit ja väikesel sirmil naiivselt maalitud ikoonide rida. Ukse külge oli kinnitatud määrdunud kuldpaberist rist. Selle tagaküljele oli keegi kritseldanud Agios Demetrios – Püha Jakoobus. Pöördusin randa tagasi. Avamere pool tõkestas edasiliikumist varisenud kaljupankadest vall, mis üsna keelavalt suubus tihedasse võssa. Nüüd märkasin rannanõlvandikul paari-kolmekümne jala kõrgusel esimest korda ka okastraattara. Tara pööras puude vahele, isoleerides neeme maismaast. Roostetanud traatide vahelt oleks iga vanaeit läbi pugenud, aga see oli üldse esimene okastraat, mida ma saarel nägin, ja see ei meeldinud mulle. See solvas minu üksindust.

      Silmitsesin kuumusest õhkuvat puudega kaetud nõlvandikku, ja samal hetkel tundsin, et ma ei ole üksi. Kellegi pilk jälgis mind. Uurisin teraselt puudesalu. Polnud midagi näha. Läksin natuke maad kaljudele lähemale,