Maag. John Fowles

kirjutasin talle.”

      „Kas ta vastas?”

      Alison tõmbas sügavalt hinge. „Andis vabad käed.”

      „Kas sa tahad tema juurde tagasi minna?”

      Ta kergitas end küünarnukile ja sundis mind pead pöörama, nii et me näod olid väga lähestikku.

      „Küsi, kas ma tahan sulle naiseks tulla.”

      „Kas sa tahad mulle naiseks tulla?”

      „Ei taha.”Ta eemaldus minust.

      „Miks sa seda ütlesid?”

      „Et see asi ükskord ühele poole saaks. Mina hakkan stjuardessiks, sina sõidad Kreekasse. Sa oled vaba.”

      „Ja sinagi oled vaba.”

      „Kui see sind õnnelikumaks teeb – jah, ma olen vaba.”

      Äkki pühkis vihmaiiling üle puulatvade, peksis vastu aknaid ja katust; see oli nagu kevadine vihmavaling, sügisesel ajal täiesti ootamatu. Magamistoa õhk oli lausumata sõnadest, omaksvõtmata süüst ja õelast vaikusest raske, see oli hetk, mis ennustab silla varingut. Lebasime kõrvuti, teineteist puudutamata, hauakujud mälestusmärgiks kivinenud voodis; tülgastav hirm ei lasknud meil oma tõelisi mõtteid sõnastada. Kui Alison lõpuks rääkima hakkas, oli tunda, et ta püüab oma häält talitseda, aga see kõlas kurjalt.

      „Ma ei taha sulle haiget teha, aga mida rohkem... ma sind ihaldan, seda valusam see sulle on. Ja ma ei taha, et sina mulle haiget teeksid, aga mida vähem sa mind ihaldad, seda valusam see mulle on.”

      Ta lahkus viivuks toast, tuli tagasi ja küsis:

      „Nii et oleme siis otsustanud?”

      „Nähtavasti.”

      Kumbki ei öelnud enam sõnagi. Ta uinus varsti, minu meelest liiga kähku.

      Hommikul oli ta meelekindlalt lõbus. Helistasin Briti Nõukokku. Käisin isiklikult kohal, kuulasin ära preili Spencer-Haigh’ õnnitlused ja näpunäited ning viisin ta teist korda lõunale, endamisi palvetades, et see jääks viimaseks.

      1 pealiskaudne lihatseja, nahaga nautija [ ↵ ]

      2 kodusel viisil [ ↵ ]

      3 Proosit. [ ↵ ]

      5

      Alison ei teadnud – ja kuidas ta oleks võinudki teada, sest ma ise vaevalt andsin endale sellest aru –, et septembrikuu teisel poolel olin teda juba mõnda aega petnud ühe teise naisega. See naine oli Kreeka. Oleksin sõitnud sinna ka siis, kui komisjon oleks minu kandidatuuri tagasi lükanud. Koolis ma kreeka keelt ei õppinud ja mu teadmised uusaegsest Kreekast piirdusid Byroni surmaga Missolonghis. Kuid tol hommikul Briti Nõukogus oli minus hakanud idanema kujutlus Kreekast, ja sellest piisas. Tundus, nagu oleks keegi lootusetus olukorras äkki hiilgava lahenduse leidnud. Kreeka! Kuidas ma varem selle peale ei tulnud? See kõlas nii ilusti: „Ma sõidan Kreekasse.” Ma ei tundnud ühtki inimest, kes oleks seal käinud – kõik see juhtus ju ammu enne turistide, nende tänapäeva meedlaste sissetungi. Hankisin kõikvõimalikke Kreekat käsitlevaid raamatuid. Olin hämmastunud, et ma sellest maast nii vähe tean. Ma muudkui lugesin ja lugesin. Nagu mingi keskaegne kuningas armusin portreesse, ammu enne kui kohtasin portreteeritavat.

      Kinnismõte, et pean tingimata Inglismaalt põgenema, taandus juba enne teeleasumist üsna teisejärguliseks motiiviks. Alisonist mõtlesin üksnes seoses Kreekaga. Kui ma teda armastasin, siis kujutlesin, kuidas läheme sinna koos temaga, kui ei armastanud, siis nägin end seal ilma temata. Selle rivaali vastu polnud tal mingit võidušanssi.

      Sain kooli nõukogust telegrammi, kus minu kandidatuuri heakskiitmist kinnitati, ja seejärel postiga oma uuelt direktorilt kohutavas inglise keeles viisaka kirja ning lepingublanketi, millele paluti alla kirjutada. Preili Spencer-Haigh tegi teatavaks inimese nime, kes oli möödunud aastal selles koolis töötanud, ja kaevas kuskilt välja tema Northumberlandi aadressi. Minu eelkäija oli tööle võetud ilma Briti Nõukogu vahenduseta ja seetõttu ei osanud preili mulle tema kohta midagi lähemat öelda. Kirjutasin Northumberlandi, kuid vastust ei saanud. Hiljemalt kümne päeva pärast oli vaja teele asuda.

      Alisoniga läksid asjad väga keeruliseks. Mul tuli Russell Square’i korter vabastada, ja uue peavarju otsingutele kulus meil kolm pettumusterohket päeva. Lõpuks leidsime Baker Streetil avara ühetoalise korteri. Pakkimine ja ümberkolimine viis meid mõlemaid rööpast välja. Minul polnud mõtet sõita enne 2. oktoobrit, kuid Alisoni kursused olid juba alanud ja varahommikune tõusmine, mis pidi meid harjutama korrapäraste eluviisidega, käis meile mõlemale üle jõu. Meil oli kaks kohutavat tüli. Esimese neist algatas Alison, ta küttis end üles ja lõpetas leegitseva vihapurskega kogu põlastusväärse meessoo ja eriti minu aadressil. Ta kuulutas mind snoobiks, kergatsiks, odavaks don Juaniks, ja ikka edasi samas vaimus. Hommikueine möödus järgmisel päeval jäises vaikuses, ja kui ma õhtul temaga kohtama läksin, ei näidanud ta nägu. Tund aega oodanud, läksin koju. Seal teda ei olnud. Helistasin: kõik stjuardessikursustel osalejad olid ammu lahkunud. Viha haududes ootasin ja ootasin, kuni ta kella üheteistkümne paiku lõpuks saabus. Ta käis vannitoas, võttis mantli seljast ja pani piima sooja, nagu ta alati enne magamaheitmist tegi, aga ei lausunud musta ega valget.

      „Kus kurat sa olid?”

      „Ma ei kavatse vastata ühelegi küsimusele.”

      Alison seisis kööginišis pliidi ees. Ta oli tingimata tahtnud võimalikult odavat korterit; üldkasutatav vannituba; pealesunnitud sisistamine ja sosistamine.

      „Ma tean, kus sa käisid.”

      „Arva mis tahad.”

      „Sa käisid Pete’iga kohtamas.”

      „Hüva, käisin Pete’iga kohtamas.”Ta heitis mulle kurja, sünge pilgu. „Ja siis?”

      „Oleksid võinud neljapäevani oodata.”

      „Milleks?”

      Selle peale kaotasin enesevalitsuse. Ladusin välja kõik, mis pähe tuli ja võis talle haiget teha. Ta ei öelnud sõnagi, riietus lahti, puges voodisse ja pööras näo seina poole. Lõpuks hakkas nutma. Vaikisin ja mõtlesin sügava kergendustundega, et varsti olen kõigest sellest prii. Ise ma tegelikult oma süüdistusi ei uskunud, aga sellegipoolest tegi viha, et ta sundis mind nendega lagedale tulema. Lõpuks istusin tema kõrvale voodiservale ja jälgisin, kuidas tursunud laugude alt voolasid pisarad.

      „Ma ootasin sind tundide kaupa.”

      „Ma käisin kinos. Ma ei ole Pete’i näinudki.”

      „Miks sa siis mulle valetasid?”

      „Sellepärast, et sa mind ei usalda. Et sa võid minust niisugust asja mõelda.”

      „Kas me tõesti peame nii magedal viisil lõpetama?”

      „Täna õhtul oleksin tahtnud ennast tappa. Kui mul oleks julgust jätkunud, oleksin end rongi alla visanud. Seisin ja mõtlesin, kuidas seda teha.”

      „Ma otsin sulle natuke viskit.” Läksin tõin klaasi ja pistsin talle pihku. „Ma loodan kõigest hingest, et sa leiad endale toakaaslase. Kas mõni teine stjuardess ei tahaks...”

      „Mitte elu sees ei koli ma enam teise naisega ühte korterisse.”

      „Kas sa lähed Pete’i juurde tagasi?”

      Ta vaatas mind vihaselt.

      „Kas sa tahad öelda, et ma ei tohi seda teha?”

      „Ei taha.”

      Ta pööras selili ja jäi tühjal pilgul seina vahtima. Esimest korda üle tüki aja nägin teda põgusalt naeratamas. Viski hakkas mõjuma. „Just nagu mõnel Hogarthi pildil. Armastus à la mode. Viis nädalat hiljem.”

      „Kas