Maag. John Fowles

Piilusin jälle ringi ja nihutasin siis varbaga rätikut. Selle alla oli jäetud raamat. Tundsin selle kaanekujunduse järgi otsemaid ära: uuema inglise luule üldtuntud antoloogia odav väljaanne, mis oli mul endalgi kodus olemas. See oli nii ootamatu leid, et jäin raamatut juhmilt vahtima, kujutledes hetkeks, et keegi on minu enda eksemplari ära näpanud.

      Muidugi polnud see minu oma. Omanik polnud oma nime küll sisse kirjutanud, kuid mitmesse kohta oli pistetud korralikult lõigatud lihtsaid valgeid paberiribasid. Esimene neist märkis luuletust „Väike edvistaja”, kus neli värsirida oli punasega alla kriipsutatud.

      Me iial uurimast ei loobu

      ja kõigi oma uuringute lõpul

      oleme taas seal, kust alustasime,

      ja see koht on jälle nagu uus.

      Kolm viimast rida olid püstkriipsuga veel eraldi ära märgitud. Jälle korraks vaatasin tihedat puuderivi ja lõin siis lahti järgmise paberiribakesega tähistatud koha. Nii see kui ka kõik ülejäänud paberiribad osutasid lehekülgedele, kus leidus kujundeid või viiteid seoses saarte või merega. Neid oli kindlasti oma tosina jagu. Hiljem samal õhtul leidsin mõned kohad omaenda eksemplarist uuesti üles.

      Igaüks oma väikeses voodis unistas saartest...

      kus armastus on süütu, eemal linnakärast.

      Need kaks Audeni värsirida olid ära märgitud, aga kaks vahepealset rida märkimata jäetud. Mitmeid niisamuti katkendlikke värsilõike oli ka Ezra Poundilt.

      Tule, enne kui tähetõus taandub.

      Itta. Väldi mõõnatundi,

      Nüüd! Sest nõel vabiseb mu hinges!...

      Võta tõsiselt tähtede voogu, tulevaid asju.

      Ja siis see...

      Kes surmaski on vaimult tervik!

      See heli tuli pimedusest.

      Esmalt tee sind viigu

      põrgu,

      Cerese tütre Proserpina magamistuppa,

      Läbi pimeduse kardina kohtama Teiresiast,

      Silmitut, varju, mis on põrgus.

      Et lihalikud inimesed teavad vähem kui tema,

      Peagi jõuad oma teekonna lõppu.

      Teadmine on varju vari,

      Aga sina pead siiski seilama teadmise järele,

      Teades vähem kui nürimeelne elajas.

      Päikesetuul, see kerge briis, mis Egeuse merel puhub peaaegu igal suvepäeval, veeretas pisikesi laineid, mis vajusid klibusele rannale nagu laisad piitsahoobid. Miski ei näidanud end, kõik oli ootel. Juba teist korda tol päeval tundsin end nagu Robinson Crusoe. Pistsin raamatu rätiku alla tagasi ja pöördusin nüüd juba üsna väljakutsuval hoiakul künkanõlva poole, kindlas veendumuses, et mind tõepoolest jälgitakse; siis kummardusin, korjasin rätiku ja raamatu üles ja panin koos lestadega suure kivi peale, kust neid oleks kergem leida, kui keegi peaks otsima tulema. Mitte lahkusest, vaid selleks, et saladusliku jälgija ees oma uudishimu õigustada. Rätikul oli naiseliku parfüümi hõngu: päevitusõli.

      Läksin tagasi sinna, kuhu olin oma riided jätnud, ja jälgisin silmanurgast randa. Mõne aja pärast tõmbusin piiniate varju, veejoonest kaugemal. Suurel kivil kiiskas päikesepaistes valge täpp. Heitsin selili ja jäin magama. See tukastus ei kestnud ilmselt kuigi kaua. Aga kui ma virgusin ja uurisin randa, olid esemed kadunud. Naine, sest ma olin kindel, et see pidi olema naine, oli need märkamatult ära viinud. Panin riidesse ja hakkasin mööda randa tagasi tulema.

      Tuntud rada, mis viis tagasi kooli poole, algas parajasti lahekaare keskelt, aga seekord märkasin veel teist väikest teerada, mis okastraattara nurga kohalt mäest üles viis. See oli väga järsk ja taratagune tihnik oli läbipaistmatu. Võsa all tõstsid pead väikesed roosad kuremõõgad ja kuskil kõige tihedamas padrikus vidistas põõsalind oma heledat katkendlikku lauluviisi. Ilmselt laulis ta minust kõigest mõne jala kaugusel, laksutas nutuse läbitungivusega nagu ööbik, aga kaugeltki mitte nii sujuvalt. Oli see hoiatus või peibutus? Ma ei osanud öelda, kuid raske oli seda signaali tähendusetuks pidada. See tõreles, huilutas, kriiskas, laksutas, hurmas.

      Äkki helises võsa taga kell. Lind jäi vait, mina rühkisin ülespoole. Taas helises kell, helises kolm korda. Nähtavasti kutsus see inimesi lauda, võib-olla inglaslikule teetunnile, aga võib-olla mängis sellega mõni laps. Veel natuke maad, ja ma jõudsin üles tasasele neemekaelale, puud jäid pisut harvemaks, ehkki alusmets oli siin tihe nagu ennegi.

      Siis tuli ketiga lukustatud värvitud värav. Kuid värv oli maha koorunud, kett roostes ja parempoolse väravaposti kõrvalt oli läbi okastraattara rajatud läbikäik, mis leidis nähtavasti rohket kasutamist. Aiamulgu juurest läks lai rohtunud jalgrada pisut allamäge mere poole. See kadus loogeldes puude vahele ega avanud mingit väljavaadet maja suunas. Ma seisin natuke aega ja kuulatasin, ent mingeid inimhääli siia ei kostnud. All mäenõlval hakkas lind uuesti siristama.

      Ja siis ma nägin seda. Pugesin läbi mulgu. Vaevuloetav silt oli robustselt naelutatud kõrgele piiniatüve külge, umbes nii nagu Inglismaal pannakse välja hoiatusi Sissetungimine kohtulikult karistatav. Kuid siinne teadaanne – tuhmunud punased tähed valgel põhjal – kuulutas vaid: SALLE D’ATTENTE.^[1.] Tundus, nagu oleks see juba aastate eest mõne Prantsuse raudteejaama seinalt maha võetud. Mingi vana tudenginali. Email oli hakanud maha pudenema ja selle alt paistsid vähkkasvajalikud roostetanud metalli laigud. Ühes servas oli kolm-neli auku – nähtavasti oli keegi siin kunagi märki lasknud. Selle kohta siis käiski Mitfordi hoiatus: Ooteruumist hoia eemale.

      Seisin rohtunud rajal, suutmata otsustada, kas minna maja juurde või mitte: uudishimu kannustas, aga samas kartsin, et mulle antakse seal nina peale. Taipasin kohe, et villa kuulub kollaborandile, kellega Mitford oli tülli läinud; aga mina olin seni ette kujutanud pigem riukalikku rotinäoga kreeka Lavali kui haritud inimest, kes loeb originaalis Elioti ja Audeni luulet või kellel käib külalisi, kes suudavad seda lugeda. Seisin seal seni, kuni lõpuks omaenda otsustusvõimetuse peale vihastasin ja vastu tahtmist otsa ringi pöörasin. Pugesin läbi mulgu välja ja suundusin mööda teerada seljandiku poole. Varsti ühines teerada laiema kitserajaga, kuid siitkaudu oli hiljuti käidud, sest märkasin ümberpööratud, veel punamullaseid kivikesi, mis keset päikeses pleekinud hallust silma torkasid. Seljandikule jõudes vaatasin tagasi. Sellest kohast polnud maja üldse näha, aga ma teadsin, kus see asub. Meri ja mäed virvendasid õhtueelses päikesepaistes. Sügav rahu, maa ja vesi, puhas kuldne õhk ja tummad sinised kaugused nagu Claude’i Lorraine’i maal; ja kui ma koolipoolseid järske teeradu mööda kiira-käära alla laskusin, tundus saare põhjakülg lõunaga võrreldes orjalik ja banaalne.

      1 ooteruum [ ↵ ]

      11

      Järgmisel päeval pärast hommikusööki läksin istusin Demetriadese lauda. Ta oli veetnud eelmise õhtu külas ja ma polnud viitsinud oodata, kuni ta sealt tagasi jõuab. Demetriades oli pisike paks konnanäoga korfulane, kes haiglaselt vihkas päikesepaistet ja maamatse. Ta põhjas lakkamatult seda „tülgastavat” provintslikku elustiili, mida me olime sunnitud siin saarel harrastama. Ateenas ärkas ta ellu alles õhtul ning andus siis oma kahele põhimisele hobile – hooramisele ja õgimisele. Ta kulutas kogu oma raha kahele nimetatud harrastusele ja riietusele; õiguse pärast oleks ta pidanud olema näost kollane, paheline ja võidunud, kuid tegelikult oli ta alati roosajumeline ja laitmatult puhas.Tema peakangelane ajaloos oli Casanova. Itaallase boswellilik veetlus tal muidugi puudus, rääkimata geniaalsusest, kuid oma lõbusate ja kurbade meeleolude kiires vaheldumises oli ta ometi huvitavam kaaslane, kui Mitford mõista andis. Ja ta ei olnud vähemalt mitte silmakirjatseja. Nagu kõigil inimestel, kes enesestmõistetavalt usuvad iseendasse, oli tal omamoodi veetlust, temaga oli hõlpus seltsida.

      Kutsusin ta aeda. Koolis oli tema hüüdnimeks Méli, see tähendab mesi. Ta armastas maiustusi lapseliku kirega.