Maag. John Fowles

ebasobivamal hetkel haigutada. Ta võis päev otsa korterit kraamida, süüa teha, triikida, ja siis kolm järgmist päeva boheemlikult põrandal kamina ees pikutada, lugedes „Leari”, naisteajakirju, Hemingwayd – mitte küll päris üheaegselt, aga ühel ja samal õhtupoolikul igaühest natuke. Talle meeldis asju algatada ja oma algatustele alles tagantjärele põhjendusi otsida.

      Ühel päeval kinkis ta mulle koju tulles kalli täitesulepea.

      „Palun, monsieur.”

      „Miks sa endale niisugust kulu tegid?”

      „Ära muretse. Ma varastasin selle.”

      „Varastasid!”

      „Ma varastan igalt poolt. Kas sa pole aru saanud?”

      „Igalt poolt!”

      „Väikestest poodidest muidugi mitte. Ainult suurtest kaubamajadest. Nad ise teevad kõik, et neilt varastataks. Ära nii šokeeritud ole.”

      „Ma ei ole.” Aga ma olin. Seisin ja hoidsin sulepead ettevaatlikult näpu vahel. Alison itsitas.

      „See on mul lihtsalt üks väike hobi.”

      „Pool aastat Holloway vanglas polegi eriti naljakas.”

      Alison oli endale vahepeal viskit kallanud. „Santé?^[3.] Ma vihkan suuri kaubamaju. Ja mitte lihtsalt kapitaliste. Inglise kapitaliste. Kaks kärbest ühe hoobiga. Ära löö põnnama. Naerata.”Ta pistis mulle sulepea taskusse. „Nüüd oled kuriteo kaasteadja.”

      „Selle peale kulub ära üks viski.”

      Võtsin pudeli, ja samas meenus mulle, et seegi oli Alisoni „ostetud”. Vaatasin talle silma. Ta noogutas.

      Ta seisis ja vaatas, kuidas ma viskit kallan. „Kas sa ise ka tead, Nicholas, miks sa kõike liiga tõsiselt võtad? Sest sa võtad iseennast liiga tõsiselt.”Ta vaatas mind imeliku vaikse naeratusega, hellalt ja samas pilkavalt, ning läks kööki kartuleid koorima. Ja ma sain aru, et ma olen teda mingil seletamatul kombel haavanud; ja ka iseennast.

      Ühel ööl nimetas ta läbi une kedagi nimepidi.

      „Kes on Michel?” küsisin järgmisel hommikul.

      „Mees, keda ma tahan unustada.”

      Aga kõigest muust oli ta valmis rääkima: oma Inglismaal sündinud emast, heast, kuid võimukast inimesest; oma isast, jaamaülemast, kes oli nelja aasta eest vähki surnud.

      „Sellepärast mul ongi niisugune jampslik vahepealne aktsent. Iga kord kui ma suu lahti teen, kõlab see nagu papa ja mamma omaaegne lõputu nääklemine. Sellepärast ma vist vihkangi Austraaliat ja armastan Austraaliat ja ei suudaks seal ilmaski õnnelik olla, ehkki mind kogu aeg närib koduigatsus. No ütle, kas see on normaalne?”

      Ta küsis alalõpmata, kas ma ikka pean teda normaalseks.

      „Ma käisin Walesis sugulasi vaatamas. Ema venna juures. Jeesus! See oleks känguru nutma pannud.”

      Aga mina olin tema meelest tüüpiline inglane, minuga oli väga põnev. Osalt seepärast, et mina olin „kultuurne” – seda sõna kasutas ta sageli. Pete olevat tema kallal alati „jõmisenud”, kui ta kunstigaleriis või kontserdil käis. Ta ahvis Pete’i järele: „Kas siis kõrts enam ei kõlba?”

      Ükskord ta ütles: „Sa ei tunne Pete’i, sa ei tea, kui armas inimene ta on. Kuigi ta on muidugi lojus. Ma saan alati aru, mida ta tahab, ma tean alati, mida ta mõtleb ja kuhu ta sihib, kui ta midagi ütleb. Aga sinust ma aru ei saa, ma solvan sind, teadmata, miks. Ma meeldin sulle, aga ma ei tea, miks. See tuleb sellest, et sa oled inglane. Sina ei saa sellest elu lõpuni aru.”

      Ta oli Austraalias keskkooli lõpetanud ja selle peale koguni aasta otsa Sydney ülikoolis keeli õppinud. Aga siis kohtus ta Pete’iga ja asjad olevat „keeruliseks” läinud. Ta tegi aborti ja tuli Inglismaale.

      „Kas ta nõudis, et sa aborti teeksid?”

      Sel hetkel istus ta minu süles.

      „Ta ei saanud iial teada.”

      „Ei saanud iial teada!”

      „See oleks võinud olla ka mõne teise mehe laps. Ma ei olnud kindel.”

      „Vaene väike.”

      „Ma teadsin, et kui see pole tema oma, siis ta seda ei taha. Ja kui see on, siis ta ka ei taha. Teeb ühe välja.”

      „Aga sa ise...”

      „Mina last ei tahtnud. See oleks mulle tüliks olnud.” Aga ta lisas leebemalt: „Jah, aga tegelikult...”

      „Ja praegu?”

      Vaikus, kerge õlakehitus.

      „Mõnikord.”

      Ma ei näinud ta nägu. Me istusime vaikides, lähedased ja soojad, tajusime mõlemad, et oleme lähedased. Tajusime kohmetust, mida meis mõlemas äratas vihje lastele. Mitte seks pole see, mis meie ajastul ühtepuhku oma inetut lõusta näitab, vaid armastus.

      Ühel õhtul käisime vaatamas Carné vana filmi „Udude kai”. Alison nuttis, kui me kinost välja tulime, ja kodus voodis hakkas jälle nutma. Ta tajus minu hukkamõistu.

      „Sina pole mina. Sa ei suuda tunda seda, mida mina tunnen.”

      „Suudan küll.”

      „Ei, sa ei suuda. Sa lihtsalt otsustad, et tundeid pole vaja, või umbes niimoodi, ja kõik ongi parimas korras.”

      „Mitte just parimas korras. Aga asi pole nii hull, kui sa arvad.”

      „See film pani mind mõtlema sellele, millele ma kogu aeg mõtlen. Millelgi pole sügavamat tähendust. Sa püüad kõigest väest õnnelik olla, aga siis juhtub midagi, ja sulle ei jää enam midagi. Kõik ainult sellepärast, et me ei usu hauatagust elu.”

      „Asi pole uskumises. Me lihtsalt ei suuda uskuda.”

      „Alati, kui sa üksinda välja lähed, tuleb mul hirm, et võib-olla sa saad surma. Päevast päeva ma mõtlen surma peale. Iga kord, kui ma olen sinuga, mõtlen, et seks korraks oleme surmale jälle ära teinud. Või siis on tunne, et sul on palju raha, aga poed pannakse tunni aja pärast kinni. Nii tobe kui see ka ei ole, sa pead raha kähku ära kulutama. Kas see on normaalne?”

      „Täitsa normaalne. Pomm, teadagi.”

      Ta suitsetas vaikides.

      „Asi pole pommis. Põhjus on meis endas.”

      Oma üksildase südamega ei õnnestunud mul teda õnge võtta; emotsionaalse väljapressimise suhtes oli tal hea nina. Tema meelest oli päris tore olla maailmas ihuüksinda, ilma mingite perekondlike sidemeteta. Kui ma ükskord hakkasin autos jälle kurtma, et mul pole ühtki lähedast sõpra – kasutades oma lemmikmetafoori: elan siin ilmas nagu klaaskastis –, siis puhkes ta selle peale lihtsalt naerma. „See meeldib sulle,” ütles ta. „Sa räägid, et oled teistest inimestest eraldatud, poja, aga tegelikult sa arvad, et oled neist väga erinev.”Ta viivitas liiga kaua, enne kui katkestas minu solvunud vaikimise: „Tegelikult sa oledki erinev.”

      „Ja üksildane.”

      Ta kehitas õlgu. „Eks siis abiellu. Näiteks minuga.”

      Ta ütles seda nii, nagu oleks soovitanud mul peavalu vastu aspiriini võtta. Jälgisin üksisilmi teed.

      „Sa abiellud Pete’iga.”

      „Ja sina ei taha minuga abielluda, sest ma olen lirva ja asumaalt pärit.”

      „Ma ei taha, et sa seda sõna tarvitad.”

      „Ja ka sellepärast, et sa ei taha, et ma seda sõna tarvitan.”

      Tuleviku servalt tõmbusime alati kohkunult tagasi. Me küll rääkisime mingist tulevikust, elust maamajas, kus mina kirjutaksin luuletusi, kujutlesime,