Maag. John Fowles

Mina olen Margaret. Alt korterist.”

      Surusime kätt. „Meeldiv teiege tutvude. Teate, meil tuleb väike klunker. Kas tahaksite ka tulle?”

      „Oh ei tea, tegelikult...”

      „Te ei saa siin niikuinii rahu.”

      Tuntud lugu: küllakutse, et juba eos vältida hilisemaid kaebusi.

      Kõhklesin viivu, siis kehitasin õlgu.

      „Olgu pealegi. Tänan.”

      „Tore, oleme kokku leppinud. Kaheksa paiku.” Ta hakkas juba alla minema, aga pööras veel korraks ümber. „Kas teil on tüdruk, keda te tahate kaasa võtte?”

      „Praegu parajasti ei ole.”

      „Me siis leiame teile kellegi. Hei!”

      Ja läinud ta oligi. Sel hetkel kahetsesin, et küllakutse vastu võtsin.

      Läksin alla alles siis, kui kuulsin, et hulk rahvast on juba kohal. Lootsin, et inetud tüdrukud – kes tulevad alati varakult – on selleks ajaks juba kavaleri leidnud. Uks oli lahti. Läksin läbi väikese esiku ja seisatasin elutoa uksel, käes pudel punast alžeeria veini, valmis seda piduperenaisele üle andma.Vaatasin rahvarohkes ruumis ringi, otsides tuttavaid tüdrukuid, keda ma olin varem näinud. Valjud austraalia hääled, üks mees šoti seelikuga, mitu lääneindia mustanahalist. Tundus, et see seltskond mulle ei istu, ja palju ei puudunud, et oleksin juba mõne hetke pärast minema lipsanud. Siis aga saabus järjekordne külaline ja seisatas esikus minu selja taga.

      See oli umbes minuvanune neiu, raske kohver käes, väike seljakott seljas. Ta kandis reisil kortsunud valkjat vihmamantlit ja oli sügavalt päevitanud: niisuguse jume võib anda ainult nädalatepikkune viibimine kuuma päikese käes. Tal olid pikad juuksed, mitte päris blondid, vaid pigem blondiks pleekinud. See tundus veider, sest parajasti oli moes poisilik lõige: tüdrukud nagu poisid, mitte tüdrukud nagu tüdrukud; ja temas oli midagi saksalikku, taanilikku ja pealekauba midagi orvulikku, kuid sellele üldmuljele lisandus veel mingi ebaloomulik riivatu varjund. Ta ei tahtnud end toauksel näidata, viipas mind lähemale. Ta naeratus oli väga jahe, väga ebasiiras, väga põgus.

      „Olge hea, otsige Maggie üles ja kutsuge ta välja.”

      „Margaret?”

      Ta noogutas. Trügisin läbi külalistesumma ja leidsin Margareti lõpuks köögist.

      „No hei! Jõudsitegi kohale.”

      „Üks inimene palub, et tuleksite esikusse. Üks tüdruk, kohver kaasas.”

      „Oh issand!”Ta pöördus naise poole, kes seisis ta selja taga. Aimasin halba. Ta kõhkles, pani siis käest õllepudeli, mida oli parajasti kavatsenud avada. Tema lihava selja taga trügisin jälle läbi külaliste summa.

      „Alison! Sa ju ütlesid, et tuled alles järgmisel nädalal.”

      „Raha sai viimseni otsa.” Vaeslaps heitis vanemale neiule imelikult kahemõttelise, pooleldi süüdlasliku, pooleldi sondeeriva pilgu. „Kas Pete on tagasi jõudnud?”

      „Ei ole.” Margaret tasandas häält, selles oli tunda hoiatust. „Aga Charlie ja Bill on siin.”

      „Merde!” Tulija näis šokeeritud olevat. „Ma lihtsalt pean vanni minema.”

      „Charlie jahutab vannis õlut. Ta lasi selle ääreni vett täis.”

      See oli päevitanud neiule viimaseks hoobiks. Haarasin ohjad oma kätte: „Kasutage minu vannituba. Ülemisel korrusel.”

      „Kas tohib? Alison, saa tuttavaks, see on...”

      „Nicholas.”

      „Ega see teile tüli ei tee? Ma tulen otse Pariisist.” Panin tähele, et tal oli korraga kaks erinevat hääldust – üks peaaegu austraallaslik, teine peaaegu inglaslik.

      „Selge. Ma juhatan teid üles.”

      „Ma pean enne vaatama, mis ma kaasa võtan.” Niipea kui ta üle läve astus, tõusis vali lärm. „Hei, Allie! Kust sina äkki välja ilmusid?”

      Tema ümber kogunes paar-kolm austraalia meest. Ta andis neile kõigile põgusa tervitussuudluse. Margaret, tüüpiline paks tüdruk, kes armastab kantseldada kõhnu tüdrukuid, peletas nad eemale. Varsti ilmus Alison jälle nähtavale, vajalikud riideesemed kaasas, ja me läksime trepist üles.

      „Oh Jeesus,” õhkas Alison. „Niisugused need austraallased on.”

      „Kus te käisite?”

      „Mitmel pool. Prantsusmaal, Hispaanias.”

      Läksime minu korterisse.

      „Üks hetk, ma pühin enne ämblikud vannist välja. Kallake endale midagi joodavat. Sealt leiate, mis vaja.”

      Kui ma vannitoast välja tulin, oli tal viskiklaas käes. Ta naeratas nüüdki, kuid tegi seda pingutusega. Naeratus kustus peaaegu silmapilkselt. Aitasin tal vihmamantli seljast. Ta kasutas nii vänget Prantsuse parfüümi, et sellel oli peaaegu karbolhappe lõhn, ja ta kahvatukollane seelik oli võidunud. „Te elate seal all korteris?”

      „Mhmh. Teiste tüdrukutega koos.”

      Ta kergitas sõnatult klaasi. Tal olid avalad hallid silmad: see oli korrumpeerunud näos ainus süütu detail, just nagu oleks ta kalestunud väliste asjaolude sunnil, mitte loomu poolest. Inimene, kes oskab enda eest seista, aga vajab nähtavasti siiski kaitset. Ja ta vaevu märgatava austraalia aktsendiga hääles, mis samas polnud ka inglispärane, oli labasevõitu nasaalset jõhkrust, aga ometi ka kummaliselt vürtsikat otsekohesust. Ta oli iseäralik olevus, mingi inimeseks kehastunud oksüümoron.

      „Kas te olete üksinda? Seal pidus?”

      „Jah.”

      „Kas tahaksite tänast õhtut minu seltsis veeta?”

      „Muidugi.”

      „Tulge siis umbes paarikümne minuti pärast uuesti üles.”

      „Ma ootan siinsamas.”

      „Ärge parem oodake.”

      Vahetasime ettevaatliku naeratuse. Mina läksin seltskonda tagasi.

      Margaret otsis mind üles. Küllap ta vist juba ootas minu tulekut. „Nicholas, meil on siin üks kena inglise tüdruk, kes kangesti tahab teiega tuttavaks saada.”

      „Paistab, et teie sõbranna pani mulle juba käpa peale.”

      Ta tegi suured silmad, vaatas ringi ja kutsus mind siis vaikselt esikusse. „Teate, vähe imelik on küll niisugust asja seletada, aga... Alison on kihlatud minu vennaga. Mõned venna sõbrad on praegu siin.”

      „Ja mis siis sellest?”

      „Alisoniga on viimasel ajal olnud igasugust jama.”

      „Ma ei saa ikka veel hästi aru.”

      „Asi on selles, et ma lihtsalt ei taha skandaali. Hiljuti meil üks juba oli.”Tegin, nagu ei taipaks midagi. „Vahel läheb mõni mees armukadedaks teise mehe eest.”

      „Võite minu pärast täitsa mureta olla.”

      Keegi hõikas teda teisest toast. Ta nähtavasti püüdis endale sisendada, et olen ohutu, aga ei jäänud uskuma ja jõudis lõpuks otsusele, et siin pole midagi parata. „Aumeeste mäng. Loodan, et minu hoiatus jõudis kohale?”

      „Absoluutselt.”

      Ta vaatas mind relvavendlikult, noogutas mitte eriti veendunult ja läks minema. Ootasin ukse läheduses umbes kakskümmend minutit, hiilisin siis välja ja läksin oma korterisse tagasi. Helistasin kella. Pärast pikka ootamist küsiti ukse tagant:

      „Kes seal on?”

      „Kakskümmend minutit.”

      Uks avanes. Ta