Maag. John Fowles

lehm. Võimalik, et temast saab mu meheõde.”

      „Ma tean.”

      „Õpib sotsioloogiat. Londoni Ülikoolis.” Järgnes pikem paus. „Kas pole ogar mõte? Sõidad minema ja kujutled, et kui tagasi tuled, on inimesed hoopis muutunud, aga tegelikult on nad täpselt samasugused kui enne.”

      „Kuidas seda mõista?”

      „Oodake üks minut.”

      Ootasin päris mitu minutit. Siis aga avanes uks ja ta tuli elutuppa, väga lihtne valge kleit seljas, juuksed jälle alla lastud. Ta oli minkimata ja kümme korda nägusam kui enne. Huulde hammustades saatis ta mulle kavala naeratuse. „Kas kõlbab?”

      „Ballikuninganna.”

      Ta vaatas mulle otse silma, nii et tundsin end ebamugavalt. „Kas lähme alla?”

      „Kallake ainult natuke põhja peale.”

      Täitsin uuesti ta klaasi ja tegin seda üsna heldelt. Minu toimetamist jälgides ütles ta äkki: „Ei tea, mida ma kardan? Mida ma kardan?”

      „Kardate?”

      „Ei tea isegi. Maggie’t. Poisse. Vanu armsaid aussisid.”

      „Skandaali?”

      „Oh issand. Ääretult tobe lugu. Oli siin üks kena Iisraeli poiss, me lihtsalt suudlesime. Peo ajal. Muud midagi. Aga Charlie kaebas Pete’ile, nad norisid meelega tüli ja... issand! Teate isegi. Meeste mängud.”

      All pidin ta mõneks ajaks teistele ohverdama. Tema ümber kogunes inimesi. Läksin tõin talle klaasi ja ulatasin selle üle kellegi õla; mainiti Cannes’i, Collioure’i ja Valenciat. Tagumisest toast hakkas kostma džässmuusikat, mina võtsin ukse kõrval uuesti vaatlusposti sisse. Akna tagant, tantsijate tumedate kogude tagant paistsid hämarad puud, kahvatukollane taevas. Tundsin äkki teravalt, kui võõrad on kõik need inimesed. Vastasseina äärest naeratas mulle häbelikult vastu prillidega tüdruk, lühinägelikud silmad läägelt pehmes näos. Hingelise vaimuinimese mustereksemplar, kelletaolisi alati jahivad ja ekspluateerivad igasugu hullud. Ta oli üksinda, ja ma aimasin, et see ongi „kena inglise tüdruk”, kelle Margaret oli minu jaoks varunud. Ta huuled olid liiga punaseks võõbatud ja ta oli minu jaoks nii täpselt defineeritud nagu hästi tuntud linnuliik. Pöörasin temast kähku ära nagu kuristiku servalt, läksin raamaturiiuli juurde ja istusin põrandale. Tegin näo, nagu pakuks üks pehmekaaneline uudisteos mulle suurt huvi.

      Alison põlvitas minu kõrvale. „Ma olen täitsa täis. Sellest sinu viskist. Säh, proovi seda.” See oli džinn. Ta istus küljega minu poole. Ma raputasin pead. Meenutasin punaseks plätserdatud suuga kahvatut inglise tüdrukut. See siin oli vähemalt elus inimene, robustne, aga elus.

      „Mul on hea meel, et sa just täna õhtul koju jõudsid.”

      Ta rüüpas džinni ja heitis mulle põgusa hindava pilgu. Tegin uue katse. „Kas sa oled seda lugenud?”

      „Jätame sissejuhatuse ära. Käigu kirjandus kuradile. Sina oled tark ja mina olen ilus. Räägime nüüd parem sellest, kes me tegelikult oleme.” Hallide silmade pilk oli nöökav; või hulljulge.

      „Pete?”

      „Ta on lendur.” Alison mainis üht tuntud lennukompaniid. „Me elame koos. Või lahus. Kuidas kunagi.”

      „Või nii.”

      „Ta on praegu Ameerikas ümber õppimas.” Alison lõi silmad maha, hetkeks oli ta hoopis teine inimene, hoopis tõsisem. „Kihlus on Maggie väljamõeldis. Meie pole üldse sedasorti.” Korraks riivas mind ta põgus pilk. „Vabad inimesed.”

      Jäi selgusetuks, kas ta räägib oma peigmehest tõemeeli või lihtsalt minu meeleheaks; kas vabadus on tema poos või tema tõde.

      „Mis tööd sa teed?”

      „Igasugu asju. Enamasti istun kuskil registratuuris.”

      „Hotellis?”

      „Ükskõik kus.”Ta kirtsutas nina. „Nüüd kandideerin uude ametisse.

      Stjuardessiks. Sellepärast läksingi paariks nädalaks prantsuse ja hispaania keelt lihvima.”

      „Kas tahaksid minuga homme kuhugi sööma tulla?”

      Nähtavale ilmus kehakas kolmekümnendates aastates austraallane ja nõjatus otse meie vastas uksepiidale. „Tead, Charlie,” hõikas Alison üle toa. „Ta lihtsalt lubas mul oma vannituba kasutada. See ei tähenda midagi.”

      Charlie noogutas aeglaselt, siis ajas jämeda sõrme manitsevalt püsti, tõukas end uksepiidast eemale ja läks kõikuval sammul minema.

      „Kui armas inimene.”

      Alison pööras peopesa ülespidi ja silmitses seda uurivalt. „Kas sina oled kaks ja pool aastat Jaapani sõjavangis istunud?”

      „Ei ole. Kust sa selle peale tuled?”

      „Aga Charlie istus.”

      „Vaene Charlie.”

      Vaikisime mõlemad.

      „Austraallased on õudselt tüütud. Aga inglased on jälle ennast täis.”

      „Kui sa...”

      „Mina nöögin teda, sest ta on minusse armunud, ja see meeldib talle. Aga keegi teine ei tohi teda narrida. Minu kuuldes igatahes mitte.”

      Taas tekkis vaikus.

      „Anna andeks, aga...”

      „Pole midagi.”

      „...aga kuidas siis homsega jääb?”

      „Jääb ära. Räägi nüüd endast.”

      Kuigi olin solvunud, et ta mulle äraütlemise kunstis nii valusa õppetunni andis, meelitas ta minust vähehaaval üht-teist välja. Ta oskas mind rääkima panna, esitades otsekoheseid küsimusi ja leppimata põiklevate vastustega. Alustasin sellest, et olen kindrali poeg, rääkisin oma üksindusest, ja sedakorda mitte edevusest, vaid lihtsalt soovist asja seletada. Alisonist sain teada kaks olulist punkti: näilise otsekohesuse taha varjus tegelikult vilunud meelitaja, kes teadis, kuidas mehi kohelda, osav seksuaaldiplomaat; ja tema veetluse allikaks polnud mitte ainult tema siirus, vaid ka ta kaunis keha, huvitav nägu ja oma väärtuste täpne tundmine. Tal oli väga ebainglaslik võime üllatada ootamatute tõdedega, temas oli tõsidust, vilgast huvi paljude asjade vastu. Ma jäin vait. Teadsin, et ta jälgib mind teraselt. Ootasin veidi ja tõstsin pilgu. Ta näol oli häbelik mõtlik ilme; ta oli korrapealt hoopis teine.

      „Alison, sa meeldid mulle.”

      „Sina vist meeldid mulle ka. Sul on päris ilus suu. Kergatsi kohta päris ilus.”

      „Ma pole kunagi kohanud ühtki Austraalia tüdrukut.”

      „Vaene väike Tommy.”

      Peale ühe ähmase lambi olid kõik tuled juba ammu kustutatud ja kõigil sobivatel mööbliesemetel ja vabal põrandapinnal vähkres saatusele alistunud paare. Paarideks jagunenud seltskond hakkas ära vajuma. Maggie oli kuhugi kadunud ja Charlie puhkas magamistoa põrandal sügavas unes. Tantsisime. Alustasime üsna lähedalt ja saime veelgi lähedasemaks. Suudlesin ta juukseid ja siis kaela, ta pigistas mu kätt ja surus end veel natuke lähemale.

      „Kas lähme üles?”

      „Mine sina ees. Ma tulen kohe järele.”Ta lipsas minema ja mina läksin üles oma korterisse. Möödus kümme minutit, ja siis seisis ta minu uksel, pisut ootusärev naeratus näol. Ta seisis seal oma valges kleidis, süüturikutu, labane-peen, asjatundlik algaja.

      Ta astus sisse, ma sulgesin ukse, ja me hakkasime kohe suudlema. Suudlesime minuti, kaks minutit, toetusime pimeduses vastu ust. Trepikojast kostis samme, seejärel kaks kõva koputust. Alison pani mulle käe suule. Veel koputati kaks korda, ja veel. Ootasime põksuval südamel.