Maag. John Fowles

oli ta juba ärkvel, vaatas mind tekiserva alt. See oli pikk ilmetu pilk, mis minu naeratusele ei vastanud ja kustus äkki, kui ta teki üle pea tõmbas ja mulle selja pööras. Istusin voodiservale ja püüdsin võrdlemisi asjaarmastajalikult välja uurida, mis viga on, aga tema ei reageerinud, lina kõvasti ümber pea tõmmatud; nägin, et minu patsutustest ja mõminatest pole kasu, ja hakkasin kohvi jooma. Veidi aja pärast tõusis Alison istuli ja küsis sigaretti. Seejärel palus särki laenata. Silma ta mulle vaadata ei tahtnud. Ta tõmbas särgi selga, käis vannitoas ja puges siis uuesti voodisse, tõrjudes minu lähenemiskatsed hoogsa pearaputusega tagasi. Istusin voodijalutsisse ja vaatasin, kuidas ta kohvi joob.

      „Mis viga?”

      „Kas tead, kui mitme mehega ma viimase kahe kuu jooksul olen maganud?”

      „Viiekümnega?”

      See ei pannud teda naeratama.

      „Kui oleksin maganud viiekümnega, siis oleksin lihtsalt aus professionaal.”

      „Võta veel kohvi.”

      „Pool tundi pärast seda, kui ma sind eile õhtul esimest korda nägin, ütlesin endale, et kui ma olen tõeliselt paheline, siis lähen sinuga voodisse.”

      „Tänan väga.”

      „Sellest, kuidas sa rääkisid, võis kohe järeldada, mis mees sa oled.”

      „Ja mida sa siis järeldasid?”

      „Sa oled affaire de peau^[1.] tüüpi.”

      „Naeruväärt.”

      Vaikus.

      „Ma olin parajalt vintis,” ütles ta siis. „Hirmus väsinud.”Ta silmitses mind uurivalt, raputas pead ja sulges silmad. „Anna andeks. Sa oled armas. Sa oled voodis lihtsalt võrratu. Aga mis nüüd edasi saab?”

      „Mulle on see natuke harjumatu.”

      „Mulle mitte.”

      „See ei ole ju mingi kuritegu. Sa püüad lihtsalt endale tõestada, et tegelikult sa ei saa selle vennikesega abielluda.”

      „Ma olen kahekümne kolme aastane. Ja sina?”

      „Kakskümmend viis.”

      „Kas sa pole enda juures viimasel ajal hakanud avastama asju, millest sa tead, et need ongi sinu juures põhilised? Millest sa enam iial ei vabane? Minul on just niisugune tunne. Ma olen üks tobe austraalia lits, ja selleks ma jäängi.”

      „No kuule.”

      „Tahad, ma ütlen sulle, mis Pete praegu parajasti teeb? Ta kirjutab ja räägib mulle alati kõik ära. „Reedel käisin ühega linna peal ja pärast tegime tsika-tsika.””

      „Mis see peab tähendama?”

      „See tähendab, et „ja sina võid ka magada, kellega iganes meeldib”.”Ta vaatas aknast välja. „Terve selle kevade elasime koos. Me saame hästi läbi. Nagu õde ja vend, kui me parajasti voodis ei ole.”Ta vaatas mind vidukil silmil läbi sigaretisuitsu. „Sa ei tea, mis tunne see on, kui ärkad mehe kõrval, keda sa eelmisel hommikul sel ajal veel üldse ei tundnud. Sellega sa nagu kaotad midagi. Midagi enamat kui see, mis kõigil tüdrukutel kaotsi läheb.”

      „Võib-olla hoopis võidad midagi.”

      „Jumaluke, mis siin võita on? Kas sina tead?”

      „Elamus, nauding.”

      „Kas ma ütlesin sulle, et mulle hirmsasti meeldib sinu suu?”

      „Mitu korda.”

      Ta kustutas sigareti ja sirutas selga. „Kas tead, miks ma oleks praegu nutta tahtnud? Sellepärast, et ma kavatsen temaga abielluda. Abiellun temaga niipea, kui ta tagasi tuleb. Midagi rohkemat ma ei ole ära teeninud.” Ta nõjatus vastu seina, väike naiselik keha liiga suure särgi all, õnnetu nägu peas; ta silmitses vooditekki, me vaikisime.

      „See läheb mööda. Sa oled praegu õnnetu.”

      „Ma olen õnnetu, kui peatun hetkeks ja hakkan elu üle järele mõtlema. Kui ärkan ja näen, missugune ma olen.”

      „Tuhanded tüdrukud teevad sedasama.”

      „Mina ei ole tuhanded tüdrukud. Mina olen mina.”Ta heitis särgi üle pea ja puges uuesti teki alla. „Ütle, mis su nimi on. Perekonnanimi?”

      „Urfe. U-R-F-E.”

      „Minu nimi on Kelly. Kas sinu paps oli tõesti brigaadikindral?”

      „Jah. Kõigest.”

      Ta tõstis koketeerivalt käe kõrva äärde, siis sirutas mulle vastu pruuni käsivarre. Heitsin tema kõrvale.

      „Ütle, kas ma olen hoor?”

      Võib-olla sel hetkel, kui ma teda nii lähedalt vaatasin, oli mul veel vaba valik. Oleksin võinud öelda, mida ma mõtlesin: Jah, sa oled hoor, ja mis veel hullem, sa hoopled oma hooramisega, ja ma kahetsen, et ma sinu tulevase meheõe nõuannet kuulda ei võtnud. Kui ma oleksin sel hetkel temast pisut kaugemal olnud, toa teises servas, kuskil niisuguses kohas, kus ma oleksin võinud ta pilku vältida, siis võib-olla oleksin suutnud olla jõhkralt resoluutne, aga need hallid, küsivad, alati siirad silmad, mis palusid, et ma ei valetaks, sundisid mind valetama.

      „Sa meeldid mulle. Meeldid tõesti, meeldid väga.”

      „Tule teki alla ja hoia mind. Mitte midagi muud. Lihtsalt hoia mind.” Pugesin voodisse ja kallistasin teda. Ja esimest korda elus andus üks naine mulle pisaraid valades.

      Tol esimesel laupäeval sai ta veel mitu korda nutta. Kella viie paiku läks ta alla Maggie juurde, ja tagasi tulles olid tal silmad punased. Maggie oli ta välja visanud. Pool tundi hiljem tuli Ann, alumise korruse korteri kolmas kaasüüriline, sedasorti õnnetu naisterahvas, kelle nägu on ninast lõuatipuni absoluutselt lame. Maggie olevat välja läinud ja käskinud Alisonil kõik oma asjad minema koristada. Läksime alla ja tõime Alisoni kraami üles. Mul avanes võimalus Anniga vestelda. See vaikne, natuke pepsivõitu olevus suhtus Alisonisse mõistvamalt, kui oleksin osanud oodata; Maggie nähtavasti eitas agressiivselt kõiki oma venna puudusi.

      Alison ei julgenud päeva ajal korterist jalga välja tõsta, peljates Maggie’t, kes tema meelest mingil seletamatul põhjusel troonis keset inglise dekadentsi soostunud kõdu nagu austraalia vooruse vihatud, aga sellegipoolest aukartust äratav monument. Mina käisin väljas toitu toomas, me vestlesime ja magasime ja armatsesime ja tantsisime ja tegime lõunat ükskõik mis kellaajal sous les toits^[2.], normaalsest argipäevasest ajast niisama kaugel nagu hallist Londoni maailmast akende taga.

      Alison jäi alati naiselikuks; erinevalt nii paljudest inglise neidudest ei reetnud ta iial oma sugu. Ta ei olnud ilus, väga sageli polnud ta isegi mitte nägus. Aga tal oli moodsalt kleenuke poisilik keha, tal oli tänapäevane moetunnetus, iseteadlikult rühikas kõnnak ja tema summa oli märkimisväärselt suurem kui koostisosad eraldi võetuna. Vahel istusin autos ja vaatasin, kuidas ta mööda tänavat lähenes, seisatas, tuli üle sõidutee: ta oli imeliselt veetlev. Aga teinekord, kui ta oli päris lähedal minu kõrval, tundus ta kuidagi pinnapealne nagu ärahellitatud laps. Nii lähedane, kui ma talle olingi, jäin temaga ühtelugu kimpu. Viivuks tundus ta inetu, ent järgmisel hetkel tegi üksainus liigutus, muutuv ilme, kerge peapööre täiesti mõeldamatuks rääkida inetusest.

      Valmistudes välja minema, kasutas ta rohkesti lauvärvi, mis sobis kokku pahelise mossis suuga ja andis talle iseloomuliku haigetsaanu ilme; väga rafineeritud viisil äratas see soovi talle veelgi haiget teha. Päeval restoranis või pubis panid mehed teda alati tähele, ja ta ise teadis seda. Tihti jälgisin, kuidas nad talle möödudes silma heitsid. Ta oli seda haruldast tüüpi naine, keda harva kohtab isegi kaunitaride hulgas, naine, keda ümbritseb kaasasündinud seksuaalne aura: selliste naiste jaoks on suhted meestega alati kõige tähtsamad, alati on peaasi, kuidas mehed nende seltskonnas käituvad. Ja isegi kõige taltsamad mehed tajuvad seda.