Veripunase taeva all. Mark Sullivan

põleb ja teie musitseerite?“ käratas Pino Porziale, kes astus ehmunult sammu tagasi. „Inimesed surevad ja teie musitseerite?“

      Ema selja taha kogunes esikusse veel inimesi, teiste seas Pino tädi, onu ja isa.

      Michele ütles: „Pino, muusika aitab meil sellised ajad üle elada.“

      Pino nägi rahvarohkes korteris teisi noogutamas. Üks neist oli too viiulimängija, kelle Mimmo oleks pisut varem peaaegu pikali tõuganud.

      „Pino, sa oled vigastatud,“ ütles Porzia. „Sa jooksed verd.“

      „Teistega on veel halvemad lood,“ ütles Pino, silmad pisarais. „Anna andeks, ema. See oli … kohutav.“

      Porzia leebus, sirutas käed välja ning embas oma räpaseid ja verd jooksvaid poisse.

      „Kõik on hästi,“ ütles ta neid kordamööda suudeldes. „Ma ei taha teada, kus te olite ja kuidas te sinna saite. Ma olen rõõmus, et te koju jõudsite.“

      Ta käsis poistel ülakorrusele minna ja end puhtaks pesta, enne kui peol külaliste seas viibinud arst Pino haavad üle vaatab. Sellal, kui ema poistega rääkis, nägi Pino ema juures midagi, mida ta kunagi varem polnud näinud. See oli hirm – hirm, et kui pommitajad uuesti tulevad, poistel enam niimoodi ei vea.

      Hirm oli endistviisi tema näol, kui arst Pino põsehaava kinni õmbles. Kui ta oli lõpetanud, heitis Porzia oma vanemale pojale hukkamõistva pilgu. „Me räägime sellest homme,“ ütles ta.

      Pino lõi silmad maha ja noogutas. „Jah, mamma.“

      „Võta midagi süüa. Kui su kõht muidugi korrast ära pole.“

      Pino vaatas üles ja nägi, et ema vaatab teda kavalalt. Ta oleks pidanud edasi teesklema, et tunneb end halvasti, ütlema, et läheb söömata voodisse. Kõht oli aga väga tühi.

      „Mul on juba parem olla,“ ütles ta.

      „Ma arvan, et sul on juba halvem olla,“ ütles Porzia ning lahkus toast.

– * –

      Pino järgnes talle tusaselt läbi esiku söögituppa. Mimmo oli juba enda taldriku täis ladunud ning jutustas oma vanemate sõpradele hingestatud versiooni nende seiklusest.

      „Täitsa uskumatu õhtu, Pino,“ ütles keegi tema selja taga.

      Pino pööras end ringi ja nägi kena välimusega ja laitmatult riides kahekümnendates eluaastates meest. Tema käe alt hoidis kinni rabavalt kaunis naine. Pino näole valgus lai naeratus.

      „Tullio!“ ütles ta. „Ma kuulsin, et sa oled tagasi!“

      Tullio sõnas: „Pino, see on minu sõbranna Cristina.“

      Pino noogutas talle viisakalt. Cristina näis tülpinud ning palus end vabandada.

      „Millal sa temaga tuttavaks said?“ küsis Pino.

      „Eile,“ vastas Tullio. „Rongis. Ta tahab modelliks hakata.“

      Pino vangutas pead. Tullio Galimbertiga need asjad nii käisidki. Tullio, edukas kleidimüüja, oli kütkestavate naiste koha pealt võlur.

      „Kuidas sa seda teed?“ küsis Pino. „Sul on nii palju ilusaid tüdrukuid.“

      „Sa ei tea või?“ küsis Tullio juustu lõigates.

      Pino tahtis midagi praalivat öelda, kuid talle meenus, et Anna oli talle korvi andnud. Ta oli tema kutse vastu võtnud vaid selleks, et temast lahti saada. „Nähtavasti mitte. Ei tea jah.“

      „Sinu välja õpetamiseks võib kuluda aastaid,“ ütles Tullio naeratust maha surudes.

      „Mine nüüd, Tullio,“ ütles Pino. „Ilmselt on mingi trikk, mida ma …“

      „Mingit trikki ei ole,“ ütles Tullio tõsinedes. „Mis on kõige olulisem? Kuulata.“

      „Kuulata?“

      „Tütarlast,“ ütles Tullio ärritunult. „Enamik mehi ei kuula. Nad hakkavad lihtsalt iseendast jahvatama. Naisi tuleb mõista. Sestap kuula, mida nad ütlevad, tee neile komplimente selle kohta, kuidas nad välja näevad või laulavad või mida tahes. Sedasi – kuulates ja komplimente tehes – oled sa juba kaheksakümnest protsendist ülejäänud maailma meestest ees.“

      „Aga kui nad väga palju ei räägi?“

      „Siis ole vaimukas. Või meelitav. Või mõlemat.“

      Pino arvas, et Annaga oli ta olnud nii vaimukas kui ka meelitav, kuid võib-olla mitte piisavalt. Siis tuli talle midagi muud pähe. „Aga kus standartenführer Rauf siis täna käis?“

      Tullio sõbralik olek kadus kui peoga pühitud. Ta haaras Pinol kõvasti õlavarrest ja sisistas: „Sellistes kohtades me säärastest inimestest nagu Rauf ei räägi. Selge?“

      Pino oli sõbra reaktsioonist rabatud ja löödud, kuid enne, kui ta jõudis vastata, ilmus Tullio kaaslane taas välja. Ta libises Tullio kõrvale ja sosistas talle midagi kõrva.

      Tullio naeris, lasi Pinost lahti ja ütles: „Muidugi, kullake. Võime küll.“

      Tullio pööras pilgu taas Pinole. „Vaimukuse ja kuulamisega ootaksin ma sinu asemel seni, kuni mu nägu ei näe enam välja nagu lõhki läinud vorst.“

      Pino kallutas pead, naeratas ebakindlalt ning surus siis hambad kokku, kuna õmblused põses andsid tunda. Ta vaatas Tulliot tolle kaaslasega lahkumas ja mõtles taas, kui väga ta tahaks tema moodi olla. Tema juures oli kõik täiuslik, elegantne. Ta oli hea inimene. Käis hästi riides. Veelgi parem sõber. Naeris siiralt. Ning ometi oli Tullio piisavalt mõistatuslik, et jälitada Gestapo standartenführer’it.

      Närida oli valus, kuid Pino oli nii näljane, et ladus taldrikule veel teisegi portsu. Seda tehes kuulis ta oma vanemate kolme muusikust sõpra, kaht meest ja toda viiuldajat omavahel rääkimas.

      „Milanos on iga päevaga aina enam natse,“ ütles tüüakam mees, kes mängis La Scalas metsasarve.

      „Veel hullem,“ ütles löökriistamängija. „Relva-SS.“

      Viiuldaja sõnas: „Mu mees ütles, et räägitakse pogrommide korraldamisest. Rabi Zolli soovitab meie Rooma sõpradel põgeneda. Me mõtleme sõita Portugali.“

      „Millal?“ küsis löökriistamängija.

      „Mida varem, seda parem.“

      „Pino, aeg on magama minna,“ ütles noormehe ema järsult.

      Pino võttis taldriku üles oma tuppa kaasa. Voodiserval istudes ja süües mõtles ta äsja kuuldu üle järele. Ta teadis, et need kolm muusikut on juudid, ning teadis sedagi, et Hitler ja natsid vihkavad juute, ehkki ta päriselt ei saanud aru, miks. Tema vanematel oli palju juutidest sõpru, peamiselt muusikuid ja moemaailma inimesi. Pino leidis, et juudid on targad, lustakad ja lahked. Aga misasi on pogromm? Ning miks peaks rabi soovitama kõigil Rooma juutidel põgeneda?

      Ta sõi ära, vaatas uuesti oma sidet ning puges voodisse. Et tuled olid kustunud, tõmbas ta kardinad eest ja vaatas välja pimedusse. Siin, San Babilas, ei põlenud miski, polnud midagi, millest oleks võinud aimata hävingut, mida ta oli oma silmaga näinud. Ta püüdis mitte mõelda Annale, kuid kui ta pea padjale pani ja silmad sulges, tiirlesid tal peas katkendid nende kohtumisest vaheldumisi kaadritega põsk põse vastu tardunud Fred Astaire’ist ja Rita Hayworthist. Ning kino tagaseina plahvatamine. Ja ilma käeta surnud tüdruk.

      Ta ei saanud magada. Ta ei suutnud mitte midagi unustada. Viimaks pani ta raadio mängima, kruttis nuppu ja leidis jaama, kus mängis viiulipala, mis oli talle tuttav, kuna ta isa püüdis alatasa seda mängida: Niccolò Paganini kapriis A-moll nr 24.

      Pino lebas pimedas, kuulas palavikulise tempoga viiulimängu ja tajus pala järske meeleolumuutusi iseenda omadena. Kui pala lõppes, oli ta kurnatud ja pea oli mõtteist tühi. Lõpuks ometi jäi poiss magama.

– * –

      Järgmisel pärastlõunal umbes kella ühe paiku läks Pino Carlettot otsima. Trammiga sõites nägi ta,