Veripunase taeva all. Mark Sullivan

elad unistustes,“ ütles Pino parim sõber Carletto Beltramini.

      „Ei ela,“ kirtsutas Pino nina.

      „Muidugi elad,“ ütles Pino kaks aastat noorem vend Mimmo. „Sa armud igasse kenasse neidu, keda sa näed.“

      „Aga ükski neist ei armu Pinosse,“ ütles Carletto. Ta oli kuunäoga, Pinost palju lühem ja kõhna kehaehitusega.

      Mimmo, kes oli veelgi lühem, ütles: „Nii on.“

      Pino lõi sellele kõigele käega. „Näha on, et te pole mingid romantikud.“

      „Mida nad teevad seal?“ küsis Carletto, osutades Duomo ees töötavatele meestebrigaadidele.

      Mõned paigaldasid puittahvleid avaustesse, kus harilikult asusid katedraali vitraažaknad. Teised jälle tassisid liivakotte veoautodelt aina kasvavasse kuhilasse katedraali jalamil. Veel mõned paigaldasid katedraali kahepoolse peaukse lähedal seisva preestrisalga valvsa pilgu all prožektoreid.

      „Ma lähen uurin järele,“ ütles Pino.

      „Mina jõuan enne,“ ütles ta noorem vend ja hakkas tööliste suunas minema.

      „Mimmo jaoks on kõik alati võistlus,“ ütles Carletto. „Tal on vaja õppida maha rahunema.“

      Pino naeris ning ja ütles üle õla: „Kui sa tead, kuidas ta seda teha võiks, siis ütle mu emale ka.“

      Pino läks ringiga töölistest mööda ja otse preestrite juurde ning koputas ühele neist õlale. „Vabandust, püha isa.“

      Oma kolmandat aastakümmet käiv kirikumees oli Pinoga ühepikkune, kuid temast tüüakam. Ta pöördus, vaatas noorukit pealaest jalatallani – tema uusi kingi, halle linaseid pükse, tärgeldatud valget särki ning emalt sünnipäevaks saadud rohelist fulaarlipsu – ning puuris siis pilgu otse Pino silmadesse, nagu suudaks ta vaadata lausa ta pähe ja näha seal tema teismelise patuseid mõtteid.

      Ta ütles: „Ma olen seminaris. Ei ole ametisse pühitsetud. Ei kanna kraed.“

      „Oi, vabandust,“ ütles Pino piinlikkust tundes. „Me tahtsime lihtsalt teada, miks te tulesid üles panete.“

      Enne kui noor seminarist jõudis vastata, ilmus tema vasakule küünarnukile kellegi pahklik käsi. Ta astus kõrvale ning nähtavale ilmus lühikest kasvu ja kõhn viiekümnendates eluaastates preester, kel oli üll valge rüü ja peas punane pigimüts. Pino tundis ta otsekohe ära ning tal läks kõhust õõnsaks. Ta langes Milano kardinali ette ühele põlvele.

      „Lord kardinal,“ ütles Pino pead kummardades.

      Seminarist ütles rangelt: „Tema poole pöördudes tuleb öelda „Teie Eminents“.“

      Pino vaatas nõutult üles. „Minu briti lapsehoidja õpetas mulle, et kui ma kardinali kohtan, tuleb talle öelda „lord kardinal“.“

      Tõsise noormehe nägu sõna otseses mõttes kivines, kuid kardinal Ildefonso Schuster naeris vaikselt ja ütles: „Tal on vist õigus, Barbareschi. Inglismaal oleksin ma „lord kardinal“.“

      Kardinal Schuster oli Milanos ühtaegu kuulus ja mõjuvõimas. Põhja-Itaalia katoliiklaste juhi ja inimesena, keda paavst Pius XII kuulas, oli kardinal sageli ajalehtedes. Pinole jättis iseäranis kustumatu mulje Schusteri näoilme. Tema naeratav nägu kõneles headusest, kuid tema silmist helkis hukatuse oht.

      Ilmselgelt rahulolematu seminarist ütles: „Teie Eminents, me oleme Milanos, mitte Londonis.“

      „Pole oluline,“ ütles Schuster. Ta pani käe Pino õlale ja käskis tal tõusta. „Noormees, mis su nimi on?“

      „Pino Lella.“

      „Pino?“

      „Mu ema kutsus mind Giuseppinoks,“ ütles Pino, tõustes raskustega jalule. „Pino jäi külge.“

      Kardinal Schuster vaatas „väiksele Joosepile“ otsa ja naeris. „Pino Lella. Selle nime peab küll meelde jätma.“

      Pino oli hämmastunud, et keegi kardinali-sugune midagi sellist ütles.

      Sellele järgnenud vaikuses prahvatas Pino: „Me oleme teiega varem kohtunud, lord kardinal.“

      Schuster oli üllatunud. „Kuskohas?“

      „Casa Alpinas, isa Re laagris Madesimo kohal. Aastaid tagasi.“

      Kardinal Schuster naeratas. „Mul on see meeles. Ma ütlesin tookord isa Re’le, et ta on ainuke preester Itaalias, kelle katedraal on suurem kui Duomo ja Püha Peetruse basiilika. Noor Barbareschi läheb meil tuleval nädalal isa Re juurde tööle.“

      „Ta meeldib teile ja Casa Alpina meeldib ka,“ ütles Pino. „Seal on väga hea ronimas käia.“

      Barbareschi isegi naeratas.

      Pino kummardas ebakindlalt ja hakkas eemalduma, mis paistis kardinal Schusterit veelgi enam lõbustavat. Ta ütles: „Ma arvasin, et sind huvitavad need tuled?“

      Pino peatus. „Jah?“

      „See on minu mõte,“ ütles Schuster. „Täna algab pimendamine. Nüüdsest on valgustatud üksnes Duomo. Ma palvetan, et pommitajate piloodid näevad seda ning on selle ilust sedavõrd rabatud, et otsustavad seda säästa. Selle imelise kiriku ehitamine võttis peaaegu viissada aastat. Oleks traagiline, kui see häviks üheainsa ööga.“

      Pino lasi silmadega üle võimsa katedraali detailiküllase fassaadi. Candoglia kahvaturoosast marmorist ehitatud kümnete tornikiivrite, rõdude ja fnaalidega Duomo paistis samavõrra külmunud, suurejooneline ja illusoorne kui talvised Alpid. Ta jumaldas suusatamist ja mägironimist peaaegu sama palju kui muusikat ja neidusid ning selle kiriku nägemine viis ta mõtted alati mägismaale.

      Kuid nüüd oli kardinal seda meelt, et katedraali ja Milanot ähvardab hädaoht. Õhurünnaku võimalus tundus Pinole esimest korda tõelisena.

      Ta ütles: „Nii et meid tullakse pommitama?“

      „Ma palun Jumalat, et seda ei juhtuks,“ ütles kardinal Schuster, „kuid mõistlik inimene on alati valmis ka kõige hullemaks. Head aega, Pino, ning hoidku sind edaspidi sinu usk Jumalasse.“

– * –

      Milano kardinal lahkus ning Pino naasis lummatuna Carletto ja Mimmo juurde, kes mõlemad nägid välja niisama rabatud.

      „See oli kardinal Schuster,“ ütles Carletto.

      „Ma tean,“ ütles Pino.

      „Sa rääkisid temaga päris kaua.“

      „Rääkisin või?“

      „Jah,“ ütles Pino väikevend. „Mida ta sulle ütles?“

      „Et ta jätab mu nime meelde ning et need tuled on selleks, et pommitajad katedraali maatasa ei teeks.“

      „No näed,“ ütles Mimmo Carlettole. „Mis ma sulle ütlesin?“

      Carletto piidles Pinot kahtlustavalt. „Miks peaks kardinal Schuster sinu nime meelde jätma?“

      Pino kehitas õlgu. „Võib-olla talle meeldis selle kõla. Pino Lella.“

      Mimmo mühatas. „Nii ongi, sa eladki fantaasiamaailmas.“

      Piazza Duomolt lahkudes kuulsid nad kõuemürinat, ületasid tänava ning astusid suure kaare alt Galleriale, maailma esimesele katusega kaetud kaubandustänavale, mis kujutas endast kaht teineteisega ristuvat laia jalgteed, mida palistasid kauplused ning harilikult kattis rauast ja klaasist kuppel. Selleks ajaks, kui poisid tol päeval sinna jõudsid, olid klaastahvlid eemaldatud ning alles jäänud vaid pealisehitis, mis heitis turuplatsile ristkülikukujuliste varjude võrgu.

      Kõuemürina lähenedes nägi Pino, kuidas Galleria tänavail paljude inimeste näod murelikuks tõmbusid, kuid tema nende muret ei jaganud. Äike on äike, see pole pommiplahvatus.

      „Lilled?“ hüüdis keegi naine värskelt lõigatud rooside käru juurest. „Ostad oma kallimale?“

      Pino