Veripunase taeva all. Mark Sullivan

Ema on haige ning isa kiusab teda madude ja ämblikkudega. See on julm. Ta justkui ei armastaks teda.“

      „Ta armastab su mammat.“

      „Ta ei näita seda välja. Ta justkui kardaks seda välja näidata.“

      Nad hakkasid tagasi astuma. Kivimüüri juures kuulsid nad viiulihelisid.

– * –

      Pino vaatas künkast üles ning nägi oma isa viiulit timmimas ja härra Beltraminit sealsamas seismas, noodilehed käes. Päikeseloojangu kuldne valgus peegeldus nii meestelt kui ka inimestelt nende ümber.

      „Oi ei,“ oigas Carletto. „Jumalaema nimel.“

      Pino oli niisama jahmunud. Mõnikord mängis Michele Lella imeliselt, kuid sagedamini kippus Pino isa rütm loksuma või mängis ta tormakalt mõnd osa, mis nõudis nõtket puudutust. Ning vaese härra Beltramini hääl läks tavaliselt ära või laulis ta mööda. Mõlemat meest kuulata oli kurnav, kuna iialgi polnud võimalik end lõdvaks lasta. Oli teada, et kohe tuleb mõni vale noot ning vahel läks see nii mööda, et hakkas lausa piinlik.

      Künka otsas sättis Pino isa oma viiuli asendit. See oli kaunis Kesk-Itaalia viiul 18. sajandist, mille Porzia oli talle kümne aasta eest jõuludeks kinkinud. See pill oli Michele kõige kallim aare ning ta hoidis seda hellalt, kui selle endale põse ja lõua alla sättis ning poogna tõstis.

      Härra Beltramini ajas end sirgu, käed külgedel rippumas.

      „Kohe läheb kõik käkaskaela kraavi,“ ütles Carletto.

      „Ma tean,“ ütles Pino.

      Pino isa alustas „Nessun dormat“ (ehk „Keegi ei saa und“), vägevat aariat tenorile Giaccomo Puccini ooperi „Turandot“ kolmandast vaatusest. Et see oli üks tema isa lemmikpalu, oli Pino kuulanud selle salvestist, mida esitas terve La Scala orkester Toscanini juhatusel ning võimas tenor Miguel Fleta, kes laulis seda aariat ooperi esiettekande õhtul 1920. aastail.

      Fleta mängis anonüümselt Hiinas rändavat jõukat prints Calaf, kes armub kaunisse, kuid jäisesse ja kõrki printsess Turandoti. Kuningas on andnud teada, et see, kes soovib printsessiga abielluda, peab kõigepealt lahendama kolm mõistatust. Kui kosilane kas või ühega mööda paneb, sureb ta hirmsat surma.

      Teise vaatuse lõpuks on Calaf vastanud õigesti kõigile mõistatustele, kuid printsess keeldub sellegipoolest temaga abiellumast. Calaf ütleb, et kui printsess suudab ta tõelise nime enne koidikut välja mõelda, mees lahkub, kuid kui ei suuda, peab ta temaga vabatahtlikult abielluma.

      Printsess tõstab panuseid ja ütleb Calafle, et kui ta tema nime enne koidikut teada saab, raiutakse mehel pea maha. Calaf on sellega päri ning printsess kuulutab: „Nessun dorma, keegi ei saa und, kuni kosilase nimi on teada.“

      Ooperis kõlab Calaf aaria siis, kui koidik hakkab saabuma ja printsessil pole edu olnud. „Nessun dorma“ on majesteetlik pala, mis muudkui paisub, nõudes lauljalt ainsa võimsamat esitust, nautides armastust printsessi vastu ning olles iga hetkega, mis koitu lähemale toob, aina kindlam oma võidus.

      Pino oli arvanud, et selle aaria emotsionaalse triumfni jõudmiseks läheb tarvis tervet orkestrit ja kuulsat tenorit nagu Fleta. Tema isa ja härra Beltramini võbisevaks meloodiaks ja värssideks taandatud versioon aga oli võimsam, kui ta oleks kunagi osanud ette kujutada.

      Kui Michele tol õhtul mängis, kõlas tema viiul tummiselt ja mesiselt. Härra Beltramini laulis paremini kui kunagi varem. Tõusvad noodid ja fraasid kõlasid Pino kõrvadele nii, nagu laulaksid seal kaks inglit, keda üldse ei oskakski ingliks pidada, üks neist kõrge häälega tema isa sõrmede kaudu ning üks madala häälega härra Beltramini kõri kaudu, mõlemad pigem taevalikust inspiratsioonist kui oskustest kantud.

      „Kuidas nad seda teevad?“ küsis Carletto imetlevalt.

      Pinol polnud aimugi, kust ta isa virtuooslik esitus pärit oli, kuid märkas siis, et härra Beltramini ei laula mitte rahvale, vaid kellelegi rahva seas, ning ta sai aru, kust tuleb puuviljakaupmehe imekaunis ja armastav hääletoon.

      „Vaata oma papat,“ ütles Pino.

      Carletto ajas end kikivarvukile ja nägi, et ta isa ei laula aariat mitte rahvale, vaid oma surevale naisele, otsekui maailmas poleks kedagi muud peale nende.

      Kui mehed lõpetasid, tõusis rahvas künkanõlval püsti ning plaksutas ja vilistas. Pinogi silmis olid pisarad, kuna ta oli esimest korda näinud oma isa kui kangelast. Carletto silmis olid pisarad teistel, tõsisematel põhjustel.

      „Te olite fantastilised,“ ütles Pino Michelele pärastpoole, kui oli pimedaks läinud. „Ja „Nessun dorma“ oli ideaalne valik.“

      „Nii kaunis paigas oli see ainuke, mille peale me oskasime tulla,“ ütles isa, paistes ka ise tehtu üle lummatud olevat. „Ja siis me läksime hoogu, mängisime, just nagu La Scala muusikud ütlevad, con smania, kirglikult.“

      „Ma kuulsin, papa. Me kõik kuulsime.“

      Michele noogutas ja ohkas õnnelikult. „Püüa nüüd magama jääda.“

      Pino oli oma puusadele ja kandadele jalaga lohu uuristanud, võtnud seljast särgi ja teinud sellest padja ning mässinud end kodunt kaasa võetud linasse. Nüüd heitis ta mugavalt pikali ning juba unisena tundis ninas heina magusat lõhna.

      Pannud silmad kinni, mõtles ta oma isa etteastele, proua Beltramini mõistatuslikule haigusele ning sellele, kuidas tolle nalja viskav abikaasa oli laulnud. Ta vajus unne, jõudes veel mõelda, et äkki oli ta näinud imet.

      Mitu tundi hiljem ajas Pino oma unenägudes Annat mööda tänavat taga ning kuulis siis taamal kõuekõminat. Ta jäi seisma, Anna jooksis edasi ning kadus rahvasumma. Pinot see ei häirinud, kuid ta mõtles endamisi, millal vihma sadama hakkab ning kuidas see keelele langedes maitseks.

      Carletto raputas ta üles. Kuu oli kõrgel taevas ja heitis künkanõlvale metaljassinist valgust ning kõik olid jalul ja vaatasid läände. Liitlaste pommitajad ründasid Milanot lainetena, kuid nii kaugelt ei olnud näha ei lennukeid ega linna, üksnes lahvatusi ja välgatusi silmapiiril ning kauget sõjakõminat.

– * –

      Kui rong järgmisel päeval pisut pärast koidikut Milanosse tagasi veeres, hargnesid, põimusid ja kähardusid linna kohal mustad suitsukeerised. Rongist väljunud ja tänavale läinud, märkas Pino, kuidas need, kes olid rünnaku üle elanud, erinesid välimuselt neist, kes olid linnast pagenud. Plahvatuste terror oli surunud ellujäänute õlad längu, muutnud tühjaks nende pilgu ning hävitanud nende meelekindluse. Mehed, naised ja lapsed liikusid jalgu järel vedades kartlikult ringi, otsekui võiks maapind igal hetkel rebeneda ning nähtavale tulla mingi kujuteldamatu ja leegitsev kuristik. Peaaegu kõikjal oli suitsune hämu. Peaaegu kõike kattis tahm, muist helevalge ja muist tumehall. Tükkideks rebitud ja kõveraks väändunud autod. Purustatud ja lömastatud hooned. Pommiplahvatustest paljaks kistud puud.

      Pino ja tema isa jätkasid mitme nädala vältel sedasama mustrit – töötasid päeval, lahkusid hilisel pärastlõunal rongiga linnast ning naasid koidikul, et leida eest Milano uusimad pärani kistud haavad.

      3. septembril 1943. aastal tingimusteta vaherahu allkirjastanud Itaalia valitsus tegi 8. septembril avalikult teatavaks riigi ametliku alistumise liitlastele. Järgmisel päeval maabusid Briti ja Ameerika Ühendriikide väed Itaalia saapa jalaselja kohal Salernos. Sakslased osutasid vastupanu, mis ulatus nõrgast kuni raevukani. Kindralleitnant Mark Clarki Ameerika Ühendriikide 5. armee maabumist nähes heiskas enamik fašistlike vägede sõdureid lihtsalt valge lipu. Kui jutud ameeriklaste sissetungist Milanosse jõudsid, hakkasid Pino ning tema isa, tädi ja onu üheskoos juubeldama. Nad arvasid, et mõne päeva pärast on sõda läbi.

      Vähem kui kakskümmend neli tundi pärast seda hõivasid natsid Rooma, vahistasid kuninga ning piirasid Vatikani sisse vägede ja Püha Peetruse basiilika kuldse kupli poole sihitud tankidega. 12. septembril ründasid natside eriüksuslased purilennukitega kindlust Gran Sasso mäel, kus Mussolinit vahi all hoiti. Eriüksuslased tungisid vanglasse ning päästsid Il Duce vabadusse. Ta viidi lennukiga Viini ja sealt Berliini, kus ta kohtus Hitleriga.

      Mõni