Veripunase taeva all. Mark Sullivan

Pino kool oli endiselt suletud. Sakslased alustasid põhja poolt Austria ja Šveitsi kaudu ulatuslikku sissetungi Itaaliasse ning panid Mussolini pukki „Itaalia Sotsialistliku Vabariigi“ nime kandvas nukuvalitsuses, mille pealinn oli Milanost kirdes Garda järve ääres asuv väikelinn Salò.

      1943. aasta 20. septembri varahommikul, mil nad pärast järjekordset põllu peal magatud ööd rongijaamast San Babilasse rühkisid, Pino isa millestki muust ei rääkinudki. Michele oli nii keskendunud sellele, kuidas natsid Põhja-Itaaliat enda valdusse haaravad, et ei näinud moeäride linnaosa ja Via Monte Napoleone kohal kõrguvat suitsusammast. Pino märkas ja pistis jooksu. Kui ta mõne hetke pärast läbi kitsaste tänavate sõelus, tegi tänav kaare ning ta nägi otse enda ees Lellade maja.

      Seal, kus enne oli olnud katus, oli nüüd suuremalt jaolt haigutav ja tossav auk, kust kerkis taevasse suitsusammas. Le Borsette di Lella vitriiniakende asemel olid mustaks tõmbunud pilpad ja klaasikillud. Pood ise nägi välja nagu söekaevanduse sisemus. Kõik muu oli plahvatuses tundmatuseni ära põlenud.

      „Taevase isa pärast, ei ole nii!“ hüüatas Michele.

      Pino isa lasi viiulikohvrist lahti ning langes nuuksudes põlvili. Pino polnud eales näinud oma isa nutmas või vähemalt arvas, et polnud, ning isa häda nähes tundis ta tühjust, kurbust ja alandlikkust.

      „Tule, papa,“ ütles ta, püüdes isa püsti aidata.

      „Kõik on läinud,“ nuuksus Michele. „Kogu meie elu on läinud.“

      „Jama,“ ütles onu Albert, haarates oma õemehe teise käe alt kinni. „Michele, sul on pangas raha. Kui sul on laenu vaja, siis minult saad. Korteri, mööbli, kotid – kõik saab uuesti üles ehitada.“

      Pino isa sõnas nõrgal häälel: „Ma ei tea, kuidas ma sellest Porziale räägin.“

      „Michele, sa käitud nii, nagu oleksid sina ise kuidagi selles süüdi, et mingi pomm juhuslikult sinu majja kukkus,“ mühatas onu Albert. „Sa räägid talle nii, nagu asi on, ning te alustate otsast peale.“

      „Seni aga elate te meie juures,“ ütles tädi Greta.

      Michele hakkas noogutama, kuid pöördus siis vihaselt Pino poole. „Aga mitte sina.“

      „Papa?“

      „Sina lähed Casa Alpinasse. Õpid seal.“

      „Ei, ma tahan Milanos olla.“

      Pino isa läks täiesti pöördesse. „Sa ei jää Milanosse! Sul pole siin sõnaõigust. Sa oled mu esiklaps. Pino, ma ei lase sul mingi juhuse läbi surma saada. Ma … ma ei suudaks seda välja kannatada. Ning sinu ema ka mitte.“

      Pino oli oma isa purskest rabatud. Michele oli sedasorti inimene, kes tavatses asjade pärast olla endast väljas ja mossitada, mitte raevutseda ja röökida, ning kindlasti mitte San Babila tänavail, kus moemaailma keelekandjad seda märkaksid ja mitte kunagi ei unustaks.

      „Hea küll, papa,“ ütles Pino vaikselt. „Ma lähen Milanost ära. Ma lähen Casa Alpinosse, kui sa seda soovid.“

      TEINE OSA

      JUMALA KATEDRAALID

      Viies peatükk

      Järgmise päeva hilisel hommikutunnil pistis Michele peavaksalis Pinole paki liire pihku ja ütles: „Ma saadan su raamatud järele ning keegi ootab sind jaamas. Ole hea poiss ning tervita Mimmot ja isa Re’d.“

      „Aga millal ma tagasi tulen?“

      „Siis, kui see on ohutu.“

      Pino kiikas õnnetult Tullio poole, kes kehitas õlgu, ning siis onu Alberti poole, kes uuris oma kingi.

      „See pole aus,“ ütles ta. Ta haaras vihaselt riideid täis seljakoti ning astus rongi. Ta võttis peaaegu tühjas vagunis istet, vahtis aknast väljas ja vahutas vihast.

      Teda koheldi kui väikest poissi. Aga kas tema oli see, kes avalikus kohas põlvili vajus ja nutma puhkes? Ei olnud. Pino Lella oli löögi välja kannatanud ning mehiselt püsti jäänud. Mida tal aga üle jäi? Isa soovile vastu astuda? Rongilt maha minna? Minna Beltraminide juurde?

      Rong jõnksatas paigalt ja lasi vilet ning sõitis välja jaamast ja läbi depoo, kus Saksa sõdurid valvasid hordide kaupa tühja silmavaatega mehi, paljud neist viletsas hallis mundris, kes laadisid platvormvagunitele kaste tankiosade, vintpüsside, kergekuulipildujate, pommide ja laskemoonaga. Need on ilmselt vangid, mõtles ta, ning see häiris teda. Pino pistis pea aknast välja ja vaatles mehi, kuni rong oli depoost läbi sõitnud.

      Kahe tunni pärast veeres rong läbi Como järve kohal kõrguva eelmäestiku ning siirdus edasi Alpide poole. Harilikult oleks Pino armastusega järvele vaadanud, kuna pidas seda ning eriti Bellagio linna järve lõunapoolsel poolsaarel kõige kaunimaks maailmas. Sealne suursugune hotell nägi välja justkui mõni muinasjutuline roosa loss.

      Selle asemel oli poisi pilk pööratud raudteest allamäge, kus talle jäi jupiti silma Como järve idakallast ääristav tee ning pikk rodu veoautosid täis pesemata ja tühja silmavaatega mehi, kellest paljud olid samasugustes ilmetutes hallides riietes, mida ta oli raudteedepoos näinud. Neid oli sadu, võib-olla isegi tuhandeid.

      „Kes nad on?“ mõtles ta. Kus nad vangi langesid? Ja miks?

      Nelikümmend minutit ja üks ümberistumine hiljem, mil ta Chiavenna linnas rongilt maha läks, mõtles ta endiselt nendele meestele.

      Seal valves olnud Saksa sõdurid ei teinud teda märkamagi. Pino astus jaamast välja, tundes end sel päeval esimest korda hästi. Oli soe ja päikesepaisteline varasügisene pärastlõuna. Õhk oli selge ja lõhnas hästi ning ta oli teel mägedesse. Nüüd ei saa enam midagi valesti minna, otsustas ta läbi jaama minnes. Vähemalt mitte täna.

      „Hei, poisu,“ hüüdis keegi.

      Keegi Pinoga umbes ühevanune kõhetu tüüp nõjatus vastu vana kaheukselist Fiati kupeed. Tal olid jalas lõuendiriidest tööpüksid ja seljas valge rasvaplekiline T-särk. Tema huulte vahel hõõgus sigaret.

      „Keda sa poisuks pead?“ küsis Pino.

      „Sind. Kas sina oled see Lella poiss?“

      „Pino Lella.“

      „Alberto Ascari,“ ütles ta pöidlaga endale vastu rinda toksides. „Mu onu palus mul sind peale võtta ja Madesimosse viia.“ Ascari nipsutas sigareti minema ja sirutas välja käe, mis oli peaaegu sama suur kui Pino oma ning tema üllatuseks tugevam.

      Kui Ascari oli tema käe peaaegu puruks muljunud, küsis Pino: „Kust sa sellise käepigistuse võtsid?“

      Ascari naeratas. „Onu töökojast. Pane oma kraam taha, poisu.“

      See „poisu“ värk häiris Pinot, kuid muidu paistis Ascari olevat täitsa tore. Ta avas kaasreisija ukse. Auto oli seestpoolt laitmatult puhas. Juhiistmel oli õli eest kaitseks rätik.

      Ascari käivitas auto. Selle mootor kõlas hoopis teistmoodi kui ükski teine Fiat, mida Pino oli eales kuulnud – selle madal, justkui kõripõhjast tulev urin oleks justkui pannud terve šassii värisema.

      „See pole küll mingi tänavasõidumootor,“ ütles Pino.

      Ascari muigas ning pani käigu sisse. „Kas võidusõitjal oleks omaenda autos tänavasõidumootor või -käigukast?“

      „Kas sa oled võidusõitja?“ küsis Pino skeptiliselt.

      „Varsti olen,“ ütles Ascari ja lasi siduri lahti.1

– * –

      Nad sõitsid kummide vilinal väiksest raudteejaamast välja ja keerasid munakiviteele. Fiat põrkas küljetsi libisema, enne kui Ascari rooli kärmelt teisele poole keeras. Rehvid nakkusid teega. Ascari vahetas käiku ja andis gaasi.

      Pino oli surutud vastu seljatuge, kuid suutis kätele ja jalgadele kuidagi tuge leida, enne kui Ascari üle väikse linnaväljaku sööstis, osavasti kanu vedava veoauto eest ära põikas ning kolmandat korda

1

Alberto Ascari (1918–1952) oli Itaalia võidusõitja ja kahekordne F1 maailmameister (1952, 1953)