Veripunase taeva all. Mark Sullivan

Õhtuti puges ta kappi peitu ning kuulas muusikat ja uudiseid. Päeval hakkas ta aga Milanos valitseva uue korraga kohanema. Trammid sõitsid siis, kui juhtus. Tuli minna jalgsi, sõita jalgrattaga või liikuda pöidlaküüdiga.

      Pino valis jalgratta ning sõitis hoolimata leitsakust igal pool linnas ringi, läbis mitmeid kontrollpunkte ja sai teada, kuidas natsid välja näevad, kui nood teda peatasid. Pikad tänavalõigud olid muutunud kraatriteks ning ta pidi nende ümber ringi minema või leidma teise tee. Edasi vändates möödus ta peredest, kes elasid presenditükkide all oma kodumaja varemetes.

      Ta mõistis, kuidas tal oli vedanud. Esimest korda tajus ta, kuidas õnn võib pöörduda üheainsa silmapilgu või pommisähvatusega. Ning ta mõtiskles selle üle, kas Anna oli eluga pääsenud.

– * –

      Augusti hakul sai Pino viimaks aru, miks liitlased Milanot pommitavad. BBC diktor teatas, et liitlased olid täielikult purustanud natside tööstusliku baasi Ruhrimaal, kus ehitati suur osa Hitleri sõjamoonast. Nüüd püüdsid nad hävitada Põhja-Itaalia tööpinke, enne kui sakslased nende abil sõda pikemaks venitada saavad.

      7. ja 8. augusti öösel heitsid brittide Lancasterid Milanole tuhandeid pomme, sihtides tehaseid, tööstushooneid ja sõjaväerajatisi, kuid tabasid ka elurajoone nende ümber.

      Kui pommid lõhkesid nii lähedal, et Lellade maja värises, läks Porzia paanikasse ning püüdis oma meest veenda, et too viiks nad läänerannikule Rapallosse.

      „Ei,“ ütles Michele. „Katedraali läheduses nad ei pommita. Siin on endiselt ohutu.“

      „Ühestainsast piisab,“ ütles Porzia. „Ma võtan siis Cicci kaasa.“

      Pino isa oli kurb, kuid vankumatu. „Mina jään ja hoian äril uksed lahti, kuid minu arvates on Pinol aeg minna Casa Alpinasse.“

      Pino keeldus taas.

      „Papa, see on väikestele poistele,“ ütles Pino. „Ma ei ole enam väikene.“

      12. ja 13. augustil ründas Milanot enam kui viissada liitlaste pommitajat. Esimest korda raksatasid lõhkekehad Duomo lähedal. Üks neist tekitas kahjustusi Santa Maria delle Grazie kirikule, kuid imekombel ei teinud viga Leonardo da Vinci „Pühale õhtusöömaajale“.

      La Scalal oli vähem õnne. Üks pomm langes läbi ooperiteatri katuse ja lõhkes ning hoone süttis. Üks pomm tabas ka Galleriat, mis sai tugevasti kannatada. Seesama plahvatus panigi Lellade maja vappuma. Pino ootas tolle hirmsa öö lõppemist keldris.

      Järgmisel päeval nägi ta Carlettot. Beltraminid läksid parajasti rongi peale, et sõita ööseks maale magama ja pommitamise eest pakku. Järgmisel pärastlõunal läksid ka Pino, tema isa, tädi Greta, onu Albert ning Tullio Galimberti koos oma viimase kallimaga Beltraminide juurde ööseks maapakku.

      Kui rong peavaksalist välja sõitis ja itta siirdus, seisid Pino, Carletto ja Tullio ööseks linnast pagevaid milanolasi tuubil täis kaubavaguni lahtise ukse juures. Rong kogus hoogu. Pino vaatas taevasse, mis oli nii täiuslikult sinine, et ta ei suutnud kujutleda seda mustana ja sõjalennukeid täis.

– * –

      Nad ületasid Po jõe ning tükk aega enne loojangut, mil maa oli endiselt mähkunud suvisesse loidusse, jäi rong kesk lainjalt voogavat põllumaastikku krigina saatel ohates pidama. Pinol oli tekk õlgadel ning ta ronis Carletto kannul madalale rohusele künkale puuviljaaia kohal, mis vaatas linna poole edelasse.

      „Pino,“ ütles härra Beltramini, „vaata ette, muidu on sul hommikuks kõrvad ämblikuvõrke täis.“

      Proua Beltramini, kena habras naine, keda paistis alati mõni tõbi vaevavat, noomis vaevaliselt: „Miks sa sedasi ütlesid? Sa ju tead, et ma vihkan ämblikke.“

      Puuviljapoodnik surus muiet alla. „Mida sa räägid? Ma lihtsalt hoiatasin poissi selle eest, mis ohud võivad varitseda, kui magada, pea kõrges rohus.“

      Paistis, et naine tahab mehega vaidlema hakata, kuid rehmas siis lihtsalt käega, otsekui oleks mees mõni tüütu kärbes.

      Onu Albert õngitses riidekotist välja leiva, veini, juustu ja kuivatatud salaami. Beltraminid tõid lagedale viis küpset melonit. Pino isa istus rohus oma viiulikohvri kõrval, käed ümber põlvede ning näol lummatud ilme.

      „On ju imeline,“ ütles Michele.

      „Mis on imeline?“ küsis onu Albert, vaadates nõutult ümberringi.

      „See koht siin. Nii puhas õhk. Ja need lõhnad. Miski ei põle. Ei haise pommide järele. Tundub nii … ma ei tea. Süütu?“

      „Täpselt,“ ütles proua Beltramini.

      „Täpselt mida?“ küsis härra Beltramini. „Jalutad siin natuke liiga kaugele ja enam pole üldse nii süütu. Lehmasitt ja ämblikud maod ja –“

      Laks! Proua Beltramini äigas käeseljaga oma abikaasale vastu käsivart. „Sa ka ei halasta. Kas tõesti mitte kunagi?“

      „Kuule, see oli valus,“ protesteeris härra Beltramini naeratades.

      „Väga hea,“ ütles naine. „Nüüd jäta järele. Eile öösel ei saanud ma selle ämbliku- ja maojutu peale silmatäitki magada.“

      Arusaamatult vihase moega Carletto tõusis ning siirdus mäest alla puuviljaaia poole. Pino märkas puuviljasalu ümbritseva kivimüüri ääres mingeid tütarlapsi. Mitte keegi neist polnud sama kaunis kui Anna. Ehk oli aga aeg omadega edasi liikuda. Ta sörkis allamäge Carlettole järele, rääkis talle oma plaanist ning nad püüdsid elegantselt tütarlastel teed ära lõigata. Ühed teised poisid jõudsid neist ette.

      Pino vaatas taevasse ja ütles: „Ma palun ju ainult pisut armastust.“

      „Ma arvan, et sa jääksid ka suudlusega rahule,“ leidis Carletto.

      „Ma oleksin õnnelik ka naeratuse üle.“ Pino ohkas.

      Poisid ronisid üle müüri ning kõndisid viljadest lookas puuderivi vahel. Virsikud polnud veel päris valmis, kuid viigimarjad küll. Mõned olid juba puu otsast alla kukkunud ning nad korjasid need maast üles, pühkisid puhtaks, koorisid ära ja sõid.

      Hoolimata toiduratsioonide päevil otse puu otsast saadud haruldasest hõrgutisest tundus miski Carlettot häirivat. Pino küsis: „Kas kõik on korras?“

      Sõber raputas pead.

      „Mis lahti siis?“ küsis Pino.

      „Lihtsalt selline tunne on.“

      „Mis tunne?“

      Carletto kehitas õlgu. „Et elu ei lähe nii, nagu me arvasime, et meil läheb halvasti.“

      „Miks sa niimoodi arvad?“

      „Sa vist ajalootunnis eriti midagi tähele ei pannud, ega? Kui suured väed lähevad sõtta, hävitab võitja kõik.“

      „Mitte alati. Saladin ei rüüstanud Jeruusalemma. Näe, panin küll ajalootunnis midagi tähele.“

      „Mul ükskõik,“ ütles Carletto veel vihasemalt. „Mul lihtsalt on selline tunne ja see ei lähe üle. See on igal pool ja …“

      Sõber vakatas ning pisarad voolasid mööda ta põski alla, kui ta end koguda püüdis.

      „Mis sinuga lahti on?“ küsis Pino.

      Carletto keeras pea viltu, otsekui silmitsedes maali, millest ta päris hästi aru ei saa. Huulte värisedes ütles ta: „Mu ema on väga haige. See on halb.“

      „Mida see tähendab?“

      „Mida sa ise arvad?“ hüüdis Carletto. „Ta sureb ära.“

      „Issand,“ ütles Pino. „Kindel või?“

      „Ma kuulsin pealt, kuidas mu vanemad rääkisid omavahel sellest, milliseid matuseid ta tahab.“

      Pino mõtles proua Beltraminile ja siis Porziale. Ta mõtles, mis tunne oleks teada, et ema sureb peagi ära. Tal läks kõhu alt väga õõnsaks.

      „Mul on