Veripunase taeva all. Mark Sullivan

kurtis tema klient.

      Mees sügas vuntsi, kõhistas naerda ja ütles: „Võta siis mõlemad!“

      Naine kõhkles ja itsitas. „Võib-olla võtangi!“

      „Väga hea! Väga hea!“ ütles mees käsi kokku hõõrudes. „Greta, kas sa palun tooksid mulle selle suurepärase maitsega oivalise daami jaoks karbid?“

      „Ma praegu ei saa, Albert,“ vastas Pino austerlannast tädi Greta, kes teenindas parajasti natsi. Ta oli pikka kasvu ja kõhn ning tal olid lühikesed pruunid juuksed ja sõbralik naeratus. Sakslane tegi suitsu ja uuris üht nahkkattega sigaretikarpi.

      Pino ütles: „Onu Albert, ma toon ise sulle need karbid.“

      Onu Albert heitis Pinole pilgu. „Kuivata end enne ära.“

      Annale mõeldes siirdus Pino tädist ja sakslasest mööda tehase ukse poole. Pino möödudes pöördus ohvitser teda vaatama ning siis oli tema revääridel näha tammelehti, mis näitasid, et tegu oli standartenführer’iga. Mehe ohvitserimütsi lamedal esiküljel oli Totenkopf, pisike surnupealuud ja säärekonte kujutav embleem, selle kohal aga küüniste vahel haakristi hoidev kotkas. Pino teadis, et mees oli Hitleri salapolitsei Geheime Staatspolizei ehk Gestapo kõrge ohvitser. Keskmist kasvu ja keskmise kehaehitusega ning kitsa nina ja huumorivaeste huultega natsi ilmetud tumedad silmad ei näidanud midagi välja.

      Pisut liimist lahti, astus Pino uksest sisse tehasesse, mis oli palju suurem ja kõrgema laega ruum. Õmblejad ja lõikajad lõpetasid parajasti tööpäeva. Ta leidis mingid kaltsud ja kuivatas käsi. Siis võttis ta kaks Albanese logoga pappkarpi ning taas rõõmsalt Annale mõeldes läks tagasi poe poole.

      Ta oli kaunis ja vanem ja …

      Ta kõhkles, enne kui ukse avas. Gestapo standartenführer lahkus parajasti ja astus vihma kätte. Pino tädi seisis ukse peal, jälgis standartenführer’it lahkumas ning noogutas.

      Otsekohe, kui tädi ukse kinni pani, tundis Pino end paremini.

      Ta aitas onul kaks käekotti sisse pakkida. Kui viimane klient oli lahkunud, palus onu Albert Mimmol eesuks lukku keerata ning panna aknale välja silt „Suletud“.

      Kui Mimmo oli sellega ühel pool, küsis onu Albert: „Kas sa said teada, mis ta nimi on?“

      „Standartenführer Walter Rauf,“ vastas tädi Greta. „Põhja-Itaalia Gestapo uus ülem. Tuli Ukrainast. Tullio peab tal silma peal.“

      „Tullio on tagasi?“ küsis Pino üllatunult ja rõõmsalt. Tullio Galimberti oli temast viis aastat vanem, tema iidol ja hea peretuttav.

      „Eile tuli,“ ütles onu Albert.

      Tädi Greta sõnas: „Rauf ütles, et Gestapo võtab hotell Regina enda käsutusse.“

      Tema mees uratas. „Kelle oma Itaalia siis lõpuks on – Mussolini või Hitleri?“

      „Vahet pole,“ ütles Pino, püüdes iseend uskuma jääda. „Sõda saab varsti läbi ja ameeriklased tulevad ja igal pool on džäss!“

      Onu Albert vangutas pead. „See sõltub sakslastest ja Il Ducest.“

      Tädi Greta ütles: „Kas sa tead, palju kell on, Pino? Su ema ootas sind koju kaks tundi tagasi, et sa aitaksid peoks ette valmistada.“

      Pinol läks südame alt õõnsaks. Tema emale juba pettumust valmistada ei tohtinud.

      „Varsti näeme?“ küsis ta ukse poole astudes, Mimmo tema kannul.

      „Muidugi,“ vastas onu Albert.

– * –

      Selleks ajaks, kui poisid jõudsid Via Monte Napoleone tänavale majja number 3, oli nende vanemate kotipood Le Borsette di Lella juba kinni. Pino mõtles emale ja hakkas kartma. Ta lootis, et isa on kodus ja aitab inimorkaani taltsutada. Kui nad trepist üles ronisid, tungisid neile ninna meeldivad lõhnad: lambaliha ja küüslauk haudumas, värskelt rebitud basiilik ja ahjusoe leib.

      Nad avasid perekonna luksusliku korteri ukse. Toas käis agar askeldamine. Toatüdruk ja talle ajutiselt appi palgatud abiline sagisid söögitoas ning tõstsid kristalli, lauahõbedat ja portselani kapist lauale. Elutoas seisis seljaga esiku poole üks pikk, kõhn ja längus õlgadega mees, hoidis käes viiulit ja mängis pala, mida Pino ära ei tundnud. Ta mängis vale noodi, jättis mängimise ja raputas pead.

      „Papa?“ hüüdis Pino vaikselt. „Kas meil tuleb pahandusi?“

      Michele Lella langetas viiuli ja pööras ümber, hammustades põske. Enne kui ta vastata jõudis, tormas köögist esikusse kuueaastane tüdruk, Pino väike õde Cicci, jäi tema ees seisma ja uuris nõudlikult: „Kus sa olid, Pino? Mamma ei ole sinuga rahul. Ja sinuga ka mitte, Mimmo.“

      Pino eiras teda ning keskendus hoopis köögist välja popsuvale põllega vedurile. Ta oleks võinud vanduda, et nägi ema kõrvust auru välja tulemas. Porzia Gemma oli oma vanemast pojast vähemalt 30 sentimeetrit lühem ja vähemalt 20 kilo kergem. Sellest hoolimata marssis ta Pino juurde, rebis prillid eest ja raputas neid poja poole.

      „Ma ütlesin sulle, et ole neljaks kodus, aga praegu on kell veerand kuus,“ ütles ta. „Sa käitud nagu laps. Ma saan su õde rohkem usaldada kui sind.“

      Cicci pööras nina püsti ja noogutas.

      Hetkeks ei osanud Pino mitte midagi kosta. Siis aga turgatas talle pähe teha hale nägu, tõmmata end kooku ja haarata kõhust.

      „Anna andeks, mamma,“ ütles ta. „Ma sõin tänavalt ostetud toitu ja mul läks kõht korrast. Ja siis jäime me äikse kätte ja pidime onu Alberti juures ootama.“

      Porzia pani käed rinnal risti ja silmitses teda. Cicci võttis sisse samasuguse skeptilise poosi.

      Ema vaatas Mimmo poole. „Kas see on tõsi, Domenico?“

      Pino vaatas ettevaatlikult vilksamisi venna poole.

      Mimmo noogutas. „Ma ütlesin talle, et see vorst näeb kahtlane välja, aga või tema kuulas. Pino pidi kolmes kohvikus kempsus käima. Ja onu Alberti poes oli mingi Gestapo standartenführer. Ta ütles, et natsid võtavad hotell Regina enda käsutusse.“

      Ema kahvatus. „Misasja?“

      Pino tegi grimassi ja tõmbus veelgi enam kooku. „Ma pean nüüd kohe minema.“

      Cicci nägi endiselt kahtlustav välja, kuid Pino ema vihast oli saanud mure. „Mine. Mine! Ja pese käed pärast puhtaks.“

      Pino kiirustas läbi esiku.

      Tema taga lausus Porzia: „Ja kuhu sina lähed, Mimmo? Sina oled ju terve.“

      „Mamma,“ nurises Mimmo. „Pino ei pea kunagi midagi tegema.“

      Pino ei jäänud ema vastust kuulama. Ta kiirustas mööda köögist ja noist imetabastest lõhnadest ning ronis trepist üles korteri ülakorrusele tualetti. Ta veetis seal kenakesed kümme minutit ning kogu selle aja mõtles ta igale Annaga veedetud hetkele, eriti sellele, kuidas ta oli Pinot muiates teiselt poolt trammiteed vaadanud. Ta tõmbas vett, süütas tiku, et varjata paha haisu puudumist, ning heitis voodisse pikali, lühilaineraadio keeratud BBC sagedusele, kust tuli džässisaade, mida Pino peaaegu kunagi vahele ei jätnud.

      Duke Ellingtoni ansambel mängis lugu „Cotton Tail“, mis oli üks tema uuemaid lemmikuid, ning ta pani silmad kinni ja mõnules Ben Websteri tenorsaksofonisoolot kuulates. Pino armastas džässi sestpeale, kui ta esimest korda kuulis loo „I Can’t Get Started“ salvestist Billie Holiday ja Lester Youngi esituses. Kuigi Lellade majas, kus valitsesid ooper ja klassikaline muusika, oli seda ehk erakordselt ketserlik öelda, leidis Pino, et džäss on suurim muusikaline kunstivorm. Seetõttu igatses ta minna Ameerika Ühendriikidesse, džässi sünnimaale. See oli tema suurim unistus.

      Pino mõtiskles, kuidas Ameerikas elatakse. Keel polnud probleem. Ta oli kasvanud üles kahe lapsehoidjaga, kellest üks oli pärit Londonist ja teine Pariisist. Ta oli peaaegu sünnist saati rääkinud kõiki kolme keelt. Kas džäss on Ameerikas igal pool? Kas iga hetke taustaks on selline mõnus