Tumedam "Viiskummend tumedamat varjundit” läbi. Э. Л. Джеймс

ei tea,“ sosistab ta.

      Mida?

      MIDA?

      Ma olen sõnatu. Mulle on see olnud tõeline põrgu, sest ta ei öelnud turvasõna. Aga enne kui toibun, paiskuvad sõnad ta suust. Vaikselt. Tasa, nagu ta tunnistaks üles, nagu tal oleks häbi. „Seda kõike oli liiga palju. Ma püüdsin olla see, kes ma sinu jaoks pidin olema, ma püüdsin valuga hakkama saada, ja see läks mul meelest ära.“ Ta pilk on siiras, ta kehitab kergelt ja vabandavalt õlgu. „Tead … ma unustasin.“

      Mida kuradit?

      „Sa unustasid!“ Ma olen jahmunud. Kogu see jama sellepärast, et ta unustas?

      Ma ei suuda seda uskuda. Ma haaran kinni lauanurgast, et miski hoiaks mind praeguses hetkes, kui seedin seda rabavat informatsiooni.

      Kas ma tuletasin talle turvasõnu meelde? Jeesus. Ma ei mäleta. Mulle meenub see meil, mille ta mulle saatis esimest korda pärast seda, kui teda nahutasin.

      Ta ei peatanud mind tookord.

      Ma olen idioot.

      Ma oleks pidanud talle meelde tuletama.

      Oota. Ta teab, et tal on turvasõnad. Ma mäletan, et rääkisin talle seda rohkem kui ühe korra.

      „Meil pole allakirjutatud lepingut, Anastasia. Aga me oleme piiride üle arutlenud. Ja ma tahan üle korrata, et meil on turvasõnad, eks?“

      Ta pilgutab paar korda silmi, aga ei ütle midagi.

      „Mis need on?“ nõuan.

      Ta kõhkleb.

      „Mis need turvasõnad on, Anastasia?“

      „Kollane.“

      „Ja veel?“

      „Punane.“

      „Pea need meeles.“

      Ta kergitab kulmu ja tahaks justkui midagi öelda.

      „Ärge hakake jälle oma terava keelega pihta, preili Steele. Või ma kepin teid, kui olete põlvili. Kas te saate aru?“

      „Kuidas ma saan sind usaldada? Üldse?“ Kui ta ei suuda minuga aus olla, mis lootust meil siis on? Ta ei tohi mulle rääkida seda, mida ma tema arvates kuulda tahan. Mis suhe see selline on? Mu tuju langeb. Ongi probleem, kui suhelda kellegagi, kes seda elustiili ei järgi. Ta ei saa sellest aru.

      Ma poleks pidanud hakkama teda taga ajama.

      Kelner saabub veiniga, meie vaatame umbusklikult teineteisele otsa.

      Võib-olla oleksin pidanud talle seda paremini selgitama.

      Kurat küll, Grey. Lõpeta see negatiivne suhtumine.

      Jah. See on praegu kõrvalise tähtsusega. Ma tahan proovida suhet Anaga tema tingimustel, kui ta nõus oleks.

      See jobu ajab mind närvi, tal läheb pudeli avamisega liiga palju aega. Jeesus. Kas ta tahab meile siin mingit etendust korraldada? Või ainult Anale muljet avaldada? Lõpuks on pudel lahti ja ta valab mulle maitsmiseks veini. Ma võtan kiiresti lonksu. Vein peab hingama, aga muidu on joodav.

      „Sobib.“ Mine nüüd minema. Palun. Kelner täidab meie klaasid ja lahkub.

      Ana ja mina pole teineteiselt pilku pööranud. Me mõlemad püüame ära arvata, mida teine mõtleb. Ana vaatab esimesena kõrvale ja võtab lonksu veini, sulgedes silmad, justkui püüdes midagi välja mõelda. Kui ta silmad avab, näen ta kurbust. „Mul on kahju,“ sosistab ta.

      „Millest sul kahju on?“ Kurat. Kas nüüd on minuga kõik? Kas lootust pole?

      „Et ma turvasõna ei kasutanud,“ ütleb ta.

      Oh, jumal tänatud. Ma arvasin, et meil on kõik läbi.

      „Me oleksime võinud kõiki neid kannatusi vältida,“ pomisen vastuseks, püüdes oma kergendust varjata.

      „Sinuga näib kõik korras olevat.“ Ta hääl väriseb.

      „Välimus võib petlik olla. Miski pole korras. Mul on tunne, nagu oleks päike looja läinud ja pole enam viis päeva tõusnud, Ana. Mul on lõpmatu öö.“

      Ta hingab kuuldavalt.

      Kuidas ma end tema arvates tunnen? Ta läks minu juurest ära, kui peaaegu anusin teda jääma. „Sa ütlesid, et ei lähe kunagi ära, aga kui asi muutus keeruliseks, siis olid uksest väljas.“

      „Millal ma ütlesin, et ei lähe kunagi ära?“

      „Unes.“ Enne kui läksime purilennukiga lendama. „Ma polnud ammu midagi nii rahustavat kuulnud, Anastasia. See hajutas kõik pinged.“

      Ta hingab kiiresti sisse. Ta armsal näol on aus ja avatud kaastunne, kui ta veiniklaasi võtab. See on minu võimalus.

      Küsi temalt, Grey.

      Esita talle see küsimus, mille üle ma pole lubanud endal mõelda, sest tean, et kardan ta vastust, mis see ka poleks. Aga ma olen uudishimulik. Mul on vaja teada saada.

      „Sa ütlesid, et armastad mind,“ sosistan, ja need sõnad peaaegu lämmatavad mind. Ta ei saa seda minu vastu tunda. Või saab? „Kas see on nüüd minevik?“

      „Ei, Christian, ei ole,“ ütleb ta, ja see mõjub jälle nagu ülestunnistus. Ma pole valmis kergendustundeks, mis mind läbib. Aga see tunne on segamini hirmuga. See ajab mind segadusse, sest ma tean, et ta ei saa armastada koletist.

      „Tore,“ pomisen. Ma ei taha sellele praegu mõelda, ja kelneril on hea ajastus, kui ta meie söögiga tuleb.

      „Söö,“ nõuan ma. Seda naist on vaja toita.

      Ana uurib taldrikut vastikusega.

      „Jumala eest, Anastasia, kui sa ei söö, siis ma võtan su põlve peale siinsamas restoranis. Ja sellel pole midagi pistmist mu seksuaalsete eelistustega. Söö!“

      „Hea küll. Söön. Peida ära oma sügelev peopesa.“ Ta püüab nalja teha, aga ma ei naera. Ta jääb niimoodi nõrgaks. Ana võtab kangekaelselt ja vastumeelselt noa ja kahvli, aga pistab suutäie suhu, sulgeb silmad ja lakub rahulolevalt huuli. Piisab ta keele välgatusest, et mu keha reageeriks – mis on juba niigi kõrgendatud olekus meie suudluse tõttu kõrvaltänaval

      Kurat küll, jälle! Ma püüan oma reaktsiooni peatada. Selleks on hiljem aega, kui Ana jah ütleb. Ta võtab teise suutäie ja siis veel ühe ning jätkab söömist. Ma olen tänulik selle eest, et toit viib mõtted kõrvale. Ma lõikan oma streiki, võtan suutäie. Pole paha.

      Me jätkame söömist, vaadates teineteisele otsa, aga ei ütle midagi.

      Ta pole mul käskinud uttu tõmmata. See on hea. Ja teda vaadates taipan, kui väga ma naudin lihtsalt tema seltsis olemist. Hästi, mul on igasuguseid üksteisega vastukäivaid emotsioone … aga ta on siin. Ta on koos minuga ja sööb. Ma tõesti loodan, et mu ettepanekust tuleb midagi välja. Ana reaktsioon mu suudlusele tänaval oli … siiras. Ta tahab mind ikka veel. Ma tean, et oleksin võinud teda sealsamas keppida ja ta poleks mind peatanud.

      Ta katkestab mu tiirased mõtted. „Kas sa tead, kes laulab?“ Restorani kõlaritest kostab noore naise pehme lüüriline hääl. Ma ei tea, kes ta on, aga me mõlemad nõustume, et ta laulab hästi.

      Kuulates seda lauljat meenub mulle, et mul on Anale iPad. Ma loodan, et ta lubab mul selle talle kinkida ja et see talle meeldib. Lisaks muusikale, mille eile üles laadisin, veetsin hommikul aega veel mõningate lisanditega – fotod mudellennukist mu laual ja meie kahekesi lõputseremoonial ja mõni äpp samuti. See on minu vabandus ja ma olen optimistlik, et see lihtne sõnum, mille olen lasknud graveerida tagaküljele, annab edasi mu tunded. Ma loodan, et ta ei pea seda nõmedaks. Ma pean iPadi kõigepealt talle andma, aga ei tea, kas me niikaugele jõuame. Ma surun alla ohke, sest alati on tal olnud mu kingituste vastuvõtmisega raskusi.

      „Mida?“ küsib ta. Ta teab, et mul on midagi plaanis, ja see