Tumedam "Viiskummend tumedamat varjundit” läbi. Э. Л. Джеймс

see on veelgi erutavam.

      Ma mõmisen, ma pole veel lõpetanud.

      Ühe käega hoian teda kuklast, kui suudleme. Teine käsi rändab mööda ta keha allapoole ja ma tutvun uuesti ta kurvidega: rinnad, vöökoht, tagumik, puusad. Ta oigab, kui mu sõrmed leiavad ta kleidipalistuse ja hakkavad kleiti kõrgemale tirima. Mu eesmärk on see üles tõsta ja teda siinsamas keppida. Teha ta jällegi enda omaks.

      See tunne.

      See on uimastav ja ma tahan teda nii, nagu pole tahtnud kunagi varem.

      Kaugusest, läbi oma iha udu, kuulen politseiauto sireeni.

      Ei! Ei! Grey!

      Mitte niimoodi. Võta end kokku.

      Ma tõmbun tagasi, vaatan teda ning hingeldan nagu hull.

      „Sa. Oled. Minu. Oma!“ urisen ma igat sõna rõhutades. „Jumala pärast, Ana.“ Ma kummardun, käed põlvedel, püüdes hinge tagasi tõmmata ja oma ihalevat keha rahustada. Mul on praegu tema pärast valusalt kõva.

      Kas keegi on mulle niimoodi mõjunud? Kunagi?

      Jeesus! Ma peaaegu keppisin teda kõrvaltänaval.

      Armukadedus. See tunne on niisugune: mu sees pöörab ja olen nagu marraskil, enesekontroll puudub. Mulle ei meeldi see. Mulle ei meeldi see üldse.

      „Mul on kahju,“ ütleb ta kähedalt.

      „Peabki olema. Ma tean, mida sa tegid. Kas sa tahad seda fotograafi, Anastasia? Selge see, et tal on sinu vastu tunded.“

      „Ei.“ Ta hääl on vaikne ja katkendlik. „Ta on ainult sõber.“ Lõpuks kõlab ta kahetsevalt ja see rahustab mind mõnevõrra.

      „Ma olen kogu oma elu jooksul püüdnud vältida mis tahes äärmuslikke emotsioone. Aga sina … sa tood minus esile tunded, mis on mulle täiesti võõrad. See on väga …“ Mul pole enam sõnu. Ma ei suuda leida sõnu, mis mu tundeid kirjeldaksid. Mul pole enda üle kontrolli, ma olen segaduses. „Rahutukstegev,“ suudan öelda. „Mulle meeldib tugev enesekontroll, Ana, ja sinuga koos see lihtsalt …“ – ma ajan end sirgu ja vaatan talle otsa – „… haihtub.“

      Ta silmad on pärani ihast ja ta juuksed on sassis ja voogavad seksikalt ta rindadel. Ma hõõrun kukalt, tänulik, et olen saavutanud midagi enesekontrolli sarnast.

      Vaata, milline ma sinuga olen, Ana. Näed?

      Ma tõmban käega läbi juuste ja hingan sügavalt sisse, et mõtteid korrastada. „Tule, me peame rääkima.“ Enne kui ma sind kepin. „Ja sa pead sööma.“

      Siin lähedal on üks restoran. See pole see, mille oleksin valinud meie taasühinemise tähistamiseks, kui see peaks õnnestuma – aga käib küll. Mul pole pikalt aega, sest Taylor tuleb varsti.

      Ma avan Anale ukse. „See koht peaks sobima. Meil pole eriti palju aega.“ Restoran näeb välja selline, nagu teenindataks siin kunstigalerii publikut ja võib-olla tudengeid. On irooniline, et seinad on sama värvi nagu minu mängutuba. Aga ma ei heieta seda mõtet edasi.

      Innukas kelner viib meid omaette laua juurde ja naeratab Anastasiale kõigest väest. Ma heidan pilgu kriidiga kirjutatud seinatahvlile. Otsustan tellida enne, kui kelner lahkub, andes teada, et meil on vähe aega. „Võtame keskmise küpsusega veisesteigi bearnais’ kastmega, kui teil on, lisandiks friikartulid ja mis tahes rohelised köögiviljad … ja tooge mulle veinikaart.“

      „Jah, sir,“ ütleb ta ja kiirustab minema.

      Ana hammustab pahaselt huulde.

      Mis nüüd?

      „Ja kui mulle steik ei maitse?“

      „Ära hakka pihta, Anastasia.“

      „Ma pole laps, Christian.“

      „Noh, ära siis käitu nagu laps.“

      „Ma käitun nagu laps, sest mulle ei maitse steik?“ Ta ei varja oma pahurust.

      Ei!

      „Sest sulle meeldib mind meelega armukadedaks ajada. See on lapsik. Kas sa oma sõbra tunnetega üldse ei arvesta, kui sa teda niimoodi takka utsitad?“

      Ta põsed lähevad roosaks ja ta uurib oma käsi.

      Jah. Sa peaksidki piinlikkust tundma. Sa ajad ta segadusse. Isegi mina näen seda.

      Kas ta teeb seda minuga ka? Utsitab mind takka?

      Aja jooksul, mil olime lahus, on ta võib-olla lõpuks aru saanud, milline võim tal on. Minu üle.

      Kelner saabub veinikaardiga, andes mulle võimaluse rahuneda. Valik on keskmine: menüüs on vaid üks joodav vein. Ma heidan pilgu Anastasiale, kes mossitab. Ma tean seda pilku. Võib-olla tahtis ta ise oma toidu valida. Ma ei suuda vastu panna soovile teda veidi narritada, teades, kui vähe ta veinidest teab. „Soovid ehk ise veini valida?“ küsin ja tean, et see kõlab pilkavalt.

      „Vali sina.“ Ta surub huuled kokku.

      Jah. Ära mängi siin minuga mingeid mänge, kallis.

      „Kaks klaasi Barossa Valley Shirazi, palun,“ ütlen kelnerile, kes ootab.

      „Ee … me müüme seda veini ainult pudeliga, sir.“

      „Siis pudel.“ Sa tobe jobu.

      „Sir.“ Ta läheb minema.

      „Sa oled väga sünge,“ ütleb Ana. Kahtlemata on tal kelnerist kahju.

      „Ei tea, millest see tuleb?“ Ma ei lase oma ilmest midagi välja paista, aga kuulen, et nüüd kõlan mina lapsikult.

      „Noh, ilmselt see ongi õige toon intiimseks ja ausaks jutuajamiseks tulevikust, või mis sina arvad?“ Ta kingib mulle magusa naeratuse.

      Oh, teed mulle tagasi, preili Steele. Ta esitab mulle jälle väljakutse ja ma pean imetlema ta enesekindlust. Saan aru, et meie nääklus ei vii kuhugi.

      Ja mina olen sitapea.

      „Palun vabandust,“ ütlen, sest tal on õigus.

      „Vabandus vastu võetud. Ja mul on hea meel sulle teatada, et ma pole vahepeal, pärast meie viimast söömaaega, otsustanud taimetoitlaseks hakata.“

      „Kuna see oli üldse su viimane söömaaeg, siis ma arvan, et see väide on vaieldav.“

      „Jälle see vaieldav.“

      „Vaieldav,“ ütlen hääletult. See sõna, muidugi. Ma mäletan, et viimati kasutasin seda siis, kui arutasime laupäeva hommikul meie kokkulepet. Sel päeval, kui mu maailm kokku kukkus.

      Kurat. Ära mõtle sellele. Võta end kokku, Grey. Ütle talle, mida sa tahad.

      „Ana, viimane kord, kui me püüdsime asju arutada, läksid sa minu juurest minema. Ma olen pisut närvis. Ma olen sulle öelnud, et tahan sind tagasi, ja sina pole vastanud … mitte midagi.“ Ta hammustab huulde ja värv kaob ta näost.

      Oi ei.

      „Ma igatsesin sinu järele … tõesti igatsesin, Christian,“ ütleb ta vaikselt. „Nendel viimastel päevadel on olnud … keeruline.“

      Keeruline naine.

      Ta neelatab ja hingab sügavalt sisse. See ei kõla hästi. Võib-olla on mu käitumine viimase tunni jooksul ta lõplikult eemale tõuganud. Ma lähen pingesse. Kuhu ta sellega jõuda tahab?

      „Mitte miski pole muutunud. Ma ei saa olla selline, nagu sa tahad.“ Ta ilme on nukker.

      Ei. Ei. Ei.

      „Sa oled selline, nagu ma tahan.“ Sa oled kõike seda, mida ma tahan.

      „Ei, Christian, ei ole.“

      Oh, kallis, palun usu mind. „Sa oled ärritunud selle pärast, mis eelmine kord juhtus. Ma käitusin rumalalt, ja sina – sina samuti. Miks sa turvasõna ei kasutanud, Anastasia?“

      Ta