Tumedam "Viiskummend tumedamat varjundit” läbi. Э. Л. Джеймс

astun välja.

      „Ma peaksin taskurätiku tagasi anda,“ ütleb ta Taylorile ujeda naeratusega.

      „Jätke endale, preili Steele, koos mu parimate soovidega.“

      Mis kuradi värk nende vahel toimub?

      „Üheksa?“ segan vahele mitte ainult selleks, et talle meenutada, mis kell ta meid Portlandist ära toob, aga ka selleks, et ta Anaga enam ei räägiks.

      „Jah, sir,“ vastab ta vaikselt.

      Kuradi õige. Ana on minu tüdruk. Taskurätikud on minu, mitte tema asi.

      Pildid sellest, kuidas Ana oksendab ja mina ta juukseid hoian, jooksevad läbi mu pea. Ma andsin talle tookord oma taskurätiku. Ma ei saanud seda tagasi. Ja hiljem tol ööl vaatasin, kuidas ta minu kõrval magab. Võib-olla on see tal praegugi olemas. Võib-olla kasutab ta seda ikka veel.

      Stopp. Kohe. Grey.

      Võttes ta käest kinni – see pole enam nii külm, aga ikka veel jahe –, viin ta majja sisse. Kui lifti juurde jõuame, meenub mulle meie kohtumine Heathmanis. Esimene suudlus.

      Jah. See esimene suudlus.

      See mõte äratab mu keha.

      Aga uksed avanevad ja segavad mu mõtteid ning vastumeelselt lasen ta lahti, et ta sisse astuks.

      Lift on väike ja me ei puuduta teineteist. Aga ma tunnen, et ta on siin.

      Terve täiega.

      Siin. Praegu.

      Kurat. Ma neelatan.

      Kas sellepärast, et ta on nii ligidal? Ta silmad tumenevad ja ta vaatab mulle otsa.

      Oh, Ana.

      Ta lähedus erutab mind. Ta hingab järsult sisse ja vaatab maha.

      “Mina tunnen seda ka.“ Ma haaran jälle ta käe ja silitan pöidlaga ta sõrmenukke. Ta vaatab üles mulle otsa ja ta põhjatutesse silmadesse ilmub iha.

      Kurat. Ma tahan teda.

      Ta hammustab huulde.

      „Palun ära hammusta huulde, Anastasia.“ Mu hääl on vaikne, tulvil igatsust. Kas ma tahan teda alati nii, nagu praegu? Ma tahan teda suudelda, suruda liftiseina vastu, nagu tegin meie esimese suudluse ajal. Ma tahan teda siin keppida, teha ta jälle enda omaks. Ta pilgutab silmi, huuled pisut paokil, ja ma surun maha oige. Kuidas ta seda teeb? Et võtab mu ühe pilguga rajalt maha? Ma olen harjunud kontrollima – ja vahin teda ihaldavalt, kui ta hambad huulde surub. „Sa tead, mida see minuga teeb.“ Ja praegu, kallis, tahan ma võtta sind selles liftis, aga ei tea, kas sa lased mul seda teha.

      Liftiuksed avanevad ja külm tuulehoog toob mind praegusesse hetke tagasi. Me oleme katusel ja ehkki päev oli soe, on tuul tõusnud. Anastasia väriseb mu kõrval. Ma panen talle käe ümber ja ta surub end minu vastu. Ta tundub liiga õbluke ja ta väike keha mahub täiuslikult mu käsivarre alla.

      Näed? Me sobime nii hästi kokku, Ana.

      Me sammume mööda platsi Charlie Tango juurde. Tiivad liiguvad aeglaselt – ta on valmis õhku tõusma. Stephan, mu piloot, jookseb meie juurde. Me surume kätt ja ma hoian Anastasial ümbert kinni.

      „Valmis, sir. Kogu täiega!“ hüüab ta üle helikopteri mootorimüra.

      „Kõik kontrollitud?“

      „Jah, sir.“

      „Viid ta poole üheksa paiku minema?“

      „Jah, sir.“

      „Taylor ootab sind ukse ees.“

      „Tänan teid, härra Grey. Head reisi Portlandi. Ma’am.“ Ta lööb Anastasiale kulpi ja läheb ootava lifti poole. Me kummardame rootorite juures alla ja ma avan ukse, võttes tal käest kinni, et aidata pardale ronida.

      Kui ma ta turvavööga istme külge kinnitan, peatub hetkeks ta hingamine. See läheb otse mu niuetesse. Ma kinnitan rihmad eriti kõvasti, püüdes mitte välja teha oma keha reaktsioonist.

      „See peaks sind paigal hoidma.“ See mõte läbib kiiresti mu pea ja ma taipan, et ütlesin seda valjusti. „Peab ütlema, et mulle meeldib, kui sa oled niimoodi kinni. Ära midagi puuduta.“

      Ta punastab. Lõpuks tuleb ometi ta näole natuke värvi – ja ma ei suuda vastu panna. Ma libistan nimetissõrmega mööda ta põske, mööda seda joont, kuhu ilmus puna.

      Jumal, ma tahan seda naist.

      Ta kortsutab kulmu ja ma tean – sellepärast, et ta ei sa liigutada. Ma ulatan talle kõrvaklapid, istun oma kohale ja panen turvavöö kinni.

      Ma teen lennueelset kontrolli. Kõik tööriistad on rohelised, ilma lisatuledeta. Ma sean gaasi lennurežiimile, sisestan transponderi koodi ja kontrollin, et hoiatustuled on sees. Kõik tundub olevat hästi. Ma panen klapid pähe, lülitan raadiosaatjad sisse ja kontrollin rootoripöördeid.

      Kui Ana poole pöördun, vaatab ta mind pingsalt. „Valmis, kallis?“

      „Jah.“ Ta silmad on suured ja ta on elevil. Ma ei suuda alla suruda oma hundiirvet, kui võtan ühenduse keskusega, et kindlustada – nad on ärkvel ja kuulavad.

      Saanud stardiloa, kontrollin õli temperatuuri ja ülejäänud mõõdikuid. Need kõik töötavad normaalselt, niisiis tõstan tõusuhooba ning Charlie Tango, elegantne lind, kerkib sujuvalt taevasse.

      Oh, kuidas see mulle meeldib.

      Me lisame kõrgust ja ma tunnen end pisut enesekindlamalt ning heidan pilgu preili Steele’ile enda kõrval.

      Aeg on teda pimestada.

      Läheb etenduseks, Grey.

      „Me ajasime taga päikesetõusu, Anastasia. Ja nüüd loojangut.“ Ma naeratan ja saan vastutasuks ujeda naeratuse, mis ta nägu valgustab. Lootus kerkib mu rinnus. Ta on siinsamas minu juures, ehkki mõtlesin, et kõik on kadunud, ja ta näeb praegu välja õnnelikum kui siis, mil ta oma kontorist välja astus. Ma võin ju olla lihtsalt tasuta sõidu pakkuja, aga püüan nautida igat kuramuse minutit sellest lennust koos temaga.

      Doktor Flynn oleks minu üle uhke.

      Ma elan hetkes. Ja olen optimistlik.

      Ma suudan seda teha. Ma suudan ta tagasi võita.

      Väikeste sammude haaval, Grey. Ära kiirusta.

      „Peale õhtupäikese on seekord rohkem näha,“ ütlen vaikust katkestades. „Escala on sealpool. Boeing on seal – ja seal näed sa Space Needle’it.“

      Uudishimulik nagu alati, küünitab ta oma saledat kaela, et vaadata. „Ma pole seal kunagi käinud,“ ütleb ta.

      „Ma võin sind sinna viia – me võime seal süüa.“

      „Christian, me läksime lahku.“ Ma kuulen ta hääles kohkumust.

      See pole see, mida ma tahan kuulda, aga püüan mitte üle reageerida. „Ma tean. Ma võin su ikkagi sinna viia. Ja sulle süüa anda.“ Ma vaatan teda teraselt ja ta näole tõuseb ilus kahvaturoosa jume.

      „Siin üleval on väga ilus. Aitäh sulle.“ Ta muudab teemat.

      „Muljetavaldav, eks ju?“ Ma mängin kaasa – ja tal on õigus, ma ei väsi kunagi sellest vaatepildist siin üleval.

      „See on muljetavaldav, et sa seda kõike oskad.“

      Ta kompliment üllatab mind. „Kas see on meelitus, preili Steele? Aga ma olengi mitmeti andekas inimene.“

      „Ma olen sellest täiesti teadlik, härra Grey,“ vastab ta turtsakalt ja ma surun maha muige, kujutades ette, millele ta viitab. Sellest on mul puudus olnud – tema lugupidamatust suhtumisest minusse, ja see teeb mind pidevalt relvituks.

      Lase tal rääkida, Grey. „Kuidas uus töö tundub?“

      „Tore, tänan küsimast. Huvitav.“

      „Kuidas ülemus