Tumedam "Viiskummend tumedamat varjundit” läbi. Э. Л. Джеймс

      Originaali tiitel:

      Darker

      Copyright © 2011/ Fifty Shades Ltd © 2018

      www.vintagebooks.com

      www.eljamesauthor.com

      See raamat on ilukirjanduslik teos. Nimed ja karakterid on autori poolt välja mõeldud ning kõik sarnasused konkreetsete inimestega, olgu elavate või surnutega, on juhuslikud kokkusattumused.

      See raamat on autorikaitse objekt ning seda raamatut ei tohi paljundada ega levitada mingil moel ei kaubandusvõrgus ega ka kuidagi teisiti ilma kirjastaja nõusolekuta.

      Tõlkinud Tiina Kanarbik

      Toimetanud Inge Pitsner

      Originaali küljendus Claudia Martinez

      Originaali kaanekujundus Sqicedragon and Megan Wilson

      Kaanefoto © Petar Djordjevic / Penguin Random House

      © Fifty Shades Ltd,.2011

      © Kirjastus Pilgrim, 2018

      www.pilgrimbooks.ee

      ISBN 978-9949-621-27-9

      ISBN 978-9949-621-49-1 (epub)

      Minu lugejatele.

      Tänan teid kõige eest,

      mida olete minu heaks teinud.

      See raamat on teile.

      Tänusõnad

      Suur tänu, kõik Vintage’i töötajad, teie pühendumuse ja professionaalsuse eest. Ma olen jätkuvalt vaimustatud teie asjatundlikkusest, huumorist ja armastusest kirja pandud sõna vastu.

      Anne Messitte, usu eest minusse. Ma jään sulle alatiseks tänu võlgu.

      Tony Chirico, Russell Perreault ja Paul Bogaards, teie hindamatu toetuse eest.

      imeline produktsiooni-, toimetamis- ja disainitiim, kes selle projekti kokku pani: Megan Wilson, Lydia Buechler, Kathy Hourigan, Andy Hughes, Chris Zucker ja Amy Brosey.

      Niall Leonard, su armastuse, toetuse ja juhatuse ning selle eest, et torisesid vähem.

      Valerie Hoskins, minu agent – tänan sind kõige eest iga päev.

      Katheleen Blandino, esialgse lugemise eest ja kõige eest internetis.

      Brian Brunetti, veel kord sinu hindamatute teadmiste eest seoses helikopteriõnnetustega.

      Laura Edmonston, Vaikse ookeani loodeosa puudutavate teadmiste jagamise eest.

      professor Chris Collins, minu valgustamise eest mullateadustes.

      Ruth, Debra, Helena ja Liv, julgustuse ja väljakutsete eest, ja et panite mind seda raamatut lõpuni tegema.

      Dawn ja Daisy, teie sõpruse ja nõuannete eest.

      Andrea, BG, Becca, Bee, Britt, Catherine, Jada, Jill, Kellie, Kelly, Leis, Liz, Nora, Raizie, QT, Susi – kui palju aastaid sellest juba on? Ja ikka veel astume julgelt edasi. Aitäh teile amerikanismide eest.

      kõik mu autoritest sõbrad ja raamatumaailma sõbrad – te teate, kes te olete – te inspireerite mind iga päev.

      Ja lõpuks tänan teid, mu lapsed. Ma armastan teid tingimusteta. Ma olen alati nii uhke selle üle, kui suurepärased noormehed teist on saanud. Te toote mulle suurt rõõmu. Jääge alati selliseks.

TUMEDAM

      NELJAPÄEV, 9. JUUNI 2011

      Ma istun. Ootan. Mu süda peksab. Kell on 5.36 ja ma vahin läbi oma Audi privaatsusklaasi ta maja esiust. Ma tean, et tulin liiga vara, aga olen seda hetke kogu päeva oodanud.

      Ma näen teda varsti.

      Ma nihkun natuke külje poole. Õhkkond tundub pingeline ja ehkki püüan jääda rahulikuks, tunnen, kuidas ootus ja ärevus mu sisikonna sõlme keeravad ja rinda rõhuvad. Taylor on kõrvalistmel ja vaatab otse ette, ütlemata sõnagi, nähes välja tasakaalukas nagu tavaliselt, aga mina suudan vaevu hingata. See ajab närvi.

      Kurat võtaks. Kus ta on?

      Ta on majas – Seattle’i Sõltumatus Kirjastuses. Laiast kõnniteest eemal seisev hoone on räämas ja vajaks remonti, kunagi udustatud klaas on kohati laiguline ning firma nime pole hästi näha. Nende kinniste uste taga võiks olla kindlustusbüroo või raamatupidamisfirma – nemad ei pane oma kaupa nähtavale. Noh, seda asja saan ma parandada, kui kirjastuse üle võtan. See kuulub mulle. Peaaegu. Eelleping on alla kirjutatud.

      Taylor köhatab ja ta pilk kohtub tahavaatepeeglis minu omaga. „Ma ootan väljas, sir,“ ütleb ta mind üllatades ja astub autost välja, enne kui jõuan teda peatada.

      Võib-olla mõjub mu pinge talle rohkem, kui arvasin. Kas ma olen nii lihtsalt loetav? Võib-olla on tema pinges. Aga miks? Võib-olla sellepärast, et pidi viimastel nädalatel mu pidevalt muutuvaid tujusid välja kannatama ning ma tean, et minuga pole olnud kerge.

      Aga täna on teisiti. Lootusrikas. See on esimene produktiivne päev, mis mul on olnud sellest ajast peale, kui ta mu maha jättis, või nii see vähemalt tundub. Mu optimism aitas mul innukalt koosolekutega toime tulla. Kümme tundi, kuni teda näen. Üheksa. Kaheksa. Seitse … Kell, mis tiksub lähemale kohtumist preili Anastassia Steele’iga, on mu kannatuse proovile pannud.

      Ja nüüd, kui istun siin üksi ja ootel, hakkavad haihtuma mu päevane otsustavus ja enesekindlus.

      Võib-olla ta muutis meelt.

      Kas see on taasühinemine? Või saab ta minuga lihtsalt tasuta Portlandi sõita?

      Ma vaatan jälle kella.

      5.38.

      Kurat. Miks see nii aeglaselt liigub?

      Ma mõtlen, kas saata talle meil, et ta teaks, et olen siin, aga kui hakkan telefoni kobama, taipan, et ei taha välisukselt pilku pöörata. Ma nõjatun tagasi istmele ja käin mõttes läbi ta viimased meilid. Ma tean neid peast, kõik on sõbralikud ja napisõnalised ning ilma igasuguse vihjeta, et ta on minu järele igatsenud.

      Võib-olla ma olengi vaid tasuta sõidu pakkuja.

      Ma heidan selle mõtte kõrvale ja silmitsen ust, soovides, et Ana välja ilmuks.

      Anastasia Steele, ma ootan.

      Uks avaneb ja mu süda hakkab kiiremini lööma, aga seejärel kiiresti ja pettunult lonkama. See pole tema.

      Kurat küll.

      Ta on alati lasknud mul oodata. Rõõmutu naeratus ilmub mu huultele: ootamine Claytoni juures, Heathmanis pärast pildistamist ja siis, kui saatsin talle need Thomas Hardy raamatud.

      Tess …

      Ma mõtlen, kas tal on need veel alles. Ta tahtis need mulle tagasi anda, tahtis need heategevusse anda.

      „Ma ei taha midagi, mis mulle sind meenutaks.“

      Pilt lahkuvast Anast ilmub mu kujutlusse: ta kurb, kahvatu nägu, millel on valu ja segadus. See mälestus pole teretulnud. Valus.

      Ma tegin ta õnnetuks. Ma viisin asja liiga kaugele, liiga kiiresti. See mõte täidab mind masendusega, mis on pärast ta lahkumist saanud liigagi tuttavaks. Ma sulgen silmad ja püüan keskenduda, aga pean silmitsi seisma oma kõige sügavama, kõige pimedama hirmuga: ta kohtas kedagi teist. Ta jagab oma väikest valget voodit ja kaunist keha kellegi neetud võõraga.

      Kurat võtaks. Mõtle positiivselt, Grey.

      Ära mõtle nii. Kõik pole veel kadunud. Sa näed teda varsti. Su plaanid on paigas. Sa võidad ta tagasi. Silmi avades vahin aknast välisust ja mu meeleolu on nüüd sama tume kui Audi tumendatud klaas. Veel rohkem inimesi lahkub hoonest, aga Anat pole ikka.

      Kus ta on?

      Taylor kõnnib väljas edasi-tagasi ja heidab pilgu välisukse suunas. Jeesus, ta näeb välja sama närviline, nagu mina end tunnen. Mis temal peaks sellega asja olema?

      Mu kell näitab 5.43. Ta