Tumedam "Viiskummend tumedamat varjundit” läbi. Э. Л. Джеймс

Ja kui ta teeb midagi rumalat, nii et riskib ise?

      „Mitte mingeid reegleid,” teatab ta pead raputades, et seda rõhutada.

      Hästi, miljoni dollari küsimus.

      „Aga sul pole selle vastu midagi, kui ma sulle laksu annan?”

      „Millega?”

      „Sellega.” Ma tõstan käe üles.

      Ta niheleb ja vaikne magus rõõm kerib end mu sisimas lahti. Oh, kallis, mulle meeldib väga, kui sa niimoodi niheled.

      „Ei, tegelikult mitte. Eriti koos nende hõbekuulidega …”

      Mu riist liigutab selle mõtte peale. Kurat. Ma tõstan jala üle teise. „Jah, see oli tore.”

      „Rohkem kui tore,” lisab ta.

      „Nii et sa saad mõningase valuga hakkama.” Ma ei suuda lootust oma häälest eemal hoida.

      „Jah, ilmselt küll.” Ta kehitab õlgu.

      Hästi. Niisiis võime selle oma suhte aluseks võtta.

      Hinga sügavalt sisse, Grey, räägi tingimustest.

      „Anastasia, ma tahan uuesti alustada. Teha seda vaniljevärki ja võib-olla siis, kui sa mind rohkem usaldad ja mina võin kindel olla, et sa räägid mulle ausalt kõigest – siis võime edasi liikuda ja teha mõningaid asju, mida mulle teha meeldiks.”

      Ongi kõik.

      Kurat. Mu süda hakkab kiiremini lööma, veri trummeldab kõrvus, kui ta vastust ootan. Mu heaolu sõltub sellest. Ja ta ei ütle … midagi! Ta vaatab mind, kui tänavavalgustuslambi alt läbi sõidame, ja ma näen teda selgelt. Ana takseerib mind. Ta silmad on võimatult suured ta ilusas, kõhnemas, kurvemas näos.

      Oh, Ana.

      „Aga mis karistustest saab?” küsib ta lõpuks.

      Ma sulgen silmad. See pole ei. „Karistused jäävad ära. Mitte ühtki.”

      „Ja reeglid?”

      „Reegleid pole.”

      „Mitte ühtki? Aga sul on oma vajadused …” Ta vaikib.

      „Sind vajan ma rohkem, Anastasia. Need viimased päevad on olnud täielik põrgu. Kõik mu instinktid ütlevad mulle, et ma peaksin sul minna laskma, räägivad, et ma ei vääri sind. Need fotod, mis see poiss tegi – ma saan aru, kuidas tema sind näeb. Sa paistad nii muretu ja kaunis, mitte et sa poleks praegu kaunis, kui sa siin istud. Ma näen su valu. Nii raske on teada, et mina olen see, kelle pärast sa valu tunned.“

      See tapab mu, Ana.

      „Ent ma olen isekas inimene. Ma olen tahtnud sind sellest ajast peale, kui sa mu kontorisse kukkusid. Sa oled oivaline, aus, soe, tugev, tark, võluvalt süütu. See nimekiri on lõputu. Ja ma olen sinust vaimustuses. Ma tahan sind ja kujutluspilt, et keegi teine saab su endale, tekitab tunde, nagu pöörataks nuga mu pimedas hinges.”

      Kurat. Ilusad sõnakõlksud, Grey! Tõepoolest.

      Ma olen nagu kurjast vaimust vaevatud. Ma hirmutan ta eemale.

      „Christian, miks sa arvad, et sul on pime hing?“ hüüatab ta mind üllatades. „Ma ei ütleks seda. Kurb, võib-olla, aga sa oled hea inimene. Ma näen seda – sa oled suuremeelne, sa oled lahke, sa pole mulle kunagi valetanud. Ja mina pole eriti püüdnud. Eelmine laupäev oli mulle suur šokk. See oli äratus. Ma taipasin, et sa oled minuga sinnamaani õrnalt käitunud ja et ma ei saa olla selline inimene, nagu sina tahad. Seejärel, pärast äraminekut sain ma aru, et füüsiline valu, mida sa mulle tegid, polnud nii hirmus kui valu, et ma su kaotasin. Ma tõesti tahan sulle meele järgi olla, aga see on raske.”

      „Sa oled mulle kogu aeg meele järgi.” Millal ta sellest aru saab? „Kui palju ma pean sulle seda rääkima?”

      „Ma ei tea kunagi, mida sa mõtled.“

      Ta ei tea seda? Kallis, sa loed mind nagu üht oma raamatutest, ent mina pole kangelane. Minust ei saa kunagi kangelast.

      „Vahel oled sa nii endassetõmbunud, nagu üksik saar,“ jätkab ta. „Sa hirmutad mind. Sellepärast ma olengi vait. Ma ei saa aru, mis tujus sa oled. See muutub sada kaheksakümmend kraadi sekundi murdosa jooksul. See ajab mind segadusse ja sa ei luba mul end puudutada ja ma tahan nii kangesti sulle näidata, kui väga ma sind armastan.”

      Mu rinnus pääseb valla ärevus ja süda hakkab kõvasti peksma. Ta ütles seda jälle – need kolm võimsat sõna, mida ma ei suuda taluda. Ja puudutamist. Ei. Ei. Ei. Ta ei tohi mind puudutada. Aga enne kui jõuan vastata, enne kui pimedus võimust võtab, teeb ta turvavöö lahti ja ronib mulle sülle. Ta võtab mu pea oma käte vahele, vaatab mulle otse silma ja ta hingamine katkeb.

      „Ma armastan sind, Christian Grey,“ ütleb ta. „Ja sa oled valmis tegema kõiki neid muutusi minu pärast. Mina olen see, kes sind ei vääri, ja mul on nii kahju, et ma ei suuda sinu jaoks kõiki neid asju teha. Võib-olla aja jooksul … ma ei tea … aga jah, ma võtan su ettepaneku vastu. Kuhu ma alla kirjutan?” Ta paneb käe mu kaela ümber ja kallistab mind, ta soe põsk on vastu minu põske.

      Ma ei suuda uskuda, mida kuulen.

      Ärevus muutub rõõmuks. See kasvab mu rinnus, süütab mu pealaest jalatallani, levitades soojust. Ta proovib. Ma saan ta tagasi. Ma ei vääri teda, aga saan ta tagasi. Ma võtan ta ümbert kinni ja hoian teda kõvasti, surudes nina ta lõhnavatesse juustesse, samal ajal kui kergendus ja värviliste emotsioonide kaleidoskoop täidab tühjuse, mida olen kandnud endas sellest ajast peale, kui ta lahkus.

      „Oh, Ana,” sosistan ma ja hoian teda oma embuses, liiga vapustatud ja liiga … küllastunud, et veel midagi öelda. Ta poeb mulle lähemale, ta pea on mu õlal, ja me kuulame Rahmaninovi. Ma mõtlen ta sõnadele.

      Ta armastab mind.

      Ma katsetan seda fraasi oma peas ja südames, nii palju kui sellest alles on, ning neelan alla hirmuklombi, mis kurgus tekib, kui need sõnad minus vastu kajavad.

      Ma suudan seda teha.

      Ma suudan sellega elada.

      Ma pean. Ma pean kaitsma teda ja ta haavatavat südant.

      Ma hingan sügavalt sisse.

      Ma suudan seda teha.

      Peale puudutamise. Seda ma ei suuda. Ma pean tegema nii, et ta mõistaks – ja liiga palju ei loodaks. Ma silitan õrnalt ta selga. „Puudutamine on minu jaoks keeld, Anastasia.”

      „Ma tean. Ma tahaksin aru saada, miks.” Ta hingeõhk kõditab mu kaela.

      Kas rääkida talle? Miks ta peaks tahtma seda jama kuulda? Minu jama? Võib-olla saan talle natuke mõista anda.

      „Mul oli kohutav lapsepõlv. Üks narkolibu kupeldajaid …”

      „Seal sa oledki, väike värdjas.“

      Ei. Ei. Ei. Mitte põletamist.

      „Emme! Emme!“

      „Ta ei kuule sind, sa kuradi tõuk.“ Ta haarab mul juustest ja tirib mu köögilaua alt välja.

      „Ai. Ai. Ai.“

      Ta suitsetab. See lõhn. Sigaretid. See on räpane lõhn. Vana, vastik. Ta ise on räpane. Nagu rämps. Nagu solgitoru. Ta joob mingit pruuni vedelikku. Pudelist.

      „Ja isegi kui kuuleks, pole tal sellest sittagi,“ karjub mees. Ta karjub alati.

      Ta käsi lööb mind vastu nägu. Ja jälle. Ja jälle. Ei. Ei.

      Ma hakkan talle vastu. Aga ta naerab. Ja võtab mahvi. Sigaretiots kumab erepunaselt ja oranžilt.

      „Põletus,“ ütleb ta.

      Ei. Ei.

      Valu. Valu. Valu. Lõhn.

      Põletus. Põletus. Põletus.

      Valu. Ei. Ei. Ei.

      Ma