Tumedam "Viiskummend tumedamat varjundit” läbi. Э. Л. Джеймс

„Need fotod on vapustavad,“ ütleb ta. Ma võtan omandit kaitsva käega Ana küünarnukist kinni ja heidan kutile oma parima tõmba-uttu pilgu. „Sul on vedanud,“ lisab ta sammu tagasi astudes.

      „On küll,“ vastan, jättes ta sinnapaika ja tõmmates Ana seina juurde.

      „Kas sa ostsid just praegu ühe pildi?“ noogutab Ana portreede poole.

      „Ühe?“ turtsatan ma. Ühe? Kas sa teed nalja?

      „Sa ostsid rohkem kui ühe?“

      „Ma ostsin need kõik, Anastasia.“ Ja ma tean, et see kõlab üleolevalt, aga mõtet, et need fotod kuuluvad kellelegi teisele, kes võib neid imetleda, on väljaspool arutelu. Ana huuled paotuvad hämmeldusest ja ma püüan mitte lasta end sellel häirida. „Ma ei taha, et mingid võõrad sind oma kodus iharalt vahivad.“

      „Parem vahiksid ise?“ annab ta vastulöögi.

      Ta vastus, ehkki ootamatu, teeb mulle nalja. Ta noomib mind. „Ausalt öeldes jah,“ vastan samamoodi.

      „Pervert,“ ütleb ta hääletult ja hammustab huulde, ilmselt et naeru alla suruda.

      Jumal küll, ta on julge ja vaimukas ja tal on õigus. „Ma ei saa sellele hinnangule vastu vaielda, Anastasia.“

      „Ma arutaksin seda sinuga hiljem, aga olen kirjutanud alla lepingule, mida ma ei tohi avalikustada.“ Kõrgil ilmelt pöördub ta jälle fotosid uurima.

      Ja ta teeb seda jälle: naerab minu üle ja naeruvääristab mu elustiili. Jeesus, küll ma tahaksin talle koha kätte näidata – eelistatavalt minu all või mu põlvedel. Ma kummardun lähemale ja sosistan talle kõrva: „Mida ma küll su terava keelega teeksin.“

      „Ära ole nii toores.“ Ta on šokeeritud ja ta ilme on pirtsakas ning ta kõrvalestad lähevad võluvalt roosaks.

      Oh, kallis, see on vana asi.

      Ma vaatan jälle pilte. „Sa oled neil fotodel nii muretu, Anastasia. Ma ei näe sind sellisena just eriti sageli.“

      Ta uurib jälle oma sõrmi, kõhkleb, mõeldes, mida vastata. Ma ei tea, mida ta mõtleb, niisiis astun ettepoole ja tõstan veidi ta pead. Ta ahmib hetkeks õhku, kui mu sõrmed ta lõuga puudutavad.

      Jälle see hääl, ma tunnen seda niuetes.

      „Ma tahan, et sa oleksid minuga koos samuti muretu.“ Ma kuuldun lootusrikas.

      Kurat küll. Liiga lootusrikas.

      „Kui sa seda tahad, siis pead mu hirmutamise järele jätma,“ nähvab ta, üllatades mind oma tunde sügavusega.

      „Sa pead õppima minuga suhtlema ja ütlema mulle, mida sa tunned!“ nähvan vastu.

      Kurat, me teeme seda siin, praegu? Ma tahan teha seda mõnes privaatsemas kohas. Ta köhatab ja ajab end sirgu.

      „Christian, sa tahtsid mind alistujaks,“ ütleb ta vaikselt. „Selles meie probleem ongi. Sa meilisid mulle ükskord definitsiooni, milline alistuja olema peab.“ Ta vaikib ja põrnitseb mind tigedalt. „Minu mäletamist mööda olid need omadused „kuulekas, kergesti juhitav või mõjutatav, nõustuv, järeleandlik, passiivne, kannatlik, sõnakuulelik, taltsas, allaheitlik. Ma ei tohtinud sulle otsagi vaadata, kui sa polnud selleks luba andnud. Mida sa minust siis ootad?“

      Me peame seda omaette arutama! Miks ta seda siin räägib?

      „Sinuga koos olin ma kogu aeg segaduses,“ jätkab ta hoogu peatamata. „Sa ei taha, et ma sulle vastu vaidleksin, aga samas sulle meeldib mu „terav keel“. Sa tahad kuulekust ja vahel mitte, et mind siis karistada. Ma lihtsalt ei tea, milline tuju sul parajasti on.“

      Hästi, ma näen, et see võib segadusse ajada – aga ikkagi ei taha ma seda siin arutada. Me peame lahkuma.

      „Tubli, hästi tehtud nagu alati, preili Steele.“ Mu toon on jääkülm. „Tule, lähme sööma.“

      „Me oleme ainult pool tundi siin olnud.“

      „Sa oled fotod ära näinud. Selle poisiga rääkinud.“

      „Ta nimi on José.“

      „Sa oled Joséga rääkinud – selle mehega, kes viimane kord, kui ma teda nägin, tahtis toppida oma keelt sinu vastupunnivasse suhu, kui sa olid purjus ja sul oli süda paha.“ Ma kiristan hambaid.

      „Tema pole mind kunagi löönud,“ tasub ta kätte, raev pilgus.

      Mida kuradit? Ta tahab teha seda praegu.

      Ma ei suuda seda uskuda. Kurat, ta küsis minult, kui halvaks asi võib minna! Viha pääseb mu rinnust nagu vulkaan. „See on löök allapoole vööd, Anastasia.“ Ma vahin teda vihaselt. Ana nägu läheb punaseks ja ma ei tea, kas häbist või vihast. Ma tõmban käega läbi juuste, et ma temast kinni ei haaraks ega uksest välja ei tiriks, et saaksime jätkata seda vestlust omaette. Ma hingan sügavalt sisse.

      „Ma viin su sööma. Sa lihtsalt närbud mu silme all. Leia see poiss üles ja ütle talle head aega.“ Mu toon on ebasõbralik, ehkki püüan oma viha kontrolli all hoida, aga Ana ei liiguta end.

      „Palun jääme veel natukeseks?“

      „Ei. Mine. Kohe. Ütle head aega.“ Ma suudan tema peale mitte karjuda. Ma tunnen ära selle põikpäise jonnaka suu. Ta on metsikult vihane ja hoolimata sellest, mille olen viimastel päevadel läbi elanud, on mul sellest jumala savi. Me lahkume, kui ma ka peaksin ta sülle võtma ja minema tassima. Ta heidab mulle hävitava pilgu ja pöörab järsult ringi, ta juuksed lendlevad, lüües mind vastu õlga. Ta läheb Rodriguezt otsima.

      Kui ta lahkub, püüan tasakaalu tagasi saada. Mis see on, mis kõigile mu nuppudele vajutab? Ma tahan teda noomida, talle laksu anda ja keppida. Siin. Praegu. Ja selles järjekorras.

      Ma libistan pilgu üle ruumi. See poiss – ei, Rodriguez – seisab imetleva naisteparve keskel. Ta märkab Anat, unustab oma fännid ja tervitab teda, nagu oleks Ana kogu ta neetud universumi keskpunkt. Ta kuulab tähelepanelikult Ana igat sõna, seejärel võtab ta oma käte vahele ja keerutab.

      Võta oma paksud käpad mu tüdruku küljest ära.

      Ana heidab pilgu minu suunas, seejärel paneb käe poisi juustesse ja surub põse tema põse vastu, sosistades talle midagi kõrva. Nad jätkavad vestlust. Lähedalt. Tema käed ümber Ana. Ja ta mõnuleb Ana valguses.

      Enne kui mulle kohale jõuab, mida ma teen, sammun lähemale, valmis selle kuti käsi ja jalgu ükshaaval otsast rebima. Tema õnneks laseb ta Ana lahti, kui lähemale jõuan.

      „Hoiame kontakti, Ana. Oh, härra Grey, tere õhtust,“ pomiseb poiss alandlikult ja pisut hirmunult.

      „Härra Rodriguez, väga muljetavaldav. Mul on kahju, et me ei saa kauemaks jääda, aga me peame tagasi Seattle’isse minema. Anastasia?“ Ma võtan ta käe.

      „Nägemiseni, José. Veel kord palju õnne.“ Ana tõmbub minust eemale, suudleb meest õrnalt tolle punastavale põsele, ja ma saan kohe südameataki. Ma pean end kõvasti pingutama, et mitte Anat üle õla visata. Selle asemel haaran tal käest kinni ja tirin ta välisukse juurde ning sealt tänavale. Ta koperdab minu järel, püüdes sammu pidada, aga ma ei hooli sellest.

      Just praegu. Ma lihtsalt tahan …

      Siin on kõrvaltänav. Ma kiirustan sinna ja enne kui saan aru, mida teen, olen Ana vastu majaseina surunud. Ma haaran ta näo oma käte vahele, surun ta keha vastu enda oma, kui raev ja iha minus uimastava plahvatusohtliku kokteilina segunevad. Ma haaran suuga ta huulest ja meie hambad põrkavad kokku, aga mu keel on ta suus. Ta maitseb odava veini ja imehea armsa Ana järele.

      Oh, see suu.

      Ma olen selle suu järele igatsenud.

      Ta süttib. Ta sõrmed on mu juustes ja tirivad kõvasti. Ta oigab mulle suhu, lubades mul kaugemale minna, ning suudleb mind vastu, ja ta kirg on valla pääsenud, keel minu omaga kokku põimunud. Maitstes. Võttes. Andes.

      Ta nälg on ootamatu.