Tumedam "Viiskummend tumedamat varjundit” läbi. Э. Л. Джеймс

judisen, kui mu mälestused ja õudusunenäod hõljuvad koos nagu suits ta äravisatud sigaretist, mis teeb mu aju uduseks ja tirib mind tagasi sellesse hirmu ja võimetuse aega.

      Ma räägin Anale, et mäletan seda kõike, ja ta võtab minust kõvemini kinni. Ta põsk on mu kaelal. Ta pehme soe nahk minu naha vastas toob mind tagasi praegusesse hetkesse.

      „Kas ta oli vägivaldne? Su ema?” Ana hääl on kare.

      „Seda mitte. Ta oli ükskõikne. Ta ei kaitsnud mind oma kupeldaja eest.”

      Ema oli hunnik õnnetust ja see mees oli haige värdjas.

      „Pigem hoolitsesin mina tema eest. Kui ta lõpuks end ära tappis, läks neli päeva aega, enne kui meid leiti. Ma mäletan seda.” Ma sulgen silmad ja näen ähmaselt oma ema tummalt maha vajumas ja ennast teda oma tekiga katmas ja tema kõrval end kerra tõmbamas.

      Anastasia ahmib õhku. „See on nii õudne.”

      „Viiskümmend varjundit.“

      Ta surub mu kaelale õrna suudluse. Ja ma tean, et see pole haletsus, mida ta pakub. See on lohutus, võib-olla isegi mõistmine. Mu armas kaastundlik Ana.

      Ma võtan tema ümbert kõvemini kinni ja suudlen ta juukseid, kui ta end mu käte vahele kerib.

      Kallis, see oli kaua aega tagasi.

      Väsimus saab minust võitu. Mitu magamata ööd, täis õudusunenägusid, on võtnud oma osa. Ma olen väsinud. Ma tahan mõtlemise peatada. Ana on mu unenäopüüdja. Mul polnud kunagi õudusunenägusid, kui ta mu kõrval magas. Ma nõjatun tagasi, sulgen silmad ega ütle midagi, sest pole enam midagi öelda. Ma kuulan muusikat ja pärast selle lõppemist Ana kerget ühtlast hingamist. Ta magab. Ta on kurnatud. Nagu minagi. Ma taipan, et ei saa koos temaga ööd veeta. Ta ei saa siis üldse magada. Ma hoian teda, nautides ta raskust endal, mul on see au, et ta minu peal magab. Ma muigan endaga rahulolevalt. Ma tegin selle asja ära. Ma olen ta tagasi saanud. Nüüd pean teda vaid hoidma, ja see on piisav väljakutse.

      Mu esimene vaniljesuhe – kes oleks võinud arvata? Silmi sulgedes kujutlen ilmet Elena näol, kui sellest talle räägin. Tal on selle kohta palju öelda, tal on alati …

      Ma tean selle järgi, kuidas sa seisad, et sul on mulle midagi öelda.

      Ma heidan Elenale kiire pilgu ning ta erepunased huuled kõverduvad naeratuseks ja ta paneb käed risti rinnale, piits käes.

      Jah, ma’am.

      Sa võid rääkida.

      Mul on Harvardis koht olemas.

      Ta silmad välgatavad.

      Ma’am, lisan kiiresti ja vahin oma varbaid.

      Ahaa. Ta kõnnib ümber minu. Ma seisan alasti ta keldris.

      Jahe kevadõhk paitab mu nahka, aga ootusärevus sellest, mis varsti toimub, paneb iga mu juuksekarva peas püsti seisma. Ja ta kalli parfüümi lõhn. Mu keha reageerib sellele.

      Ta naerab. Kontroll! nähvab ta ja piits hammustab mu reisi. Ja ma püüan, tõesti püüan oma kehaga midagi ette võtta. Ehkki sind tuleks ehk hea käitumise eest tasustada, nurrub ta. Ja ta lööb mind jälle, seekord rinda, aga õrnemalt, palju mängulisemalt. Harvardisse sisse saada, see on suur saavutus, mu kallis, kallis loomake. Piits vihiseb jälle ja naksab mu tagumikku, ja mu jalad värisevad selle peale.

      Ole paigal, hoiatab ta. Ja ma seisan sirgelt, oodates uut hoopi. Niisiis jätad sa mu maha, sosistab ta, ja piits lööb mulle vastu selga.

      Mu silmad lähevad suureks ja ma vaatan teda ärevalt.

      Ei. Mitte kunagi.

      Silmad maha, kamandab ta.

      Ja ma vahin oma jalgu, kui paanika mind haarab.

      Sa jätad mu maha ja leiad mingi noore tudengiplika.

      Ei. Ei.

      Ta haarab mu näo oma käte vahele, ta küüned tungivad mu nahka.

      Leiad küll. Ta jääsinised silmad põletavad mind, ta erepunased huuled kõverduvad irveks.

      Ei iialgi, ma’am.

      Ta naerab ja lükkab mu eemale ning tõstab käe.

      Aga lööki ei tule.

      Kui ma silmad avan, seisab Ana mu ees. Ta silitab mu põske ja naeratab. Ma armastan sind, ütleb ta.

      Ma ärkan ega saa aru, kus ma olen, ja mu süda mütsub ning ma ei tea, kas hirmust või elevusest. Ma olen auto tagaistmel ja Ana on mul süles.

      Ana.

      Ta on jälle minu. Ja hetkeks hakkab mul pea ringi käima. Ma naeratan tobedalt, suu kõrvuni, ja vangutan pead. Kas ma olen kunagi midagi sellist tundnud? Ma olen tuleviku pärast elevil. Ma olen elevil, sest tahan näha, kuhu meie suhe liigub. Milliseid uusi asju me proovime. Nii palju on igasuguseid võimalusi.

      Ma suudlen ta juukseid ja panen lõua ta pealaele. Kui vaatan aknast välja, märkan, et oleme jõudnud Seattle’isse. Taylori pilk kohtub peeglis minu omaga.

      „Kas sõidame Escalasse, sir?“

      „Ei, preili Steele’i juurde.“

      Ta silmanurkadesse ilmuvad kortsud. „Me oleme viie minuti pärast kohal,“ ütleb ta.

      Oo. Peaaegu kodus.

      „Tänan sind, Taylor.“ Ma magasin kauem, kui oleksin pidanud auto tagaistmel võimalikuks. Ma mõtlen, mis kell on, aga ei taha selle vaatamiseks kätt liigutada, sest hoian Anal ümbert kinni. Ma vaatan oma magavat kaunitari. Ta huuled on kergelt paokil, tumedad ripsmed tekitavad näole varje. Ja ma mäletan, et vaatasin Heathmanis, sellel esimesel korral, kuidas ta magab. Ta näis tookord nii rahulik, ta näib praegu ka rahulik. Ma ei tahaks teda segada.

      „Ärka üles, kallis.“ Ma suudlen ta juukseid. Ta silmalaud värelevad ja ta avab silmad. „Tere,” ütlen tasa.

      „Vabandust,” pomiseb ta ja ajab end istukile.

      „Ma võiksin igavesti vaadata, kuidas sa magad, Ana.” Pole tarvis vabandada.

      „Kas ma rääkisin jälle unes?” Ta näib murelik.

      „Ei,“ rahustan teda. „Me oleme juba peaaegu sinu juures.”

      „Me ei lähegi sinu juurde?” Ta tundub olevat üllatunud.

      „Ei.”

      Ta ajab end sirgu ja vaatab mulle pahaselt otsa. „Miks mitte?”

      „Sest sa pead homme tööl olema.”

      „Aa.” Mossitamine ütleb ta pettumuse kohta kõik. Ma tahaksin valjusti naerda.

      „Miks sa küsid, kas sul oli midagi muud plaanis?” narritan teda.

      Ta niheleb mu süles.

      Uhh.

      Ma hoian teda paigal.

      „Noh, võib-olla,” ütleb ta, ilma et mulle otsa vaataks, ja näib pisut uje. Ma ei saa midagi parata ja naeran. Ta on nii paljude asjade puhul julge, ja teistes nii uje. Kui ma teda vaatan, taipan, et ma pean saama ta nii kaugele, et ta oleks minuga seksi suhtes avameelne. Kui tahame olla teineteise vastu ausad, peab ta mulle ütlema, kuidas ta end tunneb. Rääkima mulle, mida ta vajab. Ma tahan, et ta oleks piisavalt enesekindel ja väljendaks oma soove. Kõiki.

      „Anastasia, ma ei puuduta sind enne, kui sa mind palud.”

      „Mida!” Ta tundub pisut pahane.

      „Sa pead mind usaldama õppima. Järgmine kord, kui me armatseme, räägid sa mulle täpselt ära, mida sa tahad, üksikasjaliselt.”

      See annab teile mõtteainet, preili Steele.

      Ma tõstan ta sülest ära, kui Taylor maja ees peatub. Ronin välja, kõnnin ta ukse juurde ja avan selle. Ta on unine ja imeline, kui autost välja astub.

      „Mul