Jää. Ulla-Lena Lundberg

ei lähe.”

      „Sa oled liiga väsinud. Peame varem magama minema. Me kurname end ära.”

      „Asi ei ole ainult väsimuses. Ma ei oska. Ma olen andetu. Ma pean ametist lahkuma.”

      „Just nüüd, kui me kohale jõudsime! Mis loba sa ajad! Võta eelmise aasta jutlus. Siin ei ole seda keegi kuulnud.”

      „Siis on pastor tõeliselt pankrotis, kui ta vanu jutlusi kasutab.”

      „Saad sealt mingi idee. See peaks olema siin kastis. Loe see rahulikult läbi. Siis lähed magama ja öösel saab see küpsemaks. Homme hommikul tead, mida rääkida.”

      „Mida ma küll ilma sinuta teeksin?”

      „Ah jäta! Õnneks valitseb su paberites kord. Siin see on.”

      „Tänan. Viskan pilgu peale. Sina mine magama. Ma tulen kohe.”

      Ta loodab, et naine jääb kiiresti magama, väsinud nagu ta on. Mona on koristanud nagu pöörane ja küpsetanud, terve maja lõhnab hästi. Kirikunõukogu ja kogudusenõukogu liikmed tulevad pärast jumalateenistust kohvile. Kuidas saab ta pärast oma fiaskot neile intelligentsetele inimestele silma vaadata? Oma fiaskot: jälle on ta samas punktis, mõtleb üksnes endale ja sellele, mis mulje ta teistele jätab. Mitte sellele, mida ta on saadetud kuulutama: Sõna.

      Tähtis ei ole tema enda särav isiksus. Tähtis on vahendada Sõna, mis on täiuslik ja iga ebatäiusliku jutlustaja tugi ja kaitse. Kuid sissejuhatus, isikupärane haare, mis annab tekstile uue sära? Miski, mis paneb koguduse teda kuulama. Mis oleks nende enda maailmast, millest nad aru saaksid ja mis neile huvi pakuks.

      Antud juhul huvitab neid uus kirikuõpetaja, kuidas ta ka ei püüa ennast veenda, et tema isikul ei ole tähtsust. Kas on see siis vale, kas on see meeldida püüdmine, kui ta ütleb midagi, mida nad tahavad kuulda, räägib, missugune on tema esimene mulje kogudusest?

      Need mõtted loovad temas mõjuvaid, selgeid pilte ja ta teab, millest ta peab rääkima. Ta tunneb, kuidas ta rahuneb, see ei ole reetlik rahu, vaid rahu, mis lubab tal uinuda. Ta vaatab uue pilguga oma eelmise aasta jutlust, kust ta saab kasutada lõike, millele eelneb uus sissejuhatus. Kõik saab korda.

      Pastor vajub peaaegu teadvusetuna voodisse. Mona magab juba, tema nii mures ilmselt ei olnud. Naise usk, et ta tuleb toime, mõjub rahustavalt. On liiga hilja, et ta suudaks hommikul vara üles tõusta, aga küll ta jõuab teksti läbi mõelda ja liigendada.

      Nii see lambapea endamisi arvab. Hommikul tuleb isal Sannaga tegelda, kui ema lehmi lüpsab, ja Sanna on tegelane, keda ei saa lihtsalt varbvoodisse jätta ja ust kinni panna. Pealegi on Sanna vastupandamatu, kui isa on päris tema päralt. Ta naeratab ja sädistab ja surub põse vastu isa põske, ja isa mõtleb, et mõne hetke päevas peab ta ju tütrele pühendama. Mis kristlane ta üldse on, kui ta ei lase oma lapsel enda juurde tulla?

      Siis tuleb Mona ja vahetab kiiruga riided ja kliristab lauda kattes nõudega. Kantseleis imet ei juhtu. Pastor võtab käsiraamatu, teadaanded, oma vana jutluse, mõne lausega kirja pandud uued mõtted. Ta loodab need enne minekut läbi vaadata, aga juba on esikus kolinat kuulda, kui keegi püüab turdunud ust lahti tõmmata. Talle saab peagi selgeks, et sellel kaugel kirikusaarel aetakse õpetaja käest paberite saamine korda enne jumalateenistust, kui on juba kohale tuldud.

      See on igati arusaadav, ja kui tead, siis oskad selleks valmistuda, aga esimesel korral on see ootamatu. Ta tõttab kantseleiuksele vastu ja naeratab sõbralikult, kuna tajub Mona tõrjuvat hoiakut. „Astuge aga sisse!” ütleb ta südamlikult, kuigi Mona tahaks öelda, et hetk ei ole sobiv. Ja kui asi on lahendatud, lahedalt ja lootusrikkalt, on kell juba sealmaal, et aeg on panna talaar selga ja lõkad kaela. Mona aitab ja on uhke: talaari on rätsep kalli raha eest õmmelnud ja see istub hästi! Ta on rääkinud Monale pastorikellast, ja naine jälgib teraselt kella, et saaks mehe täpselt kolmveerand välja saata. Ise tuleb ta Sannaga veidi hiljem järele. Selge see, et ta tahab esimesel jumalateenistusel kohal olla ja kogudust näha. Ta on rohkem närvis, kui mees arvab, mehele on tähtis näha rahulikku ja muretut naist. Kui ta oleks ainult osanud oma aega nii jagada, et oleks jõudnud jutluseks paremini valmistuda!

      Esimest korda on kella löödud pool üksteist, kaunis kaja kumiseb kirkas õhus. Kolmveerand üksteist on näha, kuidas kirikuteener uuesti kellatorni ronib, siis võtab õpetaja piibli, käsiraamatu, paberid ja märkmed ning asutab minekule. Süda saapasääres, peab ta vaikse palve, et kõik läheks hästi, koolipoisi araverelise abipalve kimbatuses, mille ta ise on tekitanud. Sanna vigiseb ja tahab kaasa tulla, ema on vihane ja noomib: „Kuss, Sanna! Sind ei lasta kirikusse, kui sa ei oska vait olla!”

      Neil on niisugune tunne nagu esimestel kristlastel, kui need aeti areenile, toeks vaid lootus ja usk. Tema on aga arg ja ebakindel, oma Jumala kehv teener. Väärimata oma ametikohta, avab ta ukse ja astub välja trepile.

      Kui palju rahvast on juba kirikumäel! Ta seisab hetke trepil ja näeb, kuidas rahvast muudkui tuleb paatidest ja voogab pastoraadist mööda kiriku poole. Kui nad teda trepil näevad, teevad nad talle endi keskel ruumi, ja ta astub nende keskele. Siis hakkab pastorikell lööma.

      Ainult väikene kell, nagu kirikuteener ütles, ja see lööb harvemini kui kõik kellad täistuuril koos. Kui pastor edasi kõnnib ja kell lööb, saab temast teine inimene. Ta jätab viriseva Sanna ja pahandava Mona selja taha. Mona närvilise sõnatuse, tema lootused, et kõik läheb hästi. Ta jätab maha oma isekuse, hirmu, et ta hakkama ei saa, et teeb end naerualuseks, satub pilkamise ja arvustamise objektiks. Kõndides ei ole ta enam ebatäiuslik inimene, vaid koguduse karjane, kes avab sellele müsteeriumi ja jagab sakramenti. Ta kõnnib nii, nagu saare pastorid on kõndinud reformatsioonist peale, võib-olla juba kloostrite ajal.

      Ta jõuab väravasse ja läheb edasi mööda kruusateed, ja kuigi inimesi on palju, on tema ümber ruumi. Nii kaua kui kell lööb, ei kõneta teda keegi, ja temagi ei seisata, et kellegagi juttu ajada, üksnes naeratab ja noogutab. Kiriku uks on lahti, ja kui ta üle läve astub, lööb kell viimast korda.

      Kirik tundub nüüd suurem, kui see täitub rahvast, lagi on kõrgem, kooripealne kaugem. Õhk on paks, seda on edasi liikudes tunda. Kirikuteener on jätnud käärkambri ukse paokile. Pastor asetab raamatud lauale ja näeb, et ametirüü on valmis pandud: valge alba, punakaslilla kaasula, millele on tikitud kuldne rist. Kirikuteener siseneb kiirel sammul, tema kannul tuleb köster, kelle riietest õhkub värsket merelõhna. Nad teretavad ja kõnelevad temaga teisel toonil kui laupäeval, vaatavad rohkem lõkasid kui silma, täna kohtlevad nad teda kui kirikuõpetajat.

      „Täna tuleb kirik täis,” ütleb köster ja hõõrub käsi, võib-olla vaimustusest, aga eelkõige sellepärast, et käed on külmast kohmetud ja ta peab mängima. Vaiksel häälel vahetavad nad mõne sõna jumalateenistuse läbiviimise kohta, et nad võivad korjanduslauluga uuesti alustada, kui kirikuteener omadega valmis ei jõua, ja et nad peavad olema valmis kaks korda armulauda katma. Pastor palub nende jumalateenistusele Jumala õnnistust ja siis läheb köster oreli taha. Eriliselt närvilisena, paneb pastor oma imestuseks tähele, oma noore aruga oli ta arvanud, et tema üksi on vaevatud ja ebakindel, samal ajal kui kõik teised täidavad oma ülesandeid kindlalt ja rahulikult.

      Kirikuteener on tõesti rahulik, kogu aeg valmis toetama ja seletama, kuidas koguduses asjad käivad. Pastor tõmbab laia alba üle pea ja selle peale kaasula, vaikides ulatab kirikuteener talle kammi, et ta saaks juukseid sugeda. Nad vaatavad kella ja kirikuteener piilub uksest välja: puupüsti täis. Ja kirikumäel on veel rahvast: kõige lähemalt tulijatel on raske õigeks ajaks kohale jõuda, tõdeb ta.

      Jumalateenistuse algus läheneb ja kirikuteener läheb kella lööma. Nüüd löövad mõlemad kellad, jõuliselt ja helgelt, need kõlavad hästi kokku, ta peab meeles pidama, et kirikuteenrit kiita. Ja kui kellad on paar minutit löönud, kostab oreli vääksumist. Isegi käärkambrisse on kuulda orelitallaja tallamist, kohinat ja kahinat, enne kui mehhanism tööle hakkab ja köster sõrmed klaviatuurile paneb. Ta mängib alguslaulu tireleid, lauluraamatu variatsioone, rahustavalt ja kaasahaaravalt, kuni inimesed kirikus veel köhatavad ja nagistavad. Aga kui köster mängib „Au, kiitus olgu igavest”, on nad sisse elanud.

      Pastor ei ole veel kunagi sellist