Jää. Ulla-Lena Lundberg

inimene tuleb Uusimaa söödaküünidest, siis näeb ta kohe, et lehmad on liiga lahjad.

      „Tõepoolest, kevad saabub õigel ajal!” ütleb pastoriproua. Endamisi leiab ta aga, et eelmine pastor on loomade eest halvasti hoolitsenud. Aga ta ei taha arvustada ja kraabib viglaga riismeid kokku ja viib lammastele mõne kuivanud viha. Siis leiab ta sõnnikuhargi ja hakkab sõnnikut välja kandma, ehkki kirikuteener kavatses seda just teha. See käib hõlpsalt, sest lahjad loomad on tootnud väikseid kõvasid lehmakooke, mis püsivad hästi koos, ja algelises laudas on siiski olemas renn, mida mööda virts läbi kivivundamendi välja voolab. Lauda nurga juures on kaev, mis nüüd kevadel on täis lumesulamisvett, näitab kirikuteener. Ta jõuab kaevule esimesena ja vinnab üles paar ämbritäit vett, mis ta künasse kallab.

      Lehmad inisevad rahumeelselt ja ampsavad kuiva heina, sellal kui pastoriproua ja Signe udaraid pesevad ja lüpsma hakkavad. Järgmisel päeval võivad kirikuteener ja Signe kõigile huvilistele rääkida, et pastoriproua lüpsab nii osavalt, nagu keegi ei ole näinud, ja kohtleb loomi sellise vilumusega, et lausa imesta. Õuni ja Õnne pööravad pead ja jõllitavad, pööravad uuesti ja jõllitavad veel korra, mida kõike üks lehm oma elu jooksul ei pea kogema. Eriti palju piima nad enam ei anna, aga nii palju ikka, et see pritsib uhkelt, kui pastoriproua lüpsab.

      „Head nisad, tugevad udarad,” teatab ta. „Nüüd on neid vaja ainult korralikult sööta. Meil tuleb paljud asjad selgeks teha, missugune on karjamaa ja heinamaa.”

      Küüni põhjal otsustades on karta, et heinamaad ei jätku, kuid kirikuteener, keda huvitavad omandisuhted, hakkab sedamaid kiriku maade kohta põhjalikult aru andma. „Heina saab ikka, ja heinateole tulevad appi pastoraadi popsid, kes teevad oma maa eest päevatööd.”

      „Ega praegusel ajal pastoraadil enam ometi popse ole?” küsib pastoriproua, ja kirikuvaht tunnistab, et ega ole tõesti. Popsikohad on vabaks ostetud, aga need, kes vajavad rohkem heinamaad, maksavad renti päevatööga.

      „Või nii!” ütleb pastoriproua ja aimab, et sellega tuleb tegemist. Kiire taibuga nagu ta on, on ta juba aru saanud, et heina pärast käib äge võitlus. Ta küsib pastoraadi karjamaa olukorra kohta, ja kirikuteener vastab rõhutatult, et kirikusaarel on pastori lojustel karjamaad piisavalt. Aga pastoraadi endise popsi seis ei ole kiita. Ta ei peaks seda ütlema, aga ütleb siiski, et on juhtunud, et popsi poolel on piirdeaed käest lastud, mistõttu nende lehmad on tulnud pastoraadi poolele ja kõhu täis ahminud.

      „Ah nii,” ütleb pastoriproua. Tõepoolest tuleb tegemist, sest Õunil ja Õnnel on õigus väljas rohtu süüa, selle on ta juba endamisi ära otsustanud. Ta kallab piima läbi kurna ja patsutab lehmi veel korra, et need mõistaksid, et edaspidi tuleb neil tema poole hoida. Nende silmis kaob kirikuteenri Signe uttu, sest nüüd on võim uutes kätes.

      Pastoriproua küsib Signe enda lehmade kohta, ja tõesti, õige pea on neid kaks, Vanda ja Vanda mullikas, kes poegib sel kevadel esimest korda. „Hein otsustab, kas me peame ta üle talve või saadame sügisel tapamajja,” seletab kirikuteener ja tema häälest kõlab rahulolu, ja pastoriproua taipab, et läheb, kuidas läheb, mullikas ja vasikas ja suvine piim on tõhus varude täiendus.

      „Mul on hea meel, et me tuttavaks saime,” ütleb pastoriproua siiralt. „Nii palju asju on vaja teilt küsida. Näiteks lammaste kohta. Kus neid saaks pidada? Neid ei saa ju koos lehmadega karjatada, ükski aed ei pea neid kinni.”

      Kirikuteener seletab, et pastoraadi asjad on hästi korraldatud. Kirikusaare lähedal on kaks suurt laidu, mis on pastori lambasaared. Kui lambaid paari nädala takka ühelt laiult teisele viia, jätkub neil süüa terveks suveks, nõnda kenasti sujub see.

      „Kui küüni vaadata, siis tuleks nad juba homme laiule viia!” ütleb pastoriproua. „Vahest saame külast paati laenata?”

      „Kas või meie käest,” pakub kirikuteener, kellele ei ole jäänud märkamata, et proua on kiire taibuga ja kena, ning oleks tore, kui ta pastori kuuldes tema kohta mõne hea sõna lausuks.

      „Tänan!” ütleb pastoriproua. „Eks leppige sobiv päev ja aeg Petteriga kokku. Loodan, et te astute sisse ja joote meiega koos teed, nüüd kus laudaga on asi klaar.”

      Pastoraadi poole tagasi lähevad nad juba sõpradena. Kirikuteener näitab kaevus olevaid köisi, millega saab piimanõud kaevu lasta, et piima öösel maha jahutada. Siis läheb piim koorelahutajasse ja koor säilitatakse. Esikus ootab koorelahutaja, mille pastori isa oksjonilt ostis. Pastoriproua peseb piimanõud kiiresti puhtaks, puhub köögipliidi all tule uuesti hõõguma, paneb veepoti pliidile sooja ja toob lauale söögipoolist: kuivikuid ja värsket leiba õunamoosiga!

      Pastor peab võrkude merrelaskmise plaanid sinnapaika jätma, sest kirikuteener ja Signe istuvad südamerahus ja ajavad juttu. Õpetaja siiski ei jäta ja teeb kavandatud kalapüügist juttu, ja siis rehmab kirikuteener endale käega vastu laupa: „Oh taeva ristike! Tõin teile ju ahvenaid, mis ma jätsin välja trepile. Loodan, et mõni elukas ei ole neid nahka pannud!”

      „Nagu loeksid mu mõtteid!” ütleb pastor. „Suur tänu! Aga alates homsest peame ise hakkama saama. Selline sõbralikkus teeb meid täitsa abituks. On meil alles päev olnud!”

      Ta ei saa sinna midagi parata, et haigutab laia suuga, ja siis haigutab ka proua, nagu kass. Siis on pastor sunnitud veel korra haigutama, nii et kõik pealuu liikuvad osad nagisevad. Kirikuteener ja Signe pööravad viisakalt pilgu kõrvale ja ajavad veel pisut juttu, aga tõusevad siis, ja Signe ütleb, et nüüd tuleb minna oma lehma lüpsma. Kell on kümme ja pastoriproua kargab püsti: „Kas tõesti jäi teil oma lehm lüpsmata, sest tulite meile appi! See on ju kohutav!”

      „Mitte sugugi,” vastab Signe rahustavalt. „Ta annab praegu nii vähe piima, et ei ole vahet, kas ma lüpsan teda õhtul või homme hommikul.”

      Aga see pastoriprouat ei veena. Tema meelest on kole, et Signe enda lehm kannatab, ja selle peale hakkab Signetki südametunnistus vaevama. Ja kui nad on viimaks lahkunud, läheb pastoril ja tema abikaasal väsimusest silme eest kirjuks. Nad puterdavad ja koperdavad ja leiavad vaevaga kemmergu üles ega suuda õieti nägugi pesta, enne kui lõpuks voodisse vajuvad.

      „Tore, et oled voodi üles teinud,” ütleb pastor. „Nüüd me enam küll ei jaksaks. Ma ei usu, et ma eales oleksin omadega nii läbi olnud. Ja nii rõõmus.”

      Pastor ja tema proua veedavad esimese öö pastoraadis nagu üks uimaseks löödud lutsukala teise kõrval. Kummagi viimane mälestus on see, et teine juba sügavalt magab.

      Kolmas peatükk

      TA TULI SOOME jalgsi üle jää, läbi metsade, rongi vaguni alla seotuna, allveelaevaga, mis tõusis ainult korraks pinnale kaugeima kaljulaiu juures, kus ootas kiire salakaubaveopaat. Ta hüppas langevarjuga Karjala metsade kohal alla. Ta vahetas riided Soome sõjaväeatašeega ja sõitis tema diplomaadipassiga esimese klassi vagunis Soome. Üsna kaugel piirist ootasid kõrvalisel metsateel pimendatud tuledega autod. Vahetati valgussignaale. Ja viimaks: isa! Kindral Gyllen, ilma kelleta oleks asi olnud lootusetu.

      Väga hea. Mida rohkem versioone, seda parem. Keegi ei saa kunagi teada, kuidas asi tegelikult oli. Kunagi ei mainita, kes peale isa olid sellesse teadlikult või teadmata segatud. Tõsiasi on piisavalt oluline: 1939. aastal oli Irina Gyllen ainuke teadaolev endine Soome kodanik, kellel õnnestus Nõukogude Liidust Soome põgeneda.

      Kui mõni inimene peaks kunagi üritama seda järele teha, siis on väga tähtis, et keegi ei saaks iial teada, kuidas see täpselt toimus.

      Irina Gyllen magab üksi. Kui ta peab veetma öö laeval teiste inimeste seas, siis ta ei maga. Magama minnes võtab ta tabletti. Teda on raske äratada, kui ta peab minema sünnitust vastu võtma. Örarna elanikud teavad seda, see on üks tema eripärasid, nagu ka seda, et tal on Vene arstidiplom, aga ta ei tohi Soomes arstina töötada, enne kui on vajalikud Soome eksamid sooritanud. Nõukogude Liidus oli ta günekoloog, Soomes on ta käinud ämmaemandate kursusel ja asunud tööle Örarnal, valmistudes samal ajal Soome eksameid sooritama.

      Saarel on tal turvaline olla. Tema isa ja ema on seal suviti puhkust veetnud ja teavad, et kohalikel on paadid, millega ta saab iga ilmaga Rootsi sõita.