Jää. Ulla-Lena Lundberg

oma aru, kogu mõistust, mõelda oma peaga. Nüüd ei ole muud kui teele, ja kas tal ostutalongid on ikka kaasas? Oh taevake küll! „Andke andeks, ma jooksen,” ja proua jookseb, nii et päkad välguvad.

      Uh! Brage Söderberg ei ole veel nii tuttav, et ta võiks kommenteerida, kuid pastor ütleb poolvabandavalt, et naine kardab merepiirivalvuri hinnalist tööaega kulutada; küll ta hiljem rahuneb, kui asjad juba laabuma hakkavad. Ootamise ajal uurib pastor siira huviga rannavalvepaati, nad räägivad hobujõududest ja meresõiduomadustest ning pastor loodab temalt abi saada, kui tal endal peaks tekkima võimalus paat osta, mida ta pikisilmi ootab. Aga siis on pastoriproua juba tagasi, tema põsed õhetavad ja ta hingeldab kergelt. Ta ulatab mehele ostutalongid ja võiduka näoga ka rahakoti, mis oli lebanud köögilaual. Kõige segaduse keskel! Kas ta tõesti peab alati rahakoti kuskile pistma, kui ta tuppa tuleb, kas see ei või jääda mantlitaskusse, õhuke nagu see on? Aga oli, kuidas oli, tänu naise tähelepanelikkusele ja taibukusele ei pea mees kohe esimesel päeval poest laenu paluma ja neile häbi tegema.

      Kuid nüüd teele! Ja kui paat popsutades üle väina sõidab, tundub selle minek aeglasem kui pastoriproual, kes taas mäeveerust üles puhib. Aga kui ta mäe otsas meeste vaateväljalt kaob, siis aeglustab ta natuke sammu. Ta on üksi, kuigi kõrvad kumisevad veel mootorimürinast, jutuvadast ja viimaste ööpäevade magamatusest, ta lubab endale hingetõmbehetke ja vaatab üles kiriku poole, mis seisab oma punase katusega kevade tärkavas roheluses erksinise mere ja särava taeva vahel. Kui ilus, mõtleb ta endamisi, õhk on värske, aga karge, Sannat tuleb kuni jaanipäevani korralikult riidesse toppida!

      Ta mõtleb ka sellele, et nüüd on neil maja ja kodu ja oma elu, ja rõõmsal meelel läheb ta pastoraati ning hakkab mööblit paika lohistama ja asju lahti pakkima. Kuid kõigepealt, omaenese köögis, sirutab ta käe viimase võileiva järele, millel on paksult võid peal ja mida ta oleks pidanud ehk merepiirivalvurile pakkuma, aga tal ei tulnud see lihtsalt pähe. Nüüdsest hakkab ta ise võid kirnuma, ise leiba küpsetama, tegema kõike, mida väikeses talus tehakse. Ta märkab, et Signe on toonud kannutäie piima, mis on veel soe, ja kui Petter ostab jahu, siis saab ta teha pannkooki, ja kui Petter toob ka kartulit, siis on kõik hästi. Õhtul saab Petter paadisilla kõrvale võrgu sisse lasta, sest nad on oksjonilt ostnud eelmise õpetaja paadi ja ahvenavõrgu. (Oksjonil esindasid neid Petteri liiga jutukad ja seetõttu tähelepanematud ja kergesti tüssatavad sugulased; tuleb kõiksugu pettumusteks valmis olla.)

      Pastoriproua armastab oma meest. Noorte abikaasade armastuses ei ole midagi ebatavalist, kuid pastoriproua rinnas kuumav leek on midagi muud. Seda on raske hoida rinnakorvis ja takistada nagu keevitusleeki välja pahvatamast, kulme ja juukseid kärsatamast kõigil neil, kes röövivad mehe aega ja ruumi, mis õigusega kuulub naisele. Kuna pastor on sageli ära või kantseleis kiriku asju korraldamas, siis hoiab naine pidevate päevatoimetustega leegi vaos. Sanna, kes on ärganud, teab, et targem on istuda rahulikult varbvoodis, kui jääda jalgu tubades ringi tuiskavale tuulepöörisele. Ema möödub tõtlikul sammul ukseavast ja märkab, et Sanna on ärkvel. „Tudu veel!” hüüab ta. „Ema on siin.” On kuulda kriginat ja käginat, kui suurt puhvetkappi kohale nihutatakse. Hetkeks valitseb vaikus, kui pastoriproua mõõdab kahe nurga vahemaad, siis krigin jätkub, kuni kapp saab täpselt õigesse kohta. Ja kõik see jätkub, kuni lauad ja toolid leiavad saalis oma koha. Käib raksatus ning kolimiskastide lauad murduvad ja algab asjade väljavõtmine ja kappi ladumine. Müra taandub ja Sanna tihub üksinduses. Ema on võõras majas kuskil kaugel, nii et ta peab nutma võimalikult kõvasti, voodis püsti tõusma ja karjuma täiest kõrist: „Emme! Emme!”, enne kui ema viimaks kuuleb.

      „Ole tasa!” ütleb ta. „Sul ei ole häda midagi. Kas tahad üles tulla?” Ühe ropsuga tõstab ta Sanna voodist välja, kannab ta läbi saali ja söögitoa kööki. Ema katsub Sanna tagumikku ja on rahul, et jõuab poti välja võtta ja tüdruku sinna istuma panna, enne kui õnnetus käes. „Tubli tüdruk!” ütleb ema ja lennutab tüdruku hooga troonile, kust too saab ümbrust vaadata. Seal on palju selliseid asju, mida ta näeb elus esimest korda ja mille kohta ta tahaks midagi öelda, aga ei oska. Võib-olla mää või hoopis tää. „Tää! Tää!” ütleb ta ja osutab sõrmega. „Jah,” vastab ema, „aken! Kardinad muretseme kunagi hiljem. Paberkardinad on tüütud, ma arvan, et köök võib oodata, kuni kardinariiet saame.”

      „Tää!” vastab Sanna. Aga ema on käpuli põrandal ja uurib, kas köögikapi all on näha jälgi hiirtest. „Sellises vanas majas, kus on laiade vahedega laudpõrand, tuleb olla kõigeks valmis,” seletab ta Sannale, „nii et kõigepealt tuleb meil kass muretseda. Sanna tahab ju kassi?” – „Tää,” vastab Sanna. „Me toome kassi,” otsustab ema. Tal on käed-jalad tööd täis, sest ta tahab enne valmis saada, kui pastor koju jõuab, nii et mees võib üksnes imestada. Kui ta oma väledatel jalgadel ringi jookseb, mõtleb ta endamisi, kas mees laseb end nagu tavaliselt surnuks rääkida ega pääsegi sealt tulema, ja samal ajal loodab, et mees liigselt ei kiirusta, nii et ta jõuaks kõik korda seada.

      Tal on kõhtki tühjaks läinud, sest kes see ikka jõuab tundide viisi rahmeldada, ilma et nälg ei näpistaks. Kannus on piima, aga isegi Sanna ei ela üksnes piimast. Bää, nutab ta, ise väike ja kõhn, ning kohe läheb nutt lohutamatuks, sel ajal kui see, kes peaks olema nende kaitsja, kelle pärast pastoriproua on jätnud oma leivatöö, istub külas ja naudib inimeste heatahtlikkust. Pastoriproua täidab poti veega, mille vastuvõtukomitee on kööki toonud, ja teeb tule pliidi alla, tõmme on hea, aga eks see ole hea tervel tuulisel saarel, kus ühtki puud ei ole korstnale varju pakkumas. Ta jagab Sannale õpetussõnu, et siibrit tohib ainult natuke lahti teha, muidu võivad halud korstnast välja lennata!

      Bää! ütleb Sanna, ja ema tõmbab välja toidukasti. Nii rumal ja kogenematu ta ka ei ole, et laseks end toimetada tühjale saarele, ilma et tal ei oleks rohtu häda ja viletsuse vastu. Kastis on teed, mida nad saavad mehega õhtul saalis laua ääres nautida, ja suhkurdatud saiakuivikuid, mis ta kohe abivalmil pliidil soojeneva piimatilga sisse torkab ja Sannale suhu pistab. „Hea!” ütleb ta käskival toonil, Sanna sööb ja lõpetab nutmise. „Varsti tuleb isa koju ja siis teeme korraliku söögi. Siis läheb ema lauta, ja homme on päris tavaline päev.”

      Nad igatsevad tõesti palavalt päris tavalist päeva pärast kõiki sõja-aastaid ja pärast Petteri esimest ametissenimetamist armuaasta jutlustajana, kui ta elas naise ja vastsündinud lapsega ühetoalises köögiga korteris. Inimesel on raske ette kujutada midagi mõnusamat kui omaenese rutiin, kui ta on pidanud kohanema kõikvõimalikes olukordades, mille üle tal endal puudub otsustusõigus. Kogu Soome igatseb oma kodu, ja nüüd on see üks pere purjetanud siia Läänemere kaugemasse serva. Maja on juba korda seatud, pastoriproua on muutnud selle paari tunniga elamisväärseks, puudu on ainult veel head toidulõhnad. Ta on rahutu, tütar süles, kõnnib ta akna juurest akna juurde ja vaatab välja. Vesi keeb mühinal kahes potis, nii et ükskõik mida mees poest ka ei tooks, saab selle kohe aega viitmata potti pista.

      „Küll aga aeg kulub kiiresti!” ütleb ta Sannale. „Varsti on lüpsiaeg käes ja ma ei ole veel söögitegemisega alustanud. Kus ta ON?”

      „Kää,” vastab Sanna. „Issi, issi, issi.”

      „Ta tuleb varsti,” ütleb ema. Ja kui ta on seda paar korda öelnud, siis pastor tulebki, raske kandami all lookas, sellal kui merepiirivalvur kordonisse tagasi sõidab. Pastoriproua oli mõelnud, et nad vaatavad kodu hoolikalt üle, aga kui pastor on Sanna sülle võtnud ja valmis naise kätetööd imetlema, hüüab too, et neil ei ole selleks aega, sest vaja on süüa. Kohe peaks tulema Signe ja siis tuleb minna lehmi lüpsma. „Noh, mida sa siis ka tõid?”

      Õpetaja on rahul, Jumal ise oli tema toiduhankimiskäiku õnnistanud. „Kui ma ei oleks sinuga abielus, siis kosiksin Adele Bergmanit,” vastab ta. „On see alles naine! Ta troonib siin nagu mõni kõrgem olend, kellele kõik alt üles vaatavad. Arva, mida ta tegi! Ta kutsus mu kontorisse ja pakkus istet. Sain kohe aru, et tema räägib ja mina vastan siis, kui küsitakse. Ta ütles, et saab väga hästi aru, et peale piima meil muud toidukraami ei olegi, mistõttu ta oli täna hommikul meile üht-teist kõrvale pannud. „Sest kaup kipub otsa saama!” ütles ta. „On lihtsalt hämmastav, kuidas inimesed kahmavad kaupu, mida vabalt müüakse. Kui kõik oli talongide peal, siis võis läbimüüki